Alati on kasulik teada, mida kirjutavad ajalehed. Ja selle üle järele mõelda. Näiteks: “Viimasel ajal, kus mets väärtuslikuks kaubaaineks on saanud, annavad sagedasti ahnus ja saagihimu metsade hävitamise tõuke.” Või: “? sellepärast arvan,? kus meie mets nii armetu kiirelt kaob, hääbub, kus paari aastakümne jooksul on metsa pind 6-7% võrra langenud?” ehk hoopis: “?era(talu)metsad, mis praegusel ajal raiumise all ägavad. Kui nii edasi läheb, on erametsade olemasolu küsimus varsti otsustatud: neid ei ole teps enam.”
Tuttav? Vägagi. Ainult et need tsitaadid ei ole võetud 2003|. aastal ilmunud ajalehtedest, kuigi nad kirjeldavad praegust olukorda. Nii kirjutati seitsekümmend viis aastat tagasi Postimehes.
ÜLERAIE ESIMESE RIIGI AJAL
Tollal alustati põllutöö- ja haridusministri eestvõttel metsapäevade pidamist, mida sooviti kujundada lausa metsanädalaks. Põhjendades metsapäeva vajadust, leiti, et avalikkus ei tea tühjagi metsa kui meie suurima loodusvara tähtsusest rahvamajandusele, samuti ei abla inimene metsa esteetilist, eetilist ja tervishoidlikku tähtsust. Johannes Vaiken lisas, et metsa tähtsusest arusaamist on vaja veidi selgitada ja seda “?eriti maarahvale, kus põline vihavaen metsa vastu eriti veres.” Olid ju põllumaad metsalt võidetud ja metsad kuulunud mõisale, kust loata hagugi ei tohtinud võtta. Metsavargust ei peetud mõisate ajal ka maarahva poolt eriliseks kuritööks ja kaasosalisteks olid sageli metsavahid.
Miks oli vaja aga riigi poolt metsapäeva pidada? Põhjus oli lihtne, kogu iseseisvuse aja raiuti metsast rohkem kui oli metsa juurdekasv. Eesti Entsüklopeedia andmed lugesid juurdekasvuks ligi kolm miljonit tihumeetrit aastas, metsa kasutati viie miljoni tihumeetri juures.
Mida sai eesti rahvas metsa üleraie eest vastu? Esmalt sooja toa, töötavad käitised ja liikluse raudteel. Pool raiutud metsast kasutati kütteks. Pärast Vabadussõda kaeti üheksakümmend protsenti tööstuse ja vedurite energiavajadusest puiduga.
30NDATE ALGUS, METSADE RASKEIM AEG
Põlevkivitööstuse ereng vähendas metsa ahju ajamist tublisti, kuid siis valmis Kehras sulfaattselluloosivabrik. Palju puitu läks ehitamiseks. Teiste ehitusmaterjalide tootjad ei suutnud paraku nõudlust lihtsalt katta. Asunikele anti ehituspuud väga odavalt ja kümne aastaga ehitati nende poolt üle kuuekümne tuhande hoone. Samal ajal valmis suur osa meie linnade agulitest, mille säilitamise pärast täna mõned oma südant valutavad, teised aga heal meelel neile tule otsa topiks. Kolmandik aastasest puidutoodangust veeti enne sõda välismaale, väärtuseliselt oli see 1/4-1/3 ekspordist. Nii võib öelda, et tollase üleraie eest saadi vastu sadade tuhandete inimeste elamistingimuste parandamine, töökohad, uued kooli- ja rahvamajad ning tasakaalus kaubandusbilanss. Üleraiete kontrolli all hoidmine ja taasmetsastamine oli võimalik ainult seetõttu, et maareformi ajal ei jagatud mõisatelt võõrandatud metsamaad laiali. Umbes kaheksakümmend protsenti metsamaast Eestis kuulus riigile. Hiljem, kolmekümnendate algusest alates, kui mõisa põllud olid asunike vahel jaotatud, hakati riigimetsamaast raadama uudismaad uute asunduste, nagu Pillapalu ja Peressaare tarvis. Peeti ju tollal sotsiaalsete küsimuste üheks lahendajaks peredele oma talu soetamise võimaldamist.
