Kes seda enam täpselt mäletab, aga käinud kunagi sõjajärgsetel aastatel Tammelinna poisid Tähtvere omi Elva metsas peksmas. Või vastupidi. Aga legend oli igatahes veel 50ndate aastate lõpul elus. Mitte, et miskit vaenu oleks olnud või keegi kellelegi miskit liiga oleks teinud, aga nii oli kord seatud ja teada: tammekad on kitud ja memmekad, vildekad aga õelad ja kurjad (või jälle oli see vastupidi!) ja asja tuli neutraalsel lahnguväljal klaarimas käia. Mis sellest, et keegi ei võitnud ja keegi ei kaotanud.
*
Võtame kargema eluproosa. Paljud meist on juhtunud töötama kas teatrites, teadusasutustes-ülikoolides või teenima aega omaette-seisvates eraldatud sõjaväegarnisonides.
Pange tähele, mis toimub? vanemad ajateenijad kimbutavad nooremaid, sapöörid – sideväelasi (meenutame sapöör Vodicka kurikuulsat lauset kõikide madjarite kohta!), ballett kisub vinga ooperiga ja pillirühmad orkestris – omavahel. Teadusest ma ei räägigi? Kui tihti määrab tulevase – eriti kõrgemat sorti – kraadi või staatuse, näiteks teadusajakirja kolleegiumi liikme või peatoimetaja koha saamise see, kelle õpilane ta on ja kas ta ikka on Leningradi või Harvardi koolkonnast.
*
Vältimaks akadeemiliste intriigide laostavat mõju oma mõtlemisele, otsustas akadeemik Stanislav ?atalin (meie majduskorüfeed mäletavad tema hiilgavat 500-päeva plaani Venemaa üleviimiseks stabiilsele valuutale ja liberaalsele majandusmudelile!) anduda oma seltsielus? jalgpalli juhtimisele! Tema omaaegne kurikuulus lendlause – “Spartak” – t?empion, CSKA – mjaso!” Lauset võis leida peaaegu kõigilt Moskva seintelt – peldikutest NLKP rajoonikomiteede omadeni. See oli akadeemiku enda sõnul tema pooleldi agressiivse intriigikalduvuse suhteliselt rahumeelne väljavalamine spordiasjade juhtimisse.
*
Teaduse kohta on kirjutatud isegi raamat: Thomas Kuhn’i “Teadusrevolutsioonide struktuur”, nüüd ka eesti keeles olemas. Selle põhiidee on järgmine: kes tahab saada teadlaseks, peab assotsieerima ennast teatava teadusliku sootsiumiga (community’ga), kellelt võetakse üle mõtlemisviisid, probleemid, õigekspeetavad lahendused, arusaam sellest, mis on “õige” teadus. Iga noor teadlaspõlvkond tasalülitatakse juba ülikooli esimestel kursustel ja tehakse täitsa tümaks – magistrantuuri lõpupoole. Igasugune uus “community” pole rangelt võttes parem eelmisest, aga ta on teine?
Einsteini füüsika lihtsalt seletab Newtoni füüsika asju teisiti.
Seal, kus antiikmõtlejad nägid niidi otsa riputatud kivi, mis jääb oma keskpunkti juurde seisma, seal nägi Galilei selle kivi igavest liikumist – pendlit.
Muide, Marxi poolt antud mudelit Inglise 19. sajandi keskpaiga tekstiilitööstuse kriisi kohta pole tänini keegi ületanud ja pole rangelt võttes tema süü, et leninlasedbre?nevlased hakkasid selle mudeliga seleta ma Saksa relvatööstust aastakümneid ja Bill Gatesi 150 aastat hiljem.
*
Ühesõnaga, see liitumine kollektiiviga ei ole ratsionaalne asi: ma olen osa “meist” mitte sellepärast, et “meie” olla on parem või “mitte-meied” on halvemad, vaid sellepärast, et see lihtsalt nii ongi.
Kuigi Kuhn on seda teaduse osas seletanud, on see “meie-nemad” valik üsna mõistusetu, ehkki samas – ajas kestev.
*
Võtame ühe krimkafilmidest tuntud näite: kuriteo paik. Kes on kohal – politseinikud, ?erif, FBI-mehed?
Kuidas nad omavahel läbi saavad? Teadagi kuidas: halvasti.
Mäletan kooliaegadest lugu, mil Tartus Vanemuise teatri lähedal kisuti maha Eesti NSV lipp, trambiti selle peal, vist isegi korra nuusati nina ja sinnapaika ta jäi. Miilits, kes pidi uurima huligaansuse asju, jättis asja uurimata: tegu oli alaealiste poistega ja see käis prokuratuuri alla. Prokuratuur aga jättis asja KGB-le – riigilipp ikkagi, ühesõnaga: karm riigivastane manifestatsioon?
Nii jäigi: miilits leidis, et prokuratuuri mehed istuvad niikuinii enama ajast soojades kabinettides ja trimpavad teed konjakiga; mõlemad said ühele meelele selles, et KGB-?nikutel pole üldse midagi teha peale salapäraselt õudse näo ja t?ekistid leidsid, et pole mõtet seda poisikeste tempu väga ametlikuks ajada.
Nii otsustatigi.
