Mäng tööga
Vasakpoolse kuraatori Anders Härmi kokku pandud näitus “Blue-Collar Blues?” Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone Galeriis (avatud kuni 31. jaanuarini 2010|) on kas juhuse tahtel või ettekavatsetult pühendatud akuutsele teemale – tööle. Ajal, mil Eestis on üle 100 000 töötu, on see päevakohane, ja samas paratamatult ka konjunktuurne.
Vasakpoolitsev kuraator Härm peaks teadma, et kodanliku ühiskonna kriitika galeriis, mida see kodanlik riik (linn, fondid jne) ülal peab, ei tähenda sisuliselt mitte kui midagi ega muuda ühiskonnas valitsevaid töösuhteid kuidagi. Sellised enese eksponeerimise paigad on omamoodi ventiilid, kus “olukorraga riigis” rahulolematud kuraatorid ja kunstnikud võivad teha, mida tahes, lastes sellega endal kibestumise auru välja … Et asi oleks veel efektiivsem, antakse sellise “ühiskonnakriitilisuse” eest tunnustusi, sh ka rahalisi … Aga positiivne – seda ei saa eitada – on see, et vaataja tähelepanu tõmmatakse “teravale teemale”.
Antud juhul ei ole tegemist pelga näituseprojektiga – siia lisandub veel hulk teisigi ettevõtmisi. Näiteks seminar “Kodanikupositsioon töö/suhtes”, mis toimub eestikeelsena, et “rõhutada asjaolu, et me peame hakkama seda asja siin ja praegu lahendama”. Mind küll huvitab, mil moel kunstiprojekti raames peetav seminar lahendab meil tööga seonduvaid probleeme? See on seda huvitavam, et paneelidel torkasid silma sotsiaaldemokraadid, kelle suhtes näib Härm jagavat Boris Kagarlitski arvamust, et tänast sotsiaaldemokraatiat iseloomustab täielik moraalne kapitulatsioon. (Vt A. Härm “Millal meid tegelikult koondati. Mõningaid märkmeid töö ajaloo kohta” – Sirp, 18.12.2009|).
Samas tundub, et praegune hunnitu töötute armee on olnud heaks väetiseks selle projekti läbiviimisele. On loodud näituse lahtioleku ajaks vähemalt üks nn sotsiaalne töökoht, küll lühiajaline, aga ikkagi. Nimelt seisneb Johnson ja Johnsoni projekt (Töö lõpp, 2009|. live’ veebistriim) selles, et tööandjatena leidsid nad konkursi korras 69 soovija (!) hulgast inimese, kes loeb veebikaamera silma all ette Jeremy Rifkini raamatut “Töö lõpp. Ülemaailmse tööjõu allakäik ja turujärgse ajastu koidik”, et see siis hiljem audioraamatu kujul välja anda, mille kui toote õigused kuuluvad kunstnikele.
See kõik on muidugi väga tore, kuid tunnistagem ausalt, et töötutele, eriti neile, kel ei ole pikka aega tööd olnud, on see kama kaks … Mäng tööproblemaatikaga näitusesaalis ei lähe neile korda.
Tibake Kumust
Suurematest väljapanekutest on kõige huvitavamad toimunud kahtlemata ikkagi Kumus. Siinkohal pole põhjust enam pikemalt kirjutada suurepärasest, kuni 2010|. aasta aprillini avatud eesti popi näitusest “Popkunst Forever!” (kuraator Sirje Helme, kuna seda on tehtud mitme kandi pealt varemgi. (Vt Sirje Helme “POPkunst forever!” – KesKus,dets 2009|; Ants Juske “Popkunsti kuldsed aastad”, EPL, 30. nov 2009|; Teet Veispak “Pop vilistas teooriale ja tabas ajavaimu”, Postimees, 7. dets 2009|).
Kui juba Kumus popilainel olla, siis kindlasti ka, ja võib-olla isegi enne kodumaist näitust, on mõttekas süüvida Harro Koskineni näitusesse “Harro. Soome popkunsti klassik” (Vt Kädi Talvoja “Soome siga Harro”, KesKus, okt 2009|). Koskineni popiperiood on kuuekümnendate ja seitsmekümnendate algus. Eriti tähtsaks on ta oma toonasele loomingule pidanud ameerika popkunsti. Tema loodud omapärast sigade maailma võib vaadata kui kriitikat selleaegse Soome ühiskonnaelu suhtes. Sigade kõrval on teiseks oluliseks teemaarenduseks Koskineni loomingus seitsmekümnendatel “Soome elustiil”. Siit võib leida erinevaid variatsioone Soome lipuga, aga ka sõnamänge tuntud bärndidega nagu Nokia, Esso, Shell. Eestist, mis toona oli üks viieteistkümnest liiduvabariigist Nõukogude Liidus, vaadatuna tundub eriti naelapead tabava tööna “Paha lugu” (1968), mis ajaliselt ennetas teada-tuntud Praha sündmusi.
Väikesed galeriid
Detsembris on enamikus galeriides toimunud näitused kirevad ja suunatud selgelt müügile, mistõttu neist ei olegi midagi eriti kirjutada. Hausis pikalt väljas olnud Leonhard Lapini väikesemahuline näitus “Noor Lapin” on kahes plaanis huvitav: see oli omamoodi lisandus Lapini väljapanekule Kumu popinäitusel ning teiseks, mis veelgi olulisem, näitab kohati kunstniku hilisemate tööde lähtekohti.
Mõned nädalad oli Hobusepea galeriis üleval ühisnäitus “Performan?”, mille eestvedaja oli Rait Rosin. Temalt ja Ivi Rosinalt olid väljas maalid hobustest. Omal ajal oli hobuste maalimine peen kunst, nüüd muidugi enam mitte. Siis veel ridamisi performance’eid. Ise määratlevad nad endid nii, et ollakse “füüsilised, ebastandardsed, masu lapsed ja mitte mugavad”. Võimalik, et indigolapsed.
Samal ajal pakkus Draakoni galerii Tatjana Muravskaja juhtimise all näha noorte fotokunstnike töid küsimuse all “Kes on noored kunstnikud?” Sümpaatsed inimesed, kes pildistavad tulevasi kriitikuid, teoreetikuid, kuraatoreid. Tekib mõnus põlvkondlik side. Ammu läbiproovitud nipp, aga tõhus ikkagi. Ka töödel ei olnud häda midagi.
Siiski pean tunnistama, et oluliselt huvitavam kui ülalnimetatud, oli mulle Krista Möldri isikunäitus “Igavus pole naudingust kaugel” Draakonis. Mölder on ise üsna täpselt iseloomustanud oma töid: “Aeg piltidel kulgeb pikalt, on pigem seisundilaadne, võimaldades kogeda kohalolu, (olemas)olemist või hoomata kihistusi ja nende teket. Alguse ja lõpu olemasolu ei oma tähendust, oma rütmis liikumine aga küll.” Igasse töösse tasub põhjalikult sisse minna. Hea näitus.
Linnagaleriis eksponeeritud Olga Temnikova “One Night Stand” on väliselt üsna sofistikeeritud ning ehk asja-eest-teist-taga mitmeharuliseks aetud väljapanek. Lisaks enda töödele on Temnikova toonud näituse kaasautoriteks (:)kivisildniku, kelle minipoeem “(:)meelis ja vjat?ko” on laotud hunnikusse ta maalide alla, ning näitleja Ilya Nartovi. Viimase kahte tööd võib piiluda läbi väikese ava, mis on natuke suurem kui lukuauk. Kõik see kokku on üsna segane.