Ülo Jõgi nägi ilmavalgust Tallinnas Tina tänaval 12. märtsil 1921. aastal. Siis anti riigikogu komisjonide sekretärina töötanud isale ametikorter Toompeale Riigikogu hoone neljandale korrusele. Esimene mälestus pärineb Jõel 1924. aasta 1. detsembrist. Kaitseliidu liikmest isa haaras riidekapist püssi, pani vormi selga ning mütsi pähe ning ütles: “Ärge minge akna alla, seal lastakse!”
Riigikogu majas elati 1937. aastani, kui isa asus tööle Kohtuministeeriumisse. “Kui ma nüüd vaatan neid suuri saksu, kes meil tänapäeval riigikogus on,” ei suuda Ülo Jõgi minevikku tänasega võrdlemata jätta, “terved platsid on nende autosid täis, üks uhkem kui teine. Tol ajal oli kogu riigikogu jaoks kaks autot! Kõik sõidud said ära tehtud.” Taksosid oli vähe, olid küll voorimehed, aga mismoodi sa sinna mäe otsa voorimehega saad. “Häbi. Häbi end nõnda üles poputada – enam jala käia saa,” on elus vett ja vilet näinud vabadusvõitleja sõnum tänastele oma töö raskusega eputavatele rahvasaadikutele. Räägime Ülo Jõe isa kui küllalt kõrge riigiametniku palgast. “Täpselt ei julge öelda, aga eks ta kusagil 150 krooni kanti oli.” Selle palgaga elas neljaliikmeline pere ära, kui arvestada, et ema tegeles lisaks pidevalt tõlketööga. “Mõnikord, kui emal raskeks läks, sai koguni teenijat peetud.” Hiljem ostis isa Pirita-Kosele krundi, kuhu hakkas maja ehitama. Just enne sõda jõudis ta tööga lõpule.
52 POISSI KLASSIS
Kooli läks Ülo kuulsasse Westholmi. “Halb kool see polnud. Aga küllap oli tähtsam see, et me elasime ju lähedal. Kohe Toompealt alla mööda Paldiski maanteed ja esimene tänav vasakule – Kordese tänav tookord,” kaardistab Jõgi oma 12 aastat käidud koolitee. Sisseastumiseks tuli läbi teha katsed. “Tuli kirjutada trükitähtedega oma ema nimi. Siis võttis üks tädi mind sülle ja tuli teha midagi numbritega. Ma olin veel pealegi haige sel ajal – oli palavikki. Läbi häda sinna läksime ega uskunud, et sisse saab. Aga no saime,” meenutab Ülo Jõgi 75 aasta tagust sügispäeva.
“Tänapäeval hädaldatakse – üle 30 lapse klassis olla ei tohi, siis ei saa õpetada! Meid oli 52 poissi klassis!” Ometi tuldi toime ning distsipliin oli majas. Kahekorruseline maja seisis koos kolmest osast – esimesed klassid olid viiekesi saali ümbruses alumisel korrusel, teisel vanemad ning gümnaasiumiklassid – üldse kokku kaksteist klassiruumi 550 õpilasega ühes vahetuses. Tol ajal mingeid parkettpõrandaid polnud, tavalised laudpõrandad, mida immutati petrooliga. Vahetusjalatseid polnud? “Mis kuradi vahetusjalatsid,” naerab Jõgi, “egas me nii rikkad olnud, et kümme paari jalatseid ostsime. Ning tol ajal kanti ju kalosse!” Vahetunnis jalutati nagu soldatid ringiratast. Joosta ei tohtinud. Igaühel olid kaasas oma võileivad. Puhvetist sai teed ja piima juurde. Seda sai suure vahetunni ajal ning see tuli endal kinni maksta. “Kõik olid elus ja terved, keegi ei nõrkenud ega surnud. Karistuseks pandi nurka ja jäeti pärast tunde istuma ning moraalilugemist kuulama. Väga hull asi oli märkus, millele nõuti vanemate allkirja. “Hoidku taevas, kui niisuguse asja sai,” õhkab Jõgi. Üldine põhimõte oli: kui te meie koolis ei taha õppida ning sellele distsipliinile alluda, siis palun, otsige endale teine kool! Mida väljalöödust edasi sai, kas ta käis põhja või astus teise kooli, enam kedagi ei huvitanud.
