Tüüp, kes ei ole võimeline kuus kolmkümmend neli tonni ära kulutama, on vaimselt võimetu. Aga just selline on Keit Pentuse probleem – nõunikupalk on liiga suur. Oleme ausad, see palk pole suur ega midagi, täiesti tavaline keskmine soomlase palk. Pole kuulnud, et põdrad kõrge palga üle kurdaksid, otse vastupidi, sõidavad kärss vingus ees siia odavat viina ostma.
AMETISSE PANNAKSE IDIOOT IDIOODI JÄREL
Ärge siis ometi piinake inimest, võtke tal palka vähemaks. Pentuse vaevamine mõttetööga on ebainimlik. Tal hakkab pea valutama, kui ta ajusid ragistab ja püüab rahapakkidele rakendust leida. Täielik paradoks, tundub küll, et raha maha laristamine on maailma kõige kergem asi, aga ometi on ministri nõuniku amet sellest veel kergem. Koosolekutel istumine on Pentusele kontimööda töö.
Pentuse taolisi nõunikke, kes päevad läbi koosolekutel persetavad, on Eesti riigis pool tuhat. Nad kõik on hästi makstud, nende kasutegur on aga hoopis iseküsimus. Tänapäeval on nõunike tõug tõeline prügikala, Tiit Pruuli taolisi nupumehi nende hulgas enam ei ole. Noored on veel suuremad töllmokad kui vanad. Mida Pentus kesklinna ehitab, tahan ma teada. Kui ehitada ei oska, aja siis kinnisvaraäri nagu Fink. Paraku – ka seda ei oska.
Lambapeast poliitik on riigile kõige hullemaks nuhtluseks. Võtame Ansipi, peale parteiajaloo ja pingviinijäätise ei jaga see sell mingit matsu. Eks siis tuleb talle nõunik palgata, aga oidu pole ja nõunikuks palgatakse Pentus. See vajab omakorda järeleaitamistunde ja jälle tuleb palgale võtta keegi, kes asjast midagigi tönkaks. Ametisse saab aga järjekordne idioot, asjad muidugi ei liigu, eesti elu ei edene ja ametnikejõuk muudkui kasvab.
TULEB LUUA NÕUNIKEKOHAD KA MUUDELE VÄRDJATELE
Edasi on kaks stsenaariumi. Riigi raha lõppeb enne kui lollide armee, aga ministeeriumidest ja muudest ametkondadest ei kosta ikkagi muud peale arengupeetusega hälvikute mõuramise. Või – teine variant – kui kõik sõnnikuajud on palgale võetud, tuleb viimases hädas pöörduda mõne arukama inimese poole. Selge on see, et tilk mett tõrvatünnist mingit erilist hõrgutist ei tee. Paremad ja vastutusrikkad kohad on ikkagi tainapeade valduses ja arukatