Selles sarjas on ennegi räägitud kulinaariast – näiteks kirjutas Chaneldior kord Manuil Semjonovi “Kalamehe aastast” (KesKus nr 3, 2009|) ning söömisest, õigemini lauakommetest rääkis Doris Kareva klassikaks muutunud Iina Aasamaa teose “Käitumisest” põhjal (KesKus nr 11, 2009|).
Mälestusmärk ideoloogilisest surutisest
Aasta oli siis 1970 ja pimedus laius ühel kuuendikul planeedist. Tsiteerides üht sel hetkel vaid kolmeaastast kodanikku, kellest on hiljem saanud selle pimeduse humoorikamaid kirjeldajaid, põhjustas kõnealune pimedus “igasuguseid probleeme: vorstiprobleemi, suhkruprobleemi, võiprobleemi ja hulga muidki muresid ?” Nii kirjutab saksa kirjanikuks hakanud vene juut Wladimir Kaminer romaanis “Marsimuusika” (2001, e. k 2002). Probleem, mida tema eraldi välja ei too, kuid mis sobib käesolevasse loetellu, on ka makaroniprobleem.
Lindpere 30-lehekülje paksune, Maria Kallingu veidi ?vejkilike illustratsioonidega ehitud kokaraamat on selle probleemi tumm tunnistaja. “Makaronitoidud” sisaldab 60-70 retsepti, mis annavad hea ettekujutuse tolle ajajärgu närususest ning nutikusest, mida ühelt kokaraamatukoostajalt nõuti. Võiks isegi öelda, et tegu on mälestusmärgiga ideoloogilisest surutisest.
Kõlab segaselt? Lööme raamatu lahti leheküljelt 8: “Külmi kastmeid serveerimiseks keedetud makaronidega”. Ühest küljest tulevad retseptide puhul nagu “Majonees segada tomatipasta või tomatikastmega” (“Tomatimajonees”) või “Majoneesi hulka segada sidrunimahl ja -koor” (“Sidrunimajonees”) heldimusest pisarad silma. Teisalt on tunne, nagu oleks tegu asjatu puude raiskamisega, sest tõesti: kui keegi küsib, kuidas valmistada tomati- või sidrunimajoneesi, siis vaevalt et siinkirjeldatule palju alternatiive leidub. Aga kolmandaks on tunda, et teosesse tahetakse küll kirjutada võimalikult palju erinevaid retsepte, kuid samas annab autor endale aru, et pole mõtet uhkeldada eksootiliste toiduainetega nagu krevetid, porrulauk, ingver, pähkliõli, mis esinevad näiteks 1961. aastal T?ehhoslovakkias jaemüüki paisatud ja viis aastat hiljem SDV lugejate ja maiasmokkade rõõmuks saksa keelde pandud Dana Kalvodov? ja Vladim?r S?si põhjalikus teoses nimega “Hiina köögitarkus”.
Toonase kaubanduse peegeldaja
Nii ongi kõige haruldasemad toiduained, mida “Makaronitoitude” kasutajale mainitakse, kapparid, kaneelipulber, pastinaak või kõiksugu lihatooted. Tõsi, viimaste nappus hakkas teravamalt kummitama alles raamatule järgnenud kümnendil. Üsna konservatiivsed ollakse ka teose nimiosas esineva jahutoote valikul. Peamiselt tehakse tõesti juttu makaronidest, veel mainitakse nuudleid, sarvekesi, lap?aad, teokarpe, siis uuesti makarone, nuudleid; nuudleid või makarone, lap?aad ? Nii et jah, Kamineri mainitud igasugustele probleemidele tuleb kohe kindlasti lisada ka makaroniprobleem.
Või kas peaks ütlema pasta-probleem? Ei, tegelikult ei peaks. Tsiteerides Eesti Keele Instituudi keeleabi kodulehekülge (http://keeleabi.eki.ee): “pasta märgib eesti keeles tainjat segu (nt tomatipasta, avokaadopasta). /?/ sobivad sõnad on makaronitoit (nt makaronivorm) ja makarontoode (nt makaronid, nuudlid, spagetid jne)”.
Seega on 1970. aasta raamat keeleliselt igati eeskujulik. Ning jah, eeskujulikult peegeldab ta ka toonast kaubanduslikku ning üleüldse silmaringis valitsevat olukorda. Toona võis vaid unistada spagettidest, penne’st, lasanjest, linguini’st, tagliatelle’st, cannelloni’st, rigatonist, farfalle’st, ravioolist või gnocchi’st, kui nimetada vaid mõned tuntumad Itaalia päritolu nisujahukuivproduktid ?
Ometi ei tähenda see, nagu oleks “Makaronitoidud” mõttetu või kasutuskõlbmatu teos. Ma ei soovita küll ühelgi terve mõistusega inimesel süveneda peatükki “Magustoidud”, mis avab ukse makaronipudingi, makaroni-porgandivormi, makaroni-kohupiimavormi või nuudlitarretise võikasse maailma, kuid muus osas – miks mitte?
Taasavastamist väärt teos
Proovisin ise järele raamatu kõige esimese retsepti, milleks on doktorivorsti-nuudlisalat ja pean ütlema, et see on suurepärane roog. Mingis mõttes isegi hea, et “Makaronitoidud” on ilmunud ajal, mil meie poed polnud täis kõiksugu eksootilist kraami ja mil kokaraamatud ei pakkunud sellest tõigast johtuvalt ülemäära keerulisi retsepte.
Nimelt sisaldab Lindpere “Makaronitoidud” täiesti tehtavaid roogi, mille jaoks pole pealegi vaja väisata kolme-nelja erinevat poodi, et otsida ühest õiget liha, teisest õigeid maitseaineid ja kolmandast õiget makaronitoodet. Seega igati kasulik ja taasavastamist väärt teos!
* * *
Doktorivorsti-nuudlisalat
100 g nuudleid, vett, soola, 150 g doktorivorsti, 1 õun, 1 väike seller, 75 g majoneesi, 75 g vahukoort, soola, 1 spl sidruni- või õunamahla, 1 spl hakitud petersellilehti või tilli.
Serveerimiseks 5-6 lehtsalati lehte.
Kaunistuseks 5-6 sidruniviilu, petersellilehti või tilli.
Nuudlid keeta, valada üle külma veega. Vorst, õun ja seller lõigata peenteks ribadeks ja segada kohe sidrunimahlaga maitsestatud majoneesiga. Lisada juurde hakitud petersellilehed, nuudlid ja lõpuks kergelt vahustatud vahukoor (vahukoorele lisada enne vahustamist terake soola, tuleb hästi kerge vaht). Salatilehed asetada vaagnale, igale lehele panna paras portsjon nuudlisalatit. Kaunistada sidruniviilu ja petersellilehtedega. Võib ka madala salatikausi vooderdada salatilehtedega, salati kaussi panna ja kaunistada. Hoida külmas kuni lauale andmiseni.
Kommentaar: Sidruni- või õunamahla asemel sobib suurepäraselt ka veini- või õunaäädikas. Kes tahab toekamat salatit, võib vahukoore asendada hapukoorega ning kes on laisk, ei pea salatilehtedega mängima, vaid võib kogu asja kaussi jätta.