Koolivägivald? Noh, kui 250 poissi olid vahetunnis korraga koos, juhtus ikka, et keegi kedagi togis. Kellegi süstemaatilist piinamist või kellegi kambaga läbi peksmist Jõgi küll ei mäleta.
KUI LIPPU POLE, POLE KA KOOLI
Westholmi aastamaksuks oli 90 krooni. Oli igaühe enda asi, kas ta kodus õppis või mitte. “Kui edasi tahtsid jõuda, pidid kodus õppima,” väljendab Jõgi tolleaegse kooli karme ent lihtsaid põhimõtteid. Ta mäletab ka, kuidas klassijuhataja oli neile öelnud: “Vaadake, poisid, kui tulete kooli ja kõnnite üle Toomemäe, näete, et tornis lehvib sini-must-valge lipp. Kui seda lippu seal ei ole, siis te enam siia kooli ei tule.” See jäi meelde? “Miks ta`s meelde ei jäänud,” vastab Jõgi vaikselt ent tõsiselt.
Koolipäevad olid pikad, keskeltläbi kuus tundi päevas. Westholmi koolis peeti väga lugu muusikast, vana Jakob Westholm ise oli suur muusikasõber. Koolis olid koor ja koguni sümfooniaorkester! Loomulikult tegeldi muude asjadega peale tunde. Nagu spordigagi tegelemine – sporditaseme poolest oli Westholm üle linna kuulus ehkki koolil polnud isegi oma võimlat. Jõgi mängis orkestris ja laulis kooris, kummagile tuli pühendada tund nädalas.
Suur tähelepanu oli keelteõppel – teisest klassist alustati saksa keelega, neljandast prantsuse keelega, seitsmendast inglise keelega, üheksandast ladina keelega. Usuõpetus oli vabatahtlik aine.
Milline oli Westholmi kui ikkagi head haridust andva et mitte öelda eliitkooli laste majanduslik seis? “Seal oli igasuguseid,” ütleb Ülo Jõgi, “Vana Vunts ei teinud kunagi mingit vahet ministripoja või tavalise mehe lapse vahel. Veel tema ajal visati üks ministripoeg koguni koolist välja.”
Tugevam ühistunne poiste vahel hakkas tekkima keskkooli päevil ühise osalemise läbi spordis, koorilaulus, orkestris… NMKÜ-s oli Jõgi klassil oma klubi – vestupoiste klubi. Seal mängiti kord nädalas pinksi, koroonat, malet ja kabet. Lisaks oli mingi eeskava, kus keegi esines, väikeste klubide vahel peeti võistlusi. NMKÜ kaudu sai üürida odavamalt võimlaid. Seetõttu kuulus sinna peaaegu pool Jõgi klassist. Jõgi ise oli suusafanaatik, Tallinna koolinoorte meister koguni. Oma vastupidavuse hilisemateks ränkadeks katsumusteks sai Ülo Jõgi just koolist, laskmisharjutused andsid rahu, enesevalitsemise, distsipliini, suusatamine vastupidavuse.
