See mälestus pärineb aastast 1999, kui ma koos toonase Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Leni Fischeriga käisin Riigiduuma valimisi vaatlemas Udmurtias. Riigiduuma valimised toimuvad teadagi detsembrikuus, mis ei ole just kõige soojem aeg selles maanurgas.
Kraadiklaas näitas tol hommikul üle 30 miinuskraadi.
Kui me hommikul esimesele kohtumisele valimiskomisjoni läksime, tabas meid väike üllatus. Nimelt oli ühes suuremas saalis kaetud laud, mis nägi välja nii, nagu peaks see toitma ära vähemalt sadakond pulmakülalist: rosoljed, keeled-maksad, kalalõigud, auravad kartulid jne. Saaliuksel tuldi meile vastu täidetud viinapitsidega.
Me püüdsime viisakalt tähelepanu juhtida sellele, et kell on napilt üheksa hommikul ja et see vast pole kõige parem aeg viinavõtmiseks, seda enam, et terve pikk päev mööda valimisjaoskondi käia seisab ees. Vastuseks saime sõbralike naeratuste saatel seletuse, et sellise külmaga ei ole üldse mõeldav majast välja minna enne, kui vähemalt üht pitsi pole ära võetud.
Meile eeskuju näidates jõid võõrustajad oma esimese klaasi põhjani, kusjuures tervitussõnaks oli “jooma”.
Minu üllatunud küsimuse peale, et kuidas nad sellist eestikeelset väljendit kasutada oskavad, sain pikemat sorti selgituse ning ühtlasi teada, et udmurdi keeles tähendab “jooma” toosti “terviseks”.
Vot siis sellised sidemed ja meenutused soome-ugri rahvaste vahel.