ÜSNA SEGANE LUGU, AGA MIS SIIS: Mõned nimetavad Röövel Ööbiku kunagist lauljat Uno Lauri Eesti esimeseks punkariks, aga mehe endaga rääkides võib vabalt tõeks osutuda, et tegemist on hoopis viimase pungieelse glämmrokkariga. Arvi Tapver meelitas Ida-Virumaal elava Uno, kes oli saabunud pealinna Kuku klubisse Psychoterrori kontserdile, jutupalli veeretama.
Kui peaks selguma, et Uno Laur ei ole Eesti esimene punkar, vaid hoopis viimane glämmar, siis sel juhul jääks esimese punkari tiitel ilmselt hiljuti lahkunud Richard (Riho) Noolele, kes oli sündinud 15. augustil 1960 ja jõudis 1984. aastal põgusalt Vennaskonnas trumme mängida. Uno on sündinud temast napilt varem ehk 8. juunil samal aastal. Tegelikult pole ju võistlus selle peale, kes oli või on Eesti vanim punkar, vaid esimene. Nagu sellelgi oleks suuremat tähtsust.
Pungi sünd: pigem perifeeria kui Tallinn
Lisaks sellele selgub Uno jutust, et Eesti pungi häll ei asu Tallinnas või Tartus, nagu eeldada võiks. Uno ei maini pea kordagi oma jutus neid metropole, kui ta nondest algusaegsetest bändidest või kaaslastest räägib.
Ikka jookseb jutust läbi pigem Tamsalu, Kohtla-Järve või Rakvere.
Eluloolistest andmetest veel nii palju, et kui vaadata Vikipeediasse, siis on seal täpselt üks rida: “Uno Laur (sündinud 8. juunil 1961. aastal Rakveres) on Eesti muusik, punkansamblite Must Mamba ja Röövel Ööbik endine solist.”
Wikipedia ehk ingliskeelne versioon lisab (vabas tõlkes), et Uno hüüdnimeks on Kohtla-Järve Uno kodukoha järgi ja tegemist on Eesti juudi anarhistiga ning vanima punkariga siinmail. Võin aimata, kelle käsi selle teksti netti paiskamise taga on. Nii vähe siis teabki Eesti rahvas oma parimatest poegadest!
“Oli tore suvine päev!”
Päev pärast Psychoterrori seni viimase plaadi “Punk pole moes” esitlust istume Unoga “terroristide” bassimängija Lauri “Uims” Leisi kodus ja mõlemad näevad välja üllatavalt värsked. Uno, kes elab Ida-Virumaal, ööbis tema pool.
Nüüd aga usutluse juurde. Keelepruuk muutmata.
Uno: “Õppisime Tamsalu koolis ja klassikaaslane räägib mulle, et “ükspäev olid kuradi traktoristide vahel mingid mutrid lennanud, aga see oli täielik punk, raisk!”
Tollal oli mingi nihe ja keegi pungist midagi ei teadnud, aga kui keegi nägi midagi imelikku või teistmoodi värki, siis see oli punk. Üks hilisem juhtum: kurat, olin mina, Raul (Saaremets ehk toonane Röövel Ööbiku trummar – toim.) ja Villu (Tamme ehk JMKE kitarr ja kisakõri – toim.), läksime “10 minuti baari” (Tallinna vanalinnas Pikal tänaval tegutsenud nõukaaegne kiirsöökla – toim.). Kõigil koerakaelarihmad kaelas, ja seal mingi kuradi parm, nagu meid nägi, hakkas tal, raisk, kole paha. Vaatas, et mis jama, kurat, on. Oli tore suvine päev.”
Punk tuleb, glämm läheb
Uno: “Tamsalus olin mina üksi punkar. Elasin tegelikult Sääsel (alevik – toim.). Koolis inglise keele õpetaja näitas mingit Morning Starsi või midagi ja seal oli juttu Sex Pistolsist, 1977-ndal vist, kurat.