POISID PILDILT
Viimase kaks aastat oli musitseeris Ülo Jõgi oma topeltkvartetiga – muide, Tallinna tuntuim ansambel tol ajal! Nemad moodustasid ka 8-liikmelise sõpruskonna, koos oma tütarlastega. Koos käidi harjutamas Lembitu tänavas Harri Laaguse korteris. Kogu kvarteti hingeks oli hilisem tuntud laulja Naan Põld. Ülo Jõgi räägib lühidalt oma kamba saatusest. Alfred Reier oli ainus, kes sattus Punaarmeesse sai esmeses lahingus raskelt haavata ning terve sõja aja õnnestus tal viibida erinevates Venemaa haiglates. Hiljem lõpetas Eestis tehnikaülikooli mäemehena. Suri alles hiljuti. Aksel Puström on arst ja elab Vanal koolipildil on: all vasakult: Alfred Reier, Aksel Puström, Naan Põld, Rein Marandi, Harald Viirand. Ülal vasakult: Ilmar Joonas, Harri Laagus ja Ülo Jõgi. Ameerikas. Rein Marandi elab praegu Rootsis. Tema ema oli Westholmis saksa keele õpetaja. Eriti lugu Jõgi Marandist ei pea. “On Arjaka suur sõber. Kaks parajat koos!” Harald Viirand oli siis, kui punased sisse tulid ja vene saatkonna ees meeleavaldus toimus, paigal sini-must-valgega ning sattus kinni. Sõja algul ta vabanes. Selle hea eest võtsid ta omakorda kinni sakslased, arvates, et ju ta on nuhk. Veetis sõja-aja saksa vangilaagris, kui venelased selle vabastasid söötis tema kallis ema ta surnuks. “Liiga järsku andis nälginule süüa,” täpsustab Ülo Jõgi. Ilmar Joonase isa oli kuulus sots. Joonasega oli Jõgi koos Soomes. Lasti koos Jõgi viimase luuregrupiga maha. Laagus oli Tartus arstiteaduse üliõpilane, kukkus vastupanuliikujana kinni, evakueeriti 1941 Venemaale, suri laagris.
Mõni päev hiljem kui Jõgi klass 1940. aasta juunis kooli lõpetas, tulid vene väed sisse ja algas Eesti lõplik okupeerimine.
Ülo Jõgi unistuseks oli peale kooli minna Tehnikaülikooli arhitektuuri õppima. Sinna ta saigi juba sama aasta sügisel. Õnneks oli tema isa olnud vaid ametnik – suur osa klassivendadest ei pääsenud kusagile. Õpingud kaua ei kestnud. “Me olime üles kasvanud Eesti Vabariigis, see oli meie isamaa,” selgitab Jõgi. “Meid õpetati oma isamaad kaitsma kõigi võimalustega. See oli meile püha, see oli enesestmõistetav. Nüüd tuli aga Venemaalt mingisugune Sipsakas, marksismi-leninismi õppejõud, professor, käinud kolm aastat külakoolis ning olnud neli aastat sügelises. Ning tema hakkas meile pajatama kapitalistlikust Eestist?Et olite kogu aeg näljas ja nüüd tuleb teile paradiis?”
“Süda lõhkes,” räägib Jõgi oma toonastest tundmustest.
PÕGENEMINE PARADIISIST
Märtsikuus küpses Ülo Jõgil plaan Soome minna. Üle jää, suuskadega. Randverest, Tallinna külje alt. “Juba ülikoolis hakkasid kuulma – see võeti, teine võeti kinni, kolmas? Lõppu ei paistnudki. Kõik, kes vähegi olid silma paistnud, kadusid kui musta auku. Mida me pidime siis ootama?”
Talv oli olnud käre ning jää paksus Soome lahel ulatus meetrini. Kaaslasteks olid Tehnikaülikooli keemiaüliõpilased Ilmar Gross ja Leo Talgre ja eestirootslane Westerbrom. Talgre oli tuntud kergejõustiklane, tollal tuntud veel Bibikovi nime all. Tema vanemad olid 1940. aastal läinud Leningradi – paradiisi. “Leo ja Ilmar olid minust kolm aastat vanemad ehk reaalselt mõtlevad inimesed, mina olin rohkem impulsiivne,” tunnistab Ülo Jõgi. “Vanematesse see asi üldse ei puutunud, ma olin ju täiskasvanud inimene.” Vanematele Ülo oma plaane ei avanud. “Algul oli plaan minna koos Harri Laagusega, sõlmitud oli kindel kokkulepe. Vabariigi aastapäeval läks Ülo Tartusse seal õppiva Harriga kohtuma. Ta teatas, et jää on piisavalt paks ning sobiv minna. Paari päeva pärast tuli Harri Tallinnasse ning teatas, et ta ei saagi tulla. “Ütlesin oma vanematele ning nemad ütlesid, et kui ma nende surma tahan, siis mingu.” Siis rääkis Jõgi asjast Leole, oma heale tuttavale. Algul too keeldus resoluutselt ent paari päeva pärast oli ümber mõelnud.