See tähendab: ei kuidagi. Tatikas ja Vesipruul pildusid koera üle plangu niikaua, kuni sellest vaid sabatutt alles jäi.
Pange tähele: kuriteopaigal valitseb seesama ametkondlik vaen, olgu siis mängus kas FBI, NKVD, miilits, politsei, ?erif, FSB, CIA või muu samalaadne asutus.
*
Mingit seaduspärasust hakkasin ma aimama siis, kui umbes ühel ja samal ajal võeti üsnagi sarnase intriigiga maha minu tuttav dekaan Austraalias, kateedrijuhataja USA-s, instituudi teadusala asedirektor Moskvas ja? noh, üks mees Eestis.
Stopp, Gräzin! ütlesin ma endale?
OK; ükski neist inimestest polnud lausa geenius ja kahega sain ma ka üsna kehvasti läbi, aga: neli ühesugust skeemi maailma vastasnurkades ca 3-kuulise intervalliga! Siin peab miskit peidus olema?
*
Igaüks, kes tuleb kuhugi tööle, saab teada oma asutuse legendi. Jutu sellest, kuidas “vanamees ise” selle firma asutas, kuidas õnnestus nurka suruda autud ja koletud konkurendid, kuidas tänane ?eff oma nooruses suutis läbi näha eitea-kust-tulnud ministri intriigid?
Ja nõks ongi selles, et koos selle legendiga ja ustavusega sellele legendile tuleb kaasa ka see, mida ma nimetaksin institutsionaalseks mäluks. Kes seda omaks ei võta, lendab süsteemist välja? Institutsionaalne mälu ei ole ratsionaalne ja faktidel rajanev lugu, vaid ratsionaalsusel ja faktidel rajanev müüt, teatraalne suhe. Selles müüdis ei pruugi kaugeltki kõik olla kaunis. Vastupidi: eestlastele imearmsaks räägitud muinasjutt 700-aastasest orjaajast, palestiinlastele ja iirlastele lapsest saadik sisendatud usk ülekohtusse on selle legendi osa ja tänase poliitika õigustus. Orjust USA-s seletatakse samal moel nagu pärisorjust Venemaal: ilma isandata oleksid talupojad lihtsalt nälga ja laiskusesse surnud.
*
Seega siis: müütilise mälu osiseks on nii mälestus kangelaslikust eel-ajast, kui ka ajaloolisest ülekohtust. Ning seni, kuni eksisteerib institutsioon – niisugusena, nagu ta täna on (s.t. ilma seesmiselt revolutsiooniliselt muutumata, ennast põhimõtteliselt ümberhindamata) – jääb ka mälu selliseks, nagu ta on.
*
Euroopa Liit andis meile hoobi sealt, kust isegi kõige paadunumad euroskeptikud ei osanud oodata: ta osutus igavaks. Euroopa Liit tapab oma võimetusega teha kasvõi midagi huvitavat või olulist. Euroopa Liit hakkab meile täna tunduma mitte enam paradiisi või põrguna, vaid millegi olematuna. Noh on ta seal siis? ja olgu.
Kuid just see kõige ohtlikum ongi! Olles harjunud arvama, et Euroopa Liit on irrelevantne, kipume me ära unustama ühte asja: iga päev sammuvad kusagil Brüsselis, Strasbourg’is oma kirjutuslaudade ja paberitonnide taha kümned ja sajad tuhanded ametnikud, kes mitte ainult ei naudi oma hiiglaslikke palku ja unistuste privileege, vaid kes ihkavad ka võimu.
Nad ei taha mitte ainult ebatavaliselt hästi elada, vaid ka seda, et nende tapvalt igavaid jutte kuulataks. Et nende pabereid loetaks. Et nende üle ei irvitataks, vähemalt mitte avalikult. Arvate, et neil, euroametnikel, on kerge alailma etendada seda pool-alandlikku ja pooleldi vabandustpaluvat tooni, mida nad oma asutusest rääkides alati kasutama peavad?
*
See alaväärsuskompleks ei leia täna veel väljundit. Kuid ta ei kao. Ta säilib mäluna sellessamas Euroopa Komisjoni armees, kelle loomulikuks verivaenlaseks on kõik Euroopa Liidu rahvuslikud valitsused ja nende miljonid ametnikud, kes tõepoolest peavad oma tööd tegema ja tõepoolest omi riike juhtima.
Ning ma kardan, et see vihkamisekoodeks tehakse Euroopa Komisjoni või Euroaparlamendi käskjalale ja koristajale selgeks veel tema tööle asumise esimesel päeval.
Või kui ei tehta, siis jääb ta pabereid tassima ja põrandaid pesema kusagile mujale, kümneid kordi väiksemate palkade ja soodustuste eest? Ja ma kardan seda aega – kuigi loodan, et mõistus võidab – kui äkitselt selgub, et Euroopa Liit ongi tasapisi sahkerdanud endale võimu, mis suurem rahvusriikide omast (keda pealegi häirivad omavahelised vastuolud) ja mida kasutatakse siis euroametnike poolt kättemaksuks kõigi nende alanduses elatud aastate eest. Enda isiklike, aga ka eelkäijate ja järeltulijate alanduste eest.
Ühesõnaga: ükskord plahvatab vimm, mis kogunend salaja?