Meil koolis oli kaks tüüpi, kurat – Tukkia, eesnimi oli vist Arvi, ja teist ma ei mäleta, kellel olid haaknõelad rinnas, kurat.
Esimest korda nägin elusat punkarit Soome televisioonis aprill 76 (kui seda nüüd elusalt nägemiseks võib pidada – toim.). Ma ei mäleta, mis saade, aga seal olid tüdrukud, punkarid. Nägin, et, kurat, sihuke kuradi liikumine on. Me olime ju kõik kuradi glämmi mehed toona – Sweet, Slade ja Gary Glitter. Siis, kurat, mul klassivend kolis ära ja tuli mingi aja pärast külla. Ma imestasin, mis kuradi värk on. Olid laiad püksid, kõrged kontsad ja kuradi vestid, aga järsku ajas juuksed maha, kurat, kitsad püksid. Kurat, mis jama! Algul mul muusika õudselt meeldis, mis ma kuulsin, aga välimus… ma ei tea. Ma olin ikka veel mingite kuradi laiade pükstega ja üldse…
Aga punkariks hakkasin siis, kui Soomes olid mingid kuradi presidendi valimised ja päeval oli ülekanne. Iga kord, kui Kekkonen sai hääle, panin haaknõela püksi värvlisse. Mul polnd nii palju neid kuradi haaknõelu!”
Noorematele teadmiseks: Urho Kaleva Kekkonen püsis N. Liidu vaikival, ent seda tungivamal heakskiidul Soome presidendina 1956.–1982. aastal ning parlamendis häälte lugemine oli üldrahvalik farss, et mitte nimetada seda valimispettuseks.
Vahepeal tekib mõte, et Uno polnudki toona esimene punkar, vaid viimane glämmrokkar. Küsingi.
“Aga võibla ka,” vastab Uno ja kihistab naerda. “Häda ajas punkariks, muud ei jäänud üle.”
Uno: Tegelikult, raisk, nagu meil see bändiprooviruumis oli: (Röövel Ööbiku bassist Kuldar – toim.) Poska või keegi ütles, et nigu me siit nüüd ära lähme, hakkab Laur siin vaikselt kuulama kuradi Baccarat või ma ei tea mida. Oligi! Kurat, kõik segiläbi. Ma olen, kurat, Gary Numani Kohtla-Järvele tooja.”
Uno ja muusika
Noorematele teadmiseks: olenemata sellest, kas muusika meeldis või ei, oli toona läänest tulnud plaat sisuliselt valuuta ekvivalent ehk likviidne vahetusvahend – seda sai vahetada endale meelepärase muusika või ka asjade ja ka raha vastu.
Uno: “Ma võtsin, kurat, PIL-i “Flowers of Romance’i” enam-vähem kohe, kui ta tuli. Läksin sõbra juurde. Talumaja õuel, kurat, panime Public Image Limitedi esimese loo mängima, mehed olid sillas, raisk.
Teine kord panin kõlari kell 9 hommikul aknale üürgama ja lasin õhtul kella 9-ni välja Deep Purple’it, Slade’i, Sweeti, Alice Cooperit ja Gary Glitterit. Keegi ei tulnud mögisema. Aasta oli 1978. Täielik anarhia. Pärast ülemine naaber, venelane, tuli. Keegi Piiterist tõi Sweeti. Kuna ma sellist muusikat kuulan, siis pakkus, et salvestab mulle.”
Kõrva jääb muu hulgas ikka ja jälle pungile kuidagi kohatu perifeerne taust: Kukruse, Tamsalu, Sääse.
Pistols oli läinud, PIL juba tegutses ja siin valitses ikka veel glämmrokk. Samal ajal kuulasid paljud esimese laine punkarid nagu Villu või legendaarne trummar Rainis Kingu intellektuaalrokki.
Kõik oli nihkes jah, nõustub Uno.
Uno: “Raul ja teised kuulasid, kurat, Yesi ja meil see Tsuklini Sass (ehk Toilast pärit puhast eesti keelt vallanud kirgiisist kunstnik Aleksandr Tšuklin, kellelt N. Liit võttis kodakondsuse – toim.), kes pärast, kurat, USA-sse läks. Sass oli meist vanem, kuulas Bowiet ja biitleid, oligi nagu Bowie ja kirgiisi vahepealne.
