Venemaa Föderatsioon koosneb “subjektidest”, mis on põhiseaduse järgi võrdsed, kuid mitte päriselt. Föderatsiooni subjekte nimelt on kolme sorti: oblastid, vabariigid (N Liidu ajal olid need ANSVd) ja autonoomsed ringkonnad. Vabariigid ja autonoomsed ringkonnad on nime saanud neis elava rahvuse järgi, mida seal nimetatakse “tiitelrahvaks” (titulnõi narod). Vastavalt põhiseadustele, on vabariigid “riigid” (gossudarstvo), millel võib olla president, mõnel pool lihtsalt “pea” (nt Komis glava Respubliki Komi). Pärast Putini võimuvertikaalireforme on olukord muutunud eriti veidraks: kui enne valis “vabariigi” presidendi selle rahvas (nagu ka oblasti kuberneri), siis nüüd määrab vabariikide presidendid ametisse Venemaa president.
Lugematud koosolekud
On peetud lugematuid konverentse komi, mari, udmurdi, karjala jne “riikluse” ajaloost, millel on teoretiseeritud nende rahvaste “enesemääramisest”. Niisuguseid käsitlusi on ilmunud isegi pärast seda, kui Komi Vabariigi põhiseadusest kustutati deklaratsioon, mille järgi “Komi Vabariigi riikluse allikas on komi rahvas”, sest see olevat olnud vastuolus Venemaa põhiseadusega.
Mis enesemääramisse puutub, siis määras komi rahva kahte autonoomsesse üksusse Stalini keskvalitsus. Üks neist kannab praeguseks Komi Vabariigi nime, teine (Permi Komi AR) on aga tänaseks ühendatud Permi kraisse rajooni õigustes. Moskva määras kindlaks ka “rahvusvabariikide” piirid.
Kogu selle häma juured on teadagi Nõukogude propagandistlikus keelepruugis. Viimasel ajal on küll märgata Moskva tasemel tendentsi terminoloogiat vähemalt seaduste tasemel tegelikkusega kooskõlla viia (vrd ülaltoodud Komi põhiseaduse muudatus), kuigi “tiitelrahvaste” eliit on selle vastu.
Korrastamispüüd hõlmab eelkõige riikluse küsimusi ja muud, mis võiks ohustada Venemaa terviklikkust. Rahvuskooli mõiste seevastu jääb tõenäoselt ähmaseks igavesti. Soome-ugri rahvuskool (natsionalnaja ?kola) võib olla niisugune, milles õpetatakse fakultatiivselt mõnd soome-ugri keelt, ent võib ka (kuigi harva) tähendada, et algastmes on õpetus kas udmurdi- või marikeelne. Tatarimaal näiteks võib rahvuskool aga lausa tatarikeelne keskkool olla.
Ükski seadus ei pruugi kehtida
Soome-ugri vabariikide riigikeelte seadustes ei ole konkreetseid keelenõudeid ametiisikutele ega ametkondadele. Küll oli Mari Eli Vabariigi põhiseaduses nõue, et vabariigi president peab oskama mõlemat (nii mari kui vene) riigikeelt. Kuid 1997. aastal võitis presidendivalimised umbkeelne venelane Vjat?eslav Kislitsõn. Alles järgmisel aastal, pärast tema ametisseastumist, tühistati presidendi keelenõue. Siit näeme, et Venemaal seadused ei pruugi kehtida.
Lisaks näitab eeltoodud lugu, et ainult deklaratsioonist (põhi)seaduses ei piisa, on tarvis ka konkreetseid regulatsioone. Kuigi põhiseaduses oli kirjas, et president peab oskama mari keelt, ei keelanud ükski seadus mari keelt mitte oskavaid inimesi presidendiks kandideerimast. Samuti oli reguleerimata küsimus, kes ja kuidas peaks niisugusele inimesele keele selgeks õpetama, kui ta valituks osutub, sest rahva poolt valitud presidenti ei saa ju niisuguse pisiasja pärast nagu keeleoskuse puudumine tagandada.
Paber võib omakeelne olla, aga keegi sellest välja ei tee
Ka keeleseadustes puuduvad mehhanismid üllaste eesmärkide saavutamiseks. Vabariikides on küll kohalike keelte arendamise programmid, kuid ka need kipuvad olema alafinantseeritud. Tegelikkuses pole võimalik kõigil Venemaa soomeugrilastel võimalik valida oma laste õpetuskeeleks emakeelt, sest emakeelseid koole lihtsalt pole (soomeugrikeelne on ainult algõpetus mõnedes Marimaa, Udmurdimaa ja võibolla ka Mordvamaa maakoolides). Omakeelse keskhariduse tekitamise ees on ka tegelikke takistusi. Nimelt pole 50ndate aastate lõpust saadik, mil likvideeriti soomeugrikeelne keskharidus, tarvitatud mitmete õppeainete terminoloogiat neis keeltes. Elu ja teadus on vahepeal arenenud, vana keeleavara unustatud. Seetõttu tuleb tuua keeltesse uusi sõnu. Selleks on vabariikidesse asutatud terminoloogia- ja õigekeelsuskomisjonid, mis kõige paremini on töötanud Udmurdi ja Komi vabariigis.