Nädal aega varem käidi Randverest suuskadega jääd ning olusid takseerimas. Tagasi tulles võeti spetsiaalselt suund piirivalvekordonile. “Kuidas te siia sattusite?” küsis piirivalvur. “Treeningut teeme,” vastasid vandenõulased, “krossi.” Kross oli aga kõige tähtsam spordiüritus nõukogude süsteemis.
Kätte jõudis minekupäev viies märts. Kokkusaamine lepiti Ülo vanemate juures Pirita-Kosel. Ülo emal lasti endale õmmelda valgest riidest suusajakid. Vanematele öeldi, et minnakse Aegviitu suusatama. “Taadile ütlesin, et läheme Aegviitu, kui paari-kolme päeva pärast midagi kuulda pole, minge miilitsasse ja pärige aru.” Siis mindi läbi metsa Randvere tee poole, kusjuures kahel sõbral õnnestus veel metsa ära eksida. Otsimisega läks kaduma paar tundi. “Häda oli muidugi selles, et paar päeva enne oli olnud õudne sula ja kõva läänetorm. Ei teadnud, mis see merejääga teha võis.” Pärast tormi oli külmetanud ning suusad tekitasid kanget krõbinat. Muide oli kaasas veel viieski mees, kes aga sealsamas Randveres kõhklema lõi. “Hea küll,” ütles Ülo Jõgi, “ainult tingimusel, et sa ühelegi ei räägi, et sa meiega olid. Sest see on sinu õnnetus. Ning mina ei tunne sind.” Jõgi tunnistab, et ole siiani öelnud, kes see mees oli ega ütle nüüdki. Elab ta veel? “Ei mina tea. Ei ole huvitatud.” Oma püstoli andis mahajääja minejatele. Kui ranna äärde jõuti, algas lumetorm. “Idast läände, meile näkku. Väga hea ju. Venelane ei näe meile järele tulles jälgi ja saab lund näkku.” Mis siis, kui kellelgi oleks suusk murdunud?
“Seda polnud ette nähtud,” on Ülo Jõgi lakooniline. Suusakostüümi all oli kõigil tsiviilriietus – ülikond ja palitu, seljakotis korralik toidumoon. Tempo oli nii kõva, kui sõita suudeti. Igaks juhuks oli ühes ka köis. Mindi kompassi järgi otse põhja. Kui merele juba välja jõutud oldi, läks otse salkkonna nina eest läbi vene patrull. Tuisk oli lõpetanud suuskade krobina, oli vaikne ning nähtavus halb. Ei märganud midagi. Enne koitu jõuti mööda Prangli saarest. Ajakavast oldi kõvasti maha jäädud. Plaan aga oli minna ühe jutiga – maksimum kaksteist tundi. Ees oli põhjapoolne taevas jumala tume. Saadi edasi – ees vesi lahti. Hakati ida poole minema ja nähti Prangli kalureid merele tulemas. Seejärel liiguti saare kõige läänepoolsemasse tippu. “Seal oli kalurimajake. Küsisime peremehelt, kuidas lood on. ” Selgus, et kuuri kõrval männi otsas on piirivalvevaateplatvorm. Julgesite rääkida? “Tuli riskeerida issand jumal! Kõigepealt ütlesime, et vat, niisukesed me oleme.” Peremees ütles, et piirivalve on päeval siin ning pimeduse saabudes läheb jälle ära. Paluti siis juua ja öömaja. Peremees juhatas nad männi kõrval olevasse väikese laudaosmiku-pealsesse, kus olevat heinu. “Vedasime oma koli sinna ja ootasime. Põnev oli see niikaua, kui venelased sinna tulid.” Ohvitser küsis peremehelt , et kes siin suusatamas on käinud. “Kas te ei mäleta, et teie mehed sõitsid siin eile ringi, ” vastas too. “Nu ladna.” Õhtul hõikas peremees alt, et, poisid, olete ikka elus veel või.