Nüüd sekkub Psychoterrori enamiku lugude viisistaja Lauri “Uims” Leis.
Uims: Uno mainis PIL-i, aga kas te teate, et kitarrist Keith Levene, kes lahkus 2022. aasta novembris, oli Yesi fänn ja ühel tuuril nende roudy (ehk transamees – toim.). Paljud punkarid olid sala-progefännid, aga seda ei tohtinud siis avalikult öelda.”
Uno üks suurimaid, kui mitte suurim kirg on plaatide kogumine. Enne Kohtla-Järve rongile istumist samal päeval käisime kolmes Tallinna plaadipoes.
Kuidas nägi toonase Tamsalu töölisalevi poiss Väike-Maarja rajoonis nõukaajal Soome televisiooni, kui terve Lõuna- ja Kesk-Eesti oli väljaspool levipiirkonda, mida ahendasid omakorda võimud saatesegajatega?
Uno: “Paistis ära, jah, aga sõltus, kurat, ilmast. Teinekord nägi midagi uduselt, aga hea ilmaga oli pilt parem kui kuradi ETV-l. Mõned võtsid hääle pildile juurde läbi raadio kuidagi.
Esimene pürgimus muusikat teha
Uno: “Me, kurat, pidimegi tegema sellel kuradi kuulsal 77. aastal bändi: mina, minu kadunud klassikaaslane Kalle Kösta ja Meelis Palm, kuradi Tamsalu EPT-s. Jõudsime sinna ja kuuleme, et kahju küll, poisid, siin see eelmine bänd oli, midagi nad laaberdasid ja enam ei saa lubada! Jäigi sinna see plaan. Nemad mängisid, kurat, Black Sabbathit. Oleks, kurat, olnud esimene punkbänd, aga ei lastud!
Kurat, tavaliselt on nii, et kõigepealt on nimi, aga ei tea, kas seda bändi kunagi tuleb. Meil oli vastupidi: bänd oli praktiliselt olemas, aga nime polnud. Meelis oleks kitarri mänginud, Kalle oleks bassi mänginud ja ma oleks siis kõksinud” (trumme – toim.). Laulmisest ma tollal ei mõtelnudki, Kallel oli hea hääl.”
Uno esimesed “bändid”
Uno: “Teine bänd, kurat, oli, mis me tegime, mina, Berku (Raivo Behrsin, kes Uno teada tegutseb praegu Valgas kunstnikuna ja on No Funi solist) ning Igor Patsula, üks setu Petserist. Meil on salvestis ka olemas. Tollal olid naturaalkitarrid, panid sinna kuradi magnetofoni mikri sisse ja mängisid. Mina tagusin (trummideks) seda kuradi kušetti Igori juures. Tegime Propellerit ja kuradi Clementine’i (ilmselt igikulunud kantrilugu – toim.). See oli 81. aasta kevadel.”
Unole meenub, et vahepeal oli siiski veel üks koosseis olnud.
Uno: “Tegime Berkuga ka, aga see oli 79. aastal. See võis minna sinna Einstürzende Neubauteni liini pleki kolistamiseks või Cabaret Voltaire’iks, kurat. Tegime lihtsalt selleks, et häält teha. Me polnd kuulnudki, et selline bänd (Einstürzende Neubauten – toim.), kurat, on. Hea, kui Undertonesi või Buzzcocki (Uno hääldab toda bändi nime läbivalt “paskoks” – toim.) teadsime.”
Kolmas bänd, sellega käisime juba, kurat, Pärnametsa juures Jõhvis kuradi proovi tegemas. Eesnime enam ei mäleta, aga ta oli seal mingi juhendaja. Raul, kadunud Ivar Allik, kurat, Teet Korsten (endine Ööbiku bass). Teet mängis bassi, Ivar oli kitarril, mina olin löökriistadel… aga Raul oli vist ka kitarril. Raul on alati öelnud, et ta tahtis tegelikult kitarri mängida. Kui see Jaanika-Paanika oli (1987. aasta juulis toimunud legendaarne illegaalne punk-festar, ilmselt esimene omasuguste seas – toim.), siis sealt on üks pilt Raulist.