Komi keeleseaduses on kirjas, et kõik Komi Vabariigi õigusaktid peavad olema trükitud mõlemas riigikeeles, seejuures on seaduse järgi mõlemal variandil võrdne õigusjõud. Seadused ilmuvadki ka komi keeles, kuid juristid ja kohtud kasutavad vene keelt, isegi kui nad on komid. Samas pole võimalik komikeelset õpetust isegi algkoolis saada.
Keeleseadustes on üpris tihti öeldud, et teist riigikeelt tuleb kasutada eri sfäärides “vastavalt vajadusele” või “võimaluse korral” (eriti tihedasti on neid väljendeid Mordva keeleseaduses). Üks väheseid sfääre, milles kohalikud keeled käibivad, on sildimajandus. Tähtsate riigiasutuste sildid on enamasti ka kohalikes keeltes, Udmurdimaal käib edukalt omakeelsete külanimede rehabiliteerimine kakskeeletel viitadel.
Tõsiselt keeruline olukord Karjalas
Ainult Karjala Vabariigi põhiseadus kehtestab Karjala riigikeeleks ainsana vene keele, ning lisaks piirab, et muid riigikeeli võib kehtestada ainult juhul, kui sellega on nõus enamik vabariigi elanikest. Siin tasuks meenutada, et Vene Karjala elanikkonnast moodustasid 2002. aastal karjalased 9,17%, soomlased 2,98% ja vepslased 0,68%.
Vabariigi venekeelne enamus kasutas ära soome-ugri vähemuste pikaleveninud vaidlust, kas kehtestada riigikeeleks karjala või soome keel. Vaidluse tegi keerulisemaks, et karjala keelel on kaks kirjakeelt.
Seejuures pole karjala või soome või isegi vepsa keele olukord Karjalas halvem nt ersa keele omast Mordvamaal. Karjalas on vastu võetud seadus kohalike keelte kaitsest, mis on sageli konkreetsem ja kategoorilisem Mordva Vabariigi riigikeelte seadusest. Keelekorralduskomisjonid töötavad, vabariik finantseerib vähemuskeelset kirjasõna. Karjala põliskeeli toetavad majanduslikult ka soomlased.
Pärast 2002. aastat polegi kasulik kehtestada Karjala soomeugrilaste keeli riigikeeltena. Nimelt tegi Venemaa Riigiduuma Venemaa rahvaste keelte seadusse aastal paranduse, mille järgi Venemaa vabariikide riigikeeled peavad kasutama vene tähestikku. Parandus oli suunatud tatarlaste plaani vastu ladina tähestikule üle minna. Nii soome kui kaks karjala keelt ja vepsa keel kasutavad ladinat. Nii et kui mõni neist riigikeeleks kuulutada, peaks see vene tähestikku kasutama hakkama. Eriti naljakas oleks see soome keele puhul: alles see oli, kui Moldovas hakati rumeenia keelt taas ladina tähestikus kirjutama.
Seadus keli ei kaitse
Ega Venemaal seadused keeli ei kaitse. Soomeugrilaste keelte olukord sõltub seadustest tunduvalt vähem kui kohalike ülemuste heatahtlikkusest. Seejuures pole eriti oluline, kas ülemused on põlisrahvustest või mitte. Karjala Vabariiki on juhtinud kogu perestroika-järgsel ajal venelased, Mordva Vabariiki aga mok?alane Merku?kin.
* * *
Seaduste järgi justkui kõik korras
AMETLIKULT POLE MIDAGI ETTE HEITA: Kõiki Venemaa keeli peaks kaitsma seadus Venemaa Föderatsiooni rahvaste keeltest.
Selles seaduses lubatakse garanteerida kõigi rahvaste keelte võrdsus, hoolimata kõnelejate hulgast. ning igaühe õigus valida vabalt õpetuse, kasvatuse ja loomingu keel.
Seaduse järgi garanteeritakse ka kõigi Venemaa rahvaste keelte sotsiaalne kaitse, mis tähendab teaduslikult põhjendatud keelepoliitikat, mis on suunatud nende säilitamisele, arendamisele ja uurimisele kogu Venemaa territooriumil. See seadus lubab vabariikidel (mitte aga oblastitel või autonoomsetel ringkondadel) kehtestada “riigikeeli” lisaks vene keelele.
Selle seaduse, nagu ka muude Venemaa soome-ugri keeli puudutavate seaduste eripäraks on, et nad enamasti lubavad mõningaid tegevusi keelte kaitseks ja edendamiseks, st ei keela. Lubaduste täitmiseks aga puudub enamasti mehhanism, garantiide garanteerimiseks aga garant, kes oleks vastutav selle eest, et seadusse kirjutatu ka tegelikkuses kehtiks.
Soome-ugri keeltest on riigikeelteks kuulutatud mari keel (nii niidu- kui mäemari) Mari Eli Vabariigis, ersa ja mok?a keel Mordva Vabariigis ning nimirahvaste keeled Udmurdi ja Komi vabariigis. Kõigis neis vabariikides on vastu võetud ka keeleseadused, mis peaksid reguleerima riigikeelte kasutamist.