Meie metsade kõige raskemad aastad olid majanduskriisi ajal kolmekümnendate alguses, siis läks müüki kõik, mis võimaldas pankadele protsente maksta, sest põllumajandussaadustel ei olnud neil aastatel turgu või tuli neid müüa odavamalt, kui olid tootmiskulud.
Üheks tolle aja pärandiks on ka meie metsade vanuseline struktuur. Tollastele raiesmikele kasvanud metsad hakkavad nüüd raieküpseks saama ja metsaomanikud peavad küsima: kas küps kuusik säilitada või raiuda, kui meil kuuske ja mändi raiutakse tunduvalt rohkem, kui neid liike juurde kasvab?
ISESEISVUSE TAASTAMINE TAASTAS ÜLERAIE
Okupatsiooniaastatel kahekordistus meil metsamaa pindala, ka juurdekasv ületas metsakasutuse. Metsamaa laienemise tingis endiste metsakarjamaade ja puisniitude metsastumine, aga ka põliste põldude mahajätmine. Tollaste maaparandus-, mehhaniseerimis- ja kemiseerimiskampaaniate ajal oli sageli tasuvam ja Moskva poolt kinnimakstav uudismaa rajamine sohu kui talupõldude jätkuv harimine. Nendel viiskümmend aastat tagasi kollektiviseerimisele järgnenud aastatel võssa kasvanud aladel on nüüd kaasikud, lepikud ja haavikud. Meeldivaks pärandiks vene ajast võib pidada Tallinna ümber rajatud rohelise vööndi – neidsamu metsi, kuhu nüüd on kinnisvaraarendajatel nii kena uusi ehituspiirkondi rajada.
Iseseisvuse taastamine taastas ka üleraie, taastus ka mõisaaegne metsavargus. Sada aastat tagasi oli vargal kasutada saag, kirves ja hobune ning küttepuud ja hagu varastati rohkem kui palki. Tänapäeval on varganägudel võimalik kasutada harvestereid ja metsaveo- autosid. Mis on selle tehnilise protsessi tagajärjed, näeme me pidevalt. Ropp rüüstamine.
METS ON LÄIND JA RAHA PÕLE
Praeguse ja esimese vabariigi aegsel metsamajandusel on üks oluline erinevus veel. Nüüd kuulub riigile pool metsamaast ja kui seal jälgitakse raiutava metsa liigilist ja vanuselist jaotust ning raiesmikud taasmetsastatakse, siis erametsades võetakse maha suuremat tulu tõotavad langid. Mingil määral on kasvanud raie riigimetsas, seda osalt viimaste aastate tormimurdude koristamise tõttu. OK. See on normaalne.
Põhiliseks saab lugeda raiemahu kasvu viimase kaheksa aasta vältel erametsades – see suureneb vastavuses maade erastamise ja tagastamisega. Arvata võib, et mõnigi järelmaksuga ostetud metsamaatükk, mis on lagedaks raiutud ja mille väärtus on lähenenud nullile, tuleb riigile tagasi kas vaibevarana (olles näiteks enne müüdud ühe krooni eest eakale ja pärijateta tankistile) või äriühingust omanikupoolse pankroti kaudu. Riiki esindaval hüpoteegipidajast maavanemal jääb vaid nentida, et mets on läinud ja järelmaksuna laekuma pidanud raha samuti.