Uims (vahele): Lange vist pildistas. (Peagi ütleb Uims, et Lange see küll polnud – toim.)
Uno: Raul oli muidu ikka trummide taga, aga seal on ta, kurat, kitarriga õhku hüpanud ja jalad on (hüppe pealt) taga üleval.
Uims: “Mul oli see foto olemas ja ma kuulasin Rauli saateid 30 aastat tagasi. Saatsin talle selle foto raadiosse. Ta kommenteeris seda nii, et aitäh, sa vist mõtled, et mul on selle pildi pärast väga piinlik, aga ei ole!”
Kõik naeravad.
Uno: “Kolmas bänd oli Tartus kunstikoolis (minu lugemise järgi vähemalt neljas – toim.) Mina, Felix ehk Toomas Mölder kolmekesi – ta nägi välja natuke nagu Sid Vicious, aga teistmoodi, mitte selline (sellest ilmselt ka hüüdnimi ja kolmas nimi jääbki mainimata – toim.).
Felix oli astunud kooli minust aasta varem, 1981, ja järgmine aasta lendas juba ühiselamust välja. Noorte Hääles ilmus veel uudis, et noored laamendasid seal. Neil olid enne bändid nimedega Akvarellid ja Isad. Felix mängis bassi. Praegu on see korporatsiooni maja Kuperjanovi tänaval.
Raimo Saar õpetas seal joonistamist ja akvarelli. See on ju tüüpiline, kunstikoolides tehaksegi punkbände. Pistolsi esimene kontsert toimus ka kunstikoolis. Raimo küsis, et mis muusikat tegema hakkate. Me siis ütlesime, et instrumentaalset. Ta vastas, et “oi, kurat, see on raske”, aga laske käia! Suur Uno (ehk Toimla – toim.) sai mingilt meremehelt singlite kogu. Ramones ja Sex Pistolsi “Did you no wrong”. Panime, kurat, eesti keelde: “Hiline rong”. Proovidest suht kaugemale ei jõudnud, kurat. Nad tegid enne ka bändi, Ilmo Müürman oli seal. Ta ka surnud mees juba (hukkus autoõnnetuses 1992. aastal).
Selgub, et ükski neist koosseisudest lava ega salvestuseni ei jõudnud.
Uno: “Kõige kaugemale oleks saanud selle kunstikooli bändiga. Kasvõi seal koolis mänginud, aga vahepeal, kurat, Felix põgenes. Olla, kurat, rõdult alla hüpanud. Ei tahtnud sõjaväkke minna… Aasta pärast tuli Raul kooli ja tema küttiski mind trummide tagant ära.”
Teen järelduse, et lavale jõudis Uno esimest korda Röövel Ööbikuga.
Jah, Röövel Ööbik oli esimene, möönab Uno.
Uno: “Hakkaski 1982. Sealt on ka mingid kuradi salvestused. Ma ei tea, kus see kuradi lint mul nüüd kadunud on, kurat. Uimsi sõber ju digitaliseeris selle. Kuskil peaks olema. Üks pool on 1985. aastal ja teine 1986. aastal salvetatud.
Röövel Ööbik Jaanika-Paanikal
Kui tähtis see sündmus Röövel Ööbikule oli?
Uno: “Oligi tähtis, kurat. Esimene üldse. Tõnu Pedaru (praegune Ööbiku laulja) salvestas seda, aga kurat, ta ütles, et üks kanal ei töötanud.”
Uims: “Ma mäletan, et Unol oli käes mingi raamat, millest ta laulusõnu luges.”
