Kuldse Maski festivali raames etendub 10. ja 11. oktoobril Salme Kultuurikeskuses Sergei ?enovat?i lavastus Gogoli “Mängurid”, mängivad Teatrikunsti Stuudio noored näitlejad. 2005|. aasta kevadel toimus Venemaa Teatrikunsti Akadeemias GITIS-es Sergei ?enovat?i juhendatud kursuse diplomitööde festival “Kuus lavastust teatri ootel”. Pärast festivalinädala lõppemist teatas Sergei ?enovat? pressikonverentsil, et tema õpilased on otsustanud moodustada oma teatri. Sündis uus teater Teatrikunsti Stuudio.
Millest tekkis selline mõte luua Moskvasse veel üks teater, neid on ju seal üle mitmesaja?
Sergei ?enovat?: Juhtus lihtsalt niimoodi, et kursus, kelle me võtsime, osutus erakordselt andekaks ja emotsionaalselt ühtehoidvaks. Meie diplomietendustele oli raske pääseda, inimesed pidid kuid ette kohti kinni panema. Mängisime etendusi tasuta õppeauditooriumis. Sellest saime aru, et see, mida me teeme, pakub inimestele huvi. Alguses ei olnud meie teatril oma hoonet, vahel tegime proove ühes teatris, aga mängisime teises. Kolm aastat olime Meierholdi Teatri hoones tänu selle teatri kunstilisele juhile Valeri Fokinile, aga nüüd on meil oma hoone Stanislavski tänaval, kus me avasime ka esimest korda selle aasta hooaja.
Te tulete Tallinnasse Gogoli “Mänguritega”.
Rääkida sellest, mida Gogol mõtles, muidugi ei saa, sest näidendit lugedes või vaadates tekivad igalühel omad emotsioonid. Nagu pealkirigi ütleb, toimub tegevus kaardilaua taga, kus ei ole kohta ei sõprusel, korralikkusel, kus peamine on võita selles mängus iga hinna eest, kus nõrkuseilmingud võivad saada saatuslikuks või vastupidi, tuua hoopis ootamatu edu. Kõik me tahame võita, aga elus on nii, et kui on olemas võitja, siis keegi on kuskil samal ajal ka kaotaja, see on elu.
Milline on teie teatri publik?
Need on inimesed, kes ei lähe teatrisse mitte selleks, et seal enne käisid kellegi tuttavad, vaid kes lähevad sinna nii-öelda reisile, et kogeda midagi uut. Meie repertuaar koosneb klassikutest: Dostojevski, Ostrovski, Dickens, Shakespeare jne, aga me eksperimenteerime klassikaliste autoritega nii-öelda teatris endas ja püüame sellesse kaasata ka publikut.
Kuidas kriitika teie teatrisse suhtub?
Ma ei kasuta eriti sõna “kriitikud”, vaid minu jaoks jagunevad need inimesed kahte rühma, ühed on teatriajakirjanikud, kes kirjutavad oma muljest, mille nad etendust vaadates said, teised aga on teatriteadlased, inimesed, kelle jaoks on teater osa nende elust. Just selliste inimeste arvamus on näitlejatele ja lavastajatele oluline. Kahjuks on ka meil selliseid inimesi väga vähe.
Kuidas on hetkel Venemaal lõpetavate teatritudengite hõivatus “teatriturul”, kas tööd jätkub kõigile?
Ma ei saa küll vastata kogu Venemaa eest, aga minule isiklikult jääb mulje, et valitseb noorte näitlejate defitsiit. Eriti “defitsiitne kaup” on noored lavastajad, paljud teatrid ootavad, et ometigi tuleks mõni uus ja huvitav noor lavastaja uute ideedega ja uue nägemusega teatrist.
Meie Eesti kahes teatrikoolis on märgata, et sisseastumiskatsetele tuleb küll palju rahvast, aga võrreldes varasemate aegadega on nende hulgas nii-öelda andekuse protsent langenud, sest võimalusi ennast huvitavalt realiseerida on noortel rohkem. Kas Vene teatrikoolides on ka midagi sellist märgata?
Minul küll sellist muljet ei ole jäänud. Otse vastupidi! Sisseastumiskatsetele ilmub järjest rohkem huvitavaid, andekaid noori.
Ma ei tea, kuidas teil seal Eestis, aga meil on märgata väga huvitavat tendentsi, kus järjest rohkem soovib lavastajaõppesse pääseda õrnema soo esindajaid.
Kuidas on teie suhtumine Eestisse?
Minu suhtumine Eestisse on kõige südamlikum ja soojem. Väga kahju, et meil GITIS-es ei õpi enam ühtegi eestlast. Tahaks, et toimuks rohkem festivale, toimuks teatrikoolide vahelisi nii õppejõudude kui ka tudengite vahetusi, sest mulle tundub, et see on ääretult vajalik. Ma hea meelega kohtuks noorte Eesti lavastajatega, et aru saada, missugused nad on, kuidas mõtlevad, millised on nende soovid ja taotlused siin teatrimaailmas. Kultuurid ei tohi marineeruda vaid omas mahlas, vaid peavad teineteist rikastama, ainult siis toimub areng. Loodan, et meie Eestis-käik ei jää viimaseks ja et sellest kasvab välja ka midagi enamat kui lihtsalt järjekordne festivalilkäik.