ETTEVÕTLUSE JA METSAKAITSE PÕRKUMINE
Mida me tänapäevase üleraie eest vastu saame? Puidu ja puidutoodete eksport on tasakaalustanud meie kaubandust ja vähendanud jooksevkonto defitsiiti, paljud pereisad on omale õlle teeninud metsatöödel ja mõned metsaomanikud rikkaks saanud. Metsast teenitud rahaga on ehitatud ka uued saeveskid; nii ei vura sadamate poole enam ainult palgikoormad nagu kümme aastat tagasi, vaid lisandunud on autod saematerjaliga. Paraku on saetööstuse võimsus ka nõnda suureks saanud, et varsti ei pruugi enam meie metsadest puitu jätkuda ja palke tuleb hakata sisse vedama. Samuti on kindel, et praegused noored näevad vananedes majandusmetsades enamasti haavikuid ja lepikuid. Kuid ka siin on abinõud kasutusele võetud, viimasel kümnendil rajati metsakait- sealad, nii on ligi kolmkümmend protsenti riigimetsast kaitse- või hoiumets. Nii ehk võib ikka kuusikuid ja männikuid ka tulevikus vaatamas käia – kui õpitakse röövlitele seadusenuga selga lööma.
Senine Eesti ajalugu näitab, et vabadus ja metsahoid on vastandlikud asjad. Kaheksakümmend aastat tagasi püüdis revolutsioonidest ja Vabadussõjast tulnud ühiskond metsa arvel lahendada sotsiaalseid küsimusi ja turgutada rahvamajandust. Taasiseseisvumine vabastas ettevõtliku inimese algatuse kommunistliku partei eest kostest. Isamaa juhitud valitsusliidu poolt vastuvõetud metsaseadus 1994. aastast säilitas eraomanikule veel kohustusliku metsamajanduskava. Maareformi edenedes hakati nõudma omandi vaba kasutamise õigust. Põhiseaduse järgi tohtivat omandi kasutamist piirata ainult seadus ja nii saigi 1998. aasta metsaseaduses metsamajandamisekavast soovitus.
Ettevõtlusvabaduse ja metsakaitse põrkumine ei ole midagi uut siin päikese all.
TAASTAGEM METSAPÄEVAD
Prantsusmaal oli enne Suurt Revolutsiooni mets kuninga kaitse all. Tuli hoida jahimaid kuninglikele kõrgustele ja toorainet laevade ehitamiseks. Oskar Daniel, üks Eesti metsateaduse alusepanijaid, kirjutas 1928. aastal: “Üheks nõudmiseks, mida demokraatia inimsoo õnne kättesaamiseks luges möödapääsmatuks, oli see, et metsad igasugu eestkostmisest vabaneks ja omanikule metsakasutuseks piiramata vabadus antaks.” Paari aastakümnega vähenes XVIII-XIX aastasaja vahetusel metsamaa pindala Prantsusmaal kolmandiku võrra.
Ainus viis lepitada vabadust metsahoiuga on haridus ja sellega antavad väärtushinnangud. Danieli sõnul: “?kõige paremad seadused jäävad surnud kirjatäheks, kui nad vastuvõtlikku pinda ei leia rahva hinges, samuti ei suuda kõige karmimadki karistusmäärad takistada seaduste rikkumist, kui nad on võõrad rahva õiglustundele ja hingeelule.” Tore oleks, kui võimul oleva valitsusliidu koalitsioonileppes lubatud karistuste karmistamise kõrval nähtaks vaeva ka loodusteadmiste suurendamise ja hoiakute kujundamisega. Metsamüügist saadud raha võib käes sulada, ilma et jääks erilist mälestustki, väärtusliku metsa omamine on püsiv rikkus.
Metsapäev kui kasvatusvõimalus on pärit isikuvabaduste kantsist – Ameerika Ühendriikidest, kus 1874 peeti Mortoni eestvedamisel esimene metsapäev ühise metsaistutamise ja päevakohaste loengutega. Nii et amerikaniseerumise vastased peavad igakevadisse metsanädalasse üsna umbusklikult suhtuma.