Uno: “Raamatuid oli kaks, aga üks neist oli “Ajendid ja kiviaiad”, mingi Saksa autor (Günter Eich, Eesti Raamat, 1986 – toim.). Esimene luuletus oli “Latsatab tahke roe”. Üks kuradi lugu oli Pelle Miljoona ainetel, midagi “Lendan kõrgele, lendan kaugele”.”
Uims: “Jaanika-Paanikal olin ise kohal, sest ma olin sattunud Riisipere EÕM-i rühma. Ükskord Venno Vanamölder (JMKE eks-trummar – toim.), kes selle korraldas, käis Riisipere mõisas küsimas, kas on võimalik midagi sellist teha. Meie komandör, koorijuht Guido Ausmaa ütles: ei! Venno siis otsustas üks raudteejaam varem Jaanikal see teha. Kodus saagis kõlarid jms valmis ja viis ise kohale. Ma ei tea, kust ta generaatori hankis. Üksinda ehitas lava. Tuleb meelde, et küsisin, mis bändid seal on. Vennot nägin esimest korda. Ta ütles, mis bändid on, ja mainis, et Röövel Ööbik, mis ei ole päris punk, aga väga lahe bänd ja selle laulja Uno Laur lastakse hullumajast välja ainult selleks korraks.
Vastab see tõele?
Uno: “Ei, aga hullumaja särk, kurat, oli mul seljas küll.”
Vahepõige: Uno ja hullumaja
Uno: “Hullumajas olen ma olnud vaid 1984. aastal novembris kaks või kolm nädalat, mõni päev enne seda, kui pidin, kurat, kroonu minema. Kurat, Kuldar (Poska ehk Ööbiku bass – toim.) ütles, et korralda nii, et lähed hulluks, kurat, hakkad, kurat, mööbeldama (tegevus, nagu selgus, pidi toimuma Uno kodus, kus toimusid ka proovid), aga ma läksin rolli sisse. Keegi, kurat, pidi jooksma helistama, et siin mees, kurat, läks hulluks. Ise laamendan ja mõtlen, kurat, seda siin ma liiga puruks ka, kurat, lüüa ei tohi (naerab).
Ema ja onu Aksel (ema uus mees) ei teadnud midagi. Siis tulid need kuradi tegelased sealt kuradi Puru (küla, kus praegu asub Ida-Virumaa Keskhaigla – toim.) hullumajast, kurat. Teet läks, kurat, neile vastu. Küsisid talt: skolko pil? (Kui palju jõi?) Ei, kurat, üldse pole joonud, raisk. Olla hämarast hoolimata näha olnud, kuidas mehed kahvatasid ja käed vajusid ära. Kurat, siis on ikka tõsine lugu, kui inimene kaine peaga, kurat, laamendama hakkab. (Naerab)
Tagasi Jaanika-Paanika juurde
Mis sa ise sealt mäletad?
Uno: Mäletan Mätast (Vennaskonna akordionist, Verise Pühapäeva, PRO ja Osakond 79 laulja, 1996. aastal auto alla jäänud Ülari Ollik – toim.) ja üht tüüpi veel, kes olid nokastanud. Freddyt (Grenzmann, Psychoterrori laulja – toim.) mäletan sealt…
Uims: “Freddyga seoses: ainus kord elus, päev enne Jaanika-Paanikat, kui ma olen mootorrattaga sõitnud, sedagi tagaistmel. Sõitsime Vennoga Freddyle teatama (festarist). Freddy oli seal lähedal koos tollase bändi Anonüümse AK trummari Sven Sikuga nn “pätipolgus” (raskesti kasvatatavate rühm – toim.). Aga nad vist juba teadsid. Olid kuhugi minema tõmmanud.
Uno küsib Uimsilt: “Kas seal oli see kuradi ratastel mingi kaljavaat? Mina olin samal sügisel Tartus ja keegi rääkis, et oli olnud kuradi õlu ja kõik olid, kurat, lakku täis. Ma küsisin, mis kuradi jama sa ajad, raisk. Kaks tüüpi olid täis. Ma ei mäleta, kes see teine oli, raisk.”
