Kõigepealt Kalvik Draakoni galeriist
Liina Kalvik on tänase kunstimaastiku üks eriskummalisemaid ja huvitavamaid maalijaid. Teda ei huvita kuigi palju meid ümbritsev tavaelu ega sellest johtuvad päevapoliitilised probleemid. Kalviku maailm on omal moel suveräänne, ja see ongi ta maalide maailm, kuhu kõrvalseisja saab ta tööde vahendusel siseneda, aga võib seda ka mitte teha. Arvan, et talle kui loojale on see tegelikult ükstapuha. Maalimine on tema puhul paratamatus, tingimus olemasoluks.
Kalviku maalid võivad tekitada vaatajas kimbatust – kõik neil kujutatu on näiliselt äärmiselt lihtne, kuid süüvides ilmnevad mitmed tähenduslikud kihistused, mille hoomamiseks võib kuluda palju aega. (On siis tänapäeva kiirustaval inimesel veel aega millessegi süüvimiseks?) Kalviku maalid osutavad mingitele ta hingesoppides peituvatele tunnetele, kohati ka tugevasti kinnistunud ideedele või siis ka püsivatele emotsionaalsetele seisunditele, ja väljendavad muidugi kunstniku äärmist tundlikkust.
Kui võrrelda Kalviku 2007|. aasta näitust “Värvilised tunded” Draakoni galeriis praegu Vabaduse galeriis välja pandud töödega, siis ei ole ma sugugi kindel, et saaksime rääkida mingist teisenemisest, liikumistest mingitele uutele väljadele – ei, tegelikult on kõik ikka sama. Ikka endiselt väga tundlik, väga intensiivne ja väga maaliline.
Selles seoses võiks Kalviku puhul korrata neid sõnu, mida ütles Jürg Amann kirjutades Robert Walsnerist: “…kui ta poleks kunstnik ja järelikult ka trotslik kunstnik, siis oleks ta selle ammugi sinnapaika jätnud. Aga just hullumeelsus ja koos sellega ka kunst, mis säherdusi kunstnikke valitseb, tähendavadki kõige kiuste jätkamist, publiku kiuste, kultuurisebimiste kiuste, omaenda mõistuse kiuste. Seepärast jäädaksegi ühel päeval mõistusest ilma.”
Kunstnik jumala armust.
Nüüd Rein Kelpman. Vaalas
Keplman on ratsionaalne kunstnik. Vähemalt mulle tundub nii. Ta maalid sobivad hästi erinevatesse interjööridesse. Võimalik, et need selleks mõeldud ongi, aga päris täpselt ma muidugi ei tea. Üks on aga küll kindel, et Kelpman on värvitundlik looja.
Praegusel väljapanekul Vaal Galeriis on üleval neliteist maali. Mõned neist on valminud juba mõni aeg tagasi (2002) teised 2008| ja paar tükki möödunud aastal. Just need viimased (“Värviline hingetõmme”, “Punane versioon”) torkavad teiste tööde foonil eriti silma, kuna värvikäsitus, mis Kelpmani puhul varasemate tööde puhul toimib paratamatult kuidagi tuttavlikult, on neis saanud justkui teistsuguse ning vabama hingamise.
Edasi Laura Toots – Linnagaleriis
Laura Toots on noor kunstnik-fotograaf, kes näib kannatavat paljude teiste noortega sarnase sündroomi all – kuidas teha kunsti nii, et see oleks eriilmeline ning meeldejääv. Tema (esma)näitus “Distant pieces (no big stories nowadays)” Tallinna Linnagaleriis sellele osutabki. (Nii näituse kui ka tööde nimetused on ingliskeelsed, mille olla tinginud “kunstniku eemalolek vahetusõpingute ajal”! )Tänapäeval on tööde heast tehnilisest küljest enamasti vähe. Kuna paljud valdavad erinevaid tehnikaid, siis sellega vaatajaid ei üllata. Autobiograafilisus – “intiimne ja poeetiline autobiograafilisus”, nagu iseloomustatakse tema seni valminud töid – on kahtlemata üks võimalus, sest iga kunstniku (või ka inimese) elulugu on äärmiselt individuaalne, ja seda annab välja mängida.
Kuid küsimuse võiks siinkohal püstitada veidi teisiti: milline peaks olema see “lugu”, et seda eksponeerida näitusesaalis? Võimalik, et see peaks kandma mingit laiemat üldistusjõudu, mis oleks arusaadav ja huvitav ka vaatajale, või siis olema oma ainulaadsuses nii jõuline ja intensiivne, et köidaks paratamatult. Tootsi näidatav lugu on omamoodi mingi fragmentaarium, mingid katkestatud hetked, pars pro toto. See on lihtsalt “mäng ideedega perekonnast”, nagu ta ise ütleb ning täpsustab: “Mängin skulptuursete ideedega, mängin vanade mälestustega ja tulevaste unistustega, hellitan mingeid lugusid enda sees, mis keerlevad kordumiste ja ühiste kogemuste ümber.” Mingid efemeersed hetked, mis on suunatud ennekõike sissepoole ega kõneta kuigi paljusid teisi. Nimetaksin seda väljapanekut mingiks subtiilseks mänguks, mänguks iseendaga, mänguks kunstiga, milles on raske tajuda “tingimusteta vajadust” midagi ütelda.
Slovaki fotograaf Marzecova Hobusepea galeriis
Sootumaks pretensioonikam on aga Slovakkia fotograafi Marzecova “Prekariaadi projekt” (kuraator Margaret Tali) Hobusepea galeriis. Eksponeeritud on hulk fotosid inimestest, kelle näol, nagu saatetekstist teada saame, on tegu “hilistes kahekümnendates olevate ja kultuuriväljal töötavate noortega”. Kui jätta kuraatoritekst lugemata, siis võiks arvata, et tegemist on lihtsalt natuke igavlevate ja uimerdavate noorte inimestega, keda iseloomustaks ehk kõige paremini väljend dolce far niente. (See võiks ka olla alternatiivseks näitusepealkirjaks.)
Aga kus sa sellega! Nüüd, kus meie näitusemaastikku on pingestanud töötuse temaatika, on seegi väljapanek sõitmas samas kiiluvees: “Paindlikud töösuhted, projektipõhine sissetulek, kindlusetu eraelu, migratsioon, immigratsioon – uute mõistete ja inimeste liikumise kaardistamisviiside otsinguil on sotsioloogid 2000ndate algul nende nähtuste ühisosast asunud rääkima kui eraldi klassist ehk prekariaadist. Kohalikus kontekstis kompab projekt prekariaadi mõiste tähendusvälju eesti keeles.” Ütleme ikka kohe välja, et ei kompa ta midagi. Tegelikult paneb terve see näitus lihtsalt õlgu kehitama. Selliseid väljapanekuid, mis kõnetavad väga kitsast ringi inimesi, peamiselt asjaga seotud kunstnikke ja kuraatoreid, kellel on küll tahtmist, aga pole veel piisavalt oskusi midagi ka teistele ütelda, võiks avaliku ruumi sisukama kasutamise eesmärgil korraldada lihtsalt koduses ringis.