Mere kohta arvas ta, et jää peaks kõvasti kandma. Ja jälle mindi. Kõige hirmsam oli kimbutama hakanud janu – keegi ei osanud arvestada, et lumega seda ei kustuta. Huuled paistetavad üles, aga janu ei kao,” meenutab Ülo Jõgi meeleheitlikke hetki. Siis mindi idapoole lootuses, et lõhe lõpuks läbi saab. Samas valdas hirm Suursaare alla jõudmise pärast. Mindi terve öö ja järgmine päev takkaotsa. Suurim pragu, mis ette tuli, oli oma 300 meetrit lai. “Lõpuks hüppas üks mees parajalt suure jäätüki peale. Läksime kõik neljakesi selle peale – jääl on meeletu kandejõud. See oli siis paat ja hakkasime suuskadega sõudma. Päike paistis, vesi sillerdas, meie ponnistusi uudistas üks hülgepoeg. Nagu paradiisis.” Õhtu poole hakkas kangastuma mingi saar, lähemale jõudes selgus siiski, et tegu on vaid rüsijääga. “Terve see Soomelaht oli üks jääpuder.”
KEVADLINNUD JÕUDSID PÄRALE
Lõpuks oldi keskööl Soomes, Eestiluoto saarel. Mida soomlastelt oodata oli? “Soome sõda oli ju olnud, egas nad meid venelastele välja andma hakanud!” Midugi kontrollis julgeolekupolitsei tulijaid hoolikalt. Kahtlusi olid süvendanud varem Soome tulnud kolonelid Kanep ja Kasak, kes nagu hiljem selgus olid punaste poolt saadetud.
Eestiluoto oli saar, kuhu juba ammusest ajast oli jäänud
üks eesti pere. Nende poole juhtumisi kõigepealt sisse astutigi. Meeste jalad olid nii üles tursunud, et mitu päeva midagi jalga panna ei saanud. Kokku oli sõidetud kolme ööpäeva jooksul paarsada kilomeetrit.
Soomlastele Valpole teatati, et põgeneti, kuna neile see süsteem ei sobinud. Hästi sellest küll aru saada ei tahetud, sest Soome oli sõja läbi elanud ning iga liigne suu oli koormaks. Ülo rääkis, et soovib õppida arhitektuuri, mida Eestis enam teha ei saa. Valpost vabanedes oli 12. märts – Ülo Jõe sünnipäev, ta sai täpselt 20 aastat vanaks. Vastas oli tal endine Vaba Maa tuntud ajakirjanik Harald Vellner. “Tema võttis meid sappa, ütles, et me viime teid Helsingi südames asuvasse matkakodusse ning siinne eesti ühiskond püüab teid ülal pidada.” Kalevinkatul asuvas matkakodus elas kirju seltskond, kaasa arvatud igat sorti pätid ning paarkümmend eestlast. Suure surmaga saadi Soomes tol ajal kehtinud toidukaardid. Hädas mindi papa Vellneri jurde, kelle proua tegi näljastele suure laari suppi.
Siis korraldati eestlastele raadiotelegrafistide kursused põhjendusega,et neid läheb tarvis kaubalaevanduses. Korraldajaks oli Soome sõjavägi. Viidi neid Helsingist paarkümmend kilomeetrit eemale ühele saarele puumajja, kus saladuskatte all hakatigi poisse koolitama. Vanematelegi saadi teade edasi anda. Leo Talgre oli ülikooliajal Livonica poiss, neil olid aga sõprussidemed soomlaste Karjala seltsiga. Soomlased saatsidki Leo kasuvanematele teate: “Kevadised linnud jõudsid pärale!”Hiljem selgus, et vanemad olid jõudnudki miilitsas ära käia. Sealt öeldud, et tänapäeval juhtub igasuguseid asju, aga kui nad kusagilt kuulevad midagi, siis kindlasti teatavad.
Seal siis õpetati poistele, missugune Punaarmee välja näeb, mis struktuurid seal on ja muud asjad. “Siis hakati vene keelt ka õpetama,” meenutab Ülo Jõgi. “Aga selle me saatsime küll persse.”
“Erna” dessandini jäid siis veel mõned nädalad.