Uims: “Ei olnud midagi. Eks neid joogiseid oleks rohkem olnud, kui oleks kuskilt võtta olnud. Oli raske aeg.”
Küsin, mis sai Ööbikust pärast Paanikat.
Uno: “1988 oli TPI-s üks ülesastumine, aga siis laulis juba Tõnu Pedaru.”
Kas sina tegid midagi eraldi ka veel?
Uno: “Ei, mina pole midagi teinud.”
Uims: “Uno on teinud külalisena Psychoterroriga.”
Uno: “Ma olen ikka Ööbikuga ka teinud. Kuskil vanalinnas, kuradi Von Krahli teatrisaalis vist. Põhilugu: “Püksid jalga, püksid maha, hinga, ära hinga” ehk “Sõjakomissariaat”. See on üks vanimaid, mis on jäänud repertuaari, kurat.
Sinihabeme ehk Tarmo Korstna ja tema poja ehk Noorema Korstnaga tegime ka proove. Mul on, kurat, kaks lugu salvestise peal. Siis tuli koroona ja ma ei saanud enam käia. Nad teevad siiamaani, vist on isegi esinenud. Ma ei mäleta, mis nime all. Ma ei ole seal enam käind.”
Mis vahepeal juhtus
Tagasi Röövel Ööbiku juurde. Kuskil 1982. ja 1987. aasta vahel on tükk tühja maad. Mis vahepeal sai?
Uno: “Ivar Allik kolis meie kandist ära, Teet oli ka… (saan aru, et lahkunud kuhugi). Minu kursal kunstikoolis oli Kuldar Poska. Ma viisin 82. aasta oktoobris või novembris ta Rauli juurde. Kohe klappis. Raul tahtis ka kunstikooli saada, kurat, aga ta ei õppinud. Jõhvi ta viidi Kohtla-Järvelt, kurat, vägisi (siinkirjutaja on veendunud, et mingi loogika ses on). Huligaan, kurat! Igal juhul, kui Raul sinna kooli tuli, siis seal oli samal kursal selline lahe tüüp nagu Allan Hmelnitski, kurat. Siis oli teada, et selline bänd tuleb. Mina enam seal koolis ei õppinud, aga proovid toimusid minu juures nädalavahetustel, kui ema ja Aksel ära olid. Röövel Ööbiku trummid on saadud kuradi Puru hipide käest, kurat. Raul tõi Ivariga need kuradi taksoga minu juurde. Oranžid, kuradi sätendavad, viisnurgad kuradi ilusti välja lõigatud, kurat. Hipid, kurat!”
Igaks juhuks küsin, kus me geograafiliselt sel hetkel paikneme, sest kohanimed hakkavad segi minema. Tamsalu, Kohtla-Järve, Puru, Sääse?
Uno: “Puru on, jah, seal, kus see kuradi hullumaja on. Seal on veel üks suurem asum, Iidla ka, aga see on 60-ndatest (tegelikult 75. aastast) ehitatud paneelelamutest, aga Puru on vanem küla. Meie oleme Kukrusel Järvekülas Hiirelinnas…”
Aina hullemaks läheb, sa keerulisemalt ei saaks?
Uno: “Kukruselt on pärit lahe tüüp Imre Orro (Velikije Luki kunagine kitarrist ja Jim Arrow & the Anachrones front – toim.). Ükskord istusime kuskil Rauli ja Imrega. Seal olid mingid kuradi instrumendid. Mehed ei mõelnud kaua, Raul oli kuradi trummide taga, Imre võttis kitarri ja tegid kuradi “Anarchy in the U.K-d” või mingit muud Pistolsi lugu.”
Arutame, kui perifeerne on see Eesti punk – Jõhvi, Kukruse, Sääse jne.
