Kooliajal juhtus ikka, et mõni õpetaja pidi tunni ajal kuskil ära käima. Kui küsiti, kas vabatahtlikke on, olin alati esimesena varmas lippama lillebuketti koostama või tellitud torti ära tooma, kuna kulleritöö tundus kärsitule loomule tänuväärse võimalusena koolirutiini tunnikesekski katkestada. Kas sellepärast või deklamaatorite konkurssidel osalemise tõttu olin enamasti mina see, kelle kohuseks oli tervele klassile kõlavalt ette lugeda Iina Aasamaa raamatut “Käitumisest”, kuni õpetaja arsti juures käis või muid asjatoimetusi õiendas.
Kuule krae, kuhu kursid?
Mõne aja pärast oli see raamat vist kogu klassil peas. Mitmedki fraasid, mida soovitati mitte kasutada, nagu argooväljendi näidet “kuule krae, kuhu kursid?” – mida keegi kunagi kusagil kuulnud polnud -, said ootamatult populaarseks. Ka tuletati üksteisele kooliekskursioonil meelde, et pid?aamaväel mööda rongi ringi uidata pole sobiv, peale tuleks tõmmata hommikumantel või selle puudumisel näiteks tolmumantel.
Aastaid hiljem raamatut uuesti avades elustusid omaaegsed muljed, olgu siin ära toodud mõned lõigud.
Kuidas kasutada WC-potti
Samas paistavad mitmed asjad üle lugedes ka hoopis uues valguses. Üksikasjalik korrektse käitumise kirjeldus, mis kunagi tundus naljakas, kuna tegu oli enesestmõistetavusega, ei pruukinud sugugi olla tarbetu, eriti mõeldes Mihhail Bulgakovi “Koera südamele” ja Iina Aasamaa käitumisõpiku korduvatele taastrükkidele.
1965. aasta väljaande eessõnas mainib autor, et lugejale pakutud “kommunistlikul moraalil põhinevate käitumisnormide ja -reeglite rakendusi tutvustava teose eesmärgiks on anda vajalikku abi ja juhendeid käitumisalastes küsimustes. Kõik kriitilised märkused teretulnud”. Detailide osas kordustrükid erinevadki, tervikuna oskan alles praegu näha, et tegu oli tänuväärse teosega, mis püüdis täita olulist lünka ajal, mil ühed käitumisnormid olid kuulutatud tagurlikeks kodanlikeks igandeiks ja teised samahästi kui puudusid.
Avalikes käimlates seisid seinal juhised, kuidas kasutada WC-potti, kultuurimajade seintel võis kohata hoiatusi: “Põrandale mitte sülitada!” Aasamaa aga selgitab kannatlikult ja graafiliselt, kuidas on viisakas suitsule tuld pakkuda, kummardada tantsule kutseks ja osaleda seltskondlikus vestluses ?estikuleerimata, näoilmeid võimalikult vaos hoides.
Kuidas saada suhu hernetera
Hoopis erinev ja üllatav pehmekaaneline käitumisõpik “Oska olla” ilmus grupi tundmatuks jääda soovivate seltsimeeste poolt taasloodud Eesti riigi algusaastail, raamatus polnud mainitud kirjastustki. Kust ja mis põhjustel see tõlgiti ning avaldati, ei oska isegi oletada; igatahes kubises see juhistest, mis osutusid nii hämmastavaks, et nende äratrükkimist ei pidanud paljuks ei Sirbi huumorilehekülg ega ka Hea Laps.
Mällu on jäänud vaid mõned, nagu “Kui seltskonna ainus daam on naine, pakutakse temale kõigepealt”, aga ka seletus, miks lennukis alkohoolseid jooke tarbida on mõeldamatu – esiteks “häirib see kaasreisijaid (lärm, hais)”, teiseks “hakkab õhus rohkem pähe”. Sündmatu olevat tänaval vastutulijaid vahtida, teisalt “tuttavate tervitamist ei maksa ka maha magada”. Sinna sekka mõned käitumisjuhisena krüptilisevõitu laused nagu “Ja veel on ohtlik veoauto, kust midagi rasket maha lendab”. Erilist tähelepanu on pööratud sellele, kuidas taldrikust suhu saada hernetera – see tuleb “ettevaatlikult veeretada kahvli kumerusele ja siis kiiresti suhu toimetada”.
Gruusia lennuki tualetis
Mõne aasta eest uuris üks mu välismaal üles kasvanud ja Eestisse kolinud hea sõber ettevaatlikult, miks on Gruusia lennuki tualettruumis nagi koos märkega “For Coat” – sellele leiab lihtsasti seletuse – , selle all aga riiul märkega “For Shoes”. Kuna Iina Aasamaa raamat peatükis “Käitumine reisil” tualeti kasutamise delikaatset teemat paraku ei puudutanud, jäin vastuse võlgu.
Kombed muutuvad teatavasti nii kohas kui ajas, nii on ka viisakus mõiste, millel on tähendus vaid ühisruumis. Olemise lust aga avaldub viisakuse ja vabaduse telgede vahelisel alal ja ulatub lõpmatusse.
* * *
KÄITUMISEST: Doris meenutab kohti käitumise kohta
Äpardusi ei juhtu üksnes sööjal, vaid ka söögitegijal. Näiteks võib sattuda toidusse sinna mittekuuluv lisand nagu päevakoer lillkapsasse, juuksekarv supisse jne. Nii ebameeldiv ja söögiisu peletav, kui see ka oleks, ei tehta sellest numbrit. “Lisand” lükatakse tähelepanu äratamata lihtsalt taldrikuäärele ja süüakse edasi. Et toit tooks organismile enam kasu, vesteldakse meeleolu tõstvatel teemadel.
*
Põleva paberossi, sigareti või piibuga ei astuta kunagi võõrasse korterisse. Ustki ei minda avama, suits suus või käes. Külalisena istet võttes ei kraamita taskust välja oma sigaretipakki ega panda seda enda ette lauale. Ilma loata ei alustata suitsetamist. Kui külastatav ei paku suitsu, siis võib mõne aja pärast paluda suitsetamiseks luba. Piibusuitsetaja peab küsima perenaiselt suitsetamiseks luba ka siis, kui teised juba suitsetavad sigarette. Kui võõrustaja pakub sigaretti või paberossi, siis võtab külaline selle tänades vastu, ei keeldu ega otsi omi, sest pakkuja võib solvuda, arvates, et külaline peab pakutavat marki halvemaks enda omast.
*
Toiduainete kaupluse müüjatele on kõige otstarbekamad kitlid. Need ei pruugi olla ainult valgest riidest. Nägusad on ka heledates toonides värvilised nagu helesinine, helehall või bee?. Kui juhtubki, et tuleb otse töölt minna teatrisse või koosviibimisele, siis võib esinduslikku riietust varjata korraliku töökitliga või kanda kleiti, mida saab vastavate lisanditega muuta kergesti pidulikuks.