Uno: “Valga oli, kurat, punkareid täis. Keegi oli ilmselt, kurat, saanud mingeid kuradi plaate – Buzzcocks (nüüd juba “Pask Oks” Uno häälduses) ja sellised. Seal oli selline bänd nagu Vaakum, mis mängis ka punkrokki, raisk. Valgas oli see kuradi ETKVL-i pidu 81. aasta kevadel ja Vaakum mängib. Kõik kuradi Valga tüübid läksid kohale, aga seal nad mängisid algul mingit kuradi rahulikumat värki vanematele inimestele. Siis ütlesid, et nüüd teeme seda muusikat, mida need siin kuulavad. Tegid, kurat, Pistolsit, läks õudseks kuradi pogotamiseks, kurat!”
Uno küsib, kas ma panen tähele, kui tihti me nimetame inimesi, kes meie seast lahkunud, aga võiksid olla meie seas. Ma vastan, et võiks küll, aga ega nad kõik samasse tuppa ära mahukski. Tunned sa, Uno, end endiselt punkarina?
Uims: “Ta on ju indie-mees. Aastakümneid. Suede’i või mida sa kuulad (Uno nõustub pooleldi bändi osas).
Uno: Freddy ju eile laulis, et “punk pole moes”. Ma siin Cocteau Twinsi üldse ei nimetaks. Mul oli kassetil Twins ühel pool ja Stranglers teisel pool. Aga esimene indie oli minu jaoks vist REM-i kolledži-aastate lood.
Uims küsibki, et kumb ta siis on, indie või punk?
Mina kasutan võimalust ja käin WC-s. Seega järgnevat kuulen alles salvestist usutluseks lahti kirjutamiseks kuulates.
Uno: “Ega see polegi tähtis, kurat.”
Uims: “Aga räägi, mis plaate sa eile ostsid. Alati, kui Tallinnas käid, sa ju ostad (ilmselt väljaselgitamiseks selle põhjal Uno muusikalist kuuluvust)?
Uno (lappab plaate): Aivar Meose (plaadipoodnik ja DJ – toim.) poest sain sellised…
Pelle Miljoona OY kõige uuem. Ari Taskinen peaks ka seal mängima (bändi klahvimängija). Tumppi Varonen & Problems (Pelle bassist oma bändiga). Killing Joke (keegi mainib, et JMKE eks-bassisti ja praeguse Hot Kommunisti frondi Lembit Krulli üks favoriite). Ja Wobble’i (PIL-i endine bassist – toim.) 2020. aasta.
Nüüd läheb jutt Uno Top 10-le
“Võluri tagasitulek” – Vennaskond
“Käärid” – Psychoterror (mõtleb kaua, kas “Streik” või “Käärid”, uut pole veel jõudnud kuulata, mida Uims nimetab uut triloogia kolmandaks)
“Külmale maale” – JMKE
“Black & White” – Stranglersi kolmas album
“Halfway to Sanity” – Ramones
“Spiral Scratch” – Buzzcock (“PaskOksa” 4 looga EP)
“The Clash” – The Clash
“Metal Box” ehk Second Edition – PIL
Uims esitab suunava küsimuse mõne teiskeelse bändi kohta, andes vihje Soome bändidele, kuna eelmise päeva ostudest vähemalt neli plaati olid soomekeelsed. Jõuavad järeldusele, et 20 bändi TOP 10-sse mahtuda on kuradi keeruline.
“The Sin of the Bride” – Undertones, 1983
“Fall Heads Roll” – The Fall, 2005
Arvi kohtab Unot
Siinkirjutaja esimene kokkupuude Unoga (mis jäi olemata) toimus Kohtla-Nõmmel 2009. aastal Punk & Roll festaril, kui ansambel Dirty Dianaga lavalt ehk veoki kastist maha ronides kuulsin, et meid majutab Uno Laur.
Üllatus oli suur, sest transa Tallinnasse oli olemas ja miks tahab (tänaseks samuti lahkunud) kapten, Estonia hukku uurinud rahvusvahelise komisjoni samanimeline liige enda juurde öömajale võtta talle tundmatuid rahvusvahelise pundi punkareid. Selgus tuli mõni aeg hiljem raamatukaupluses Tõnu Trubetsky raamatut lehitsedes, kus õige Uno foto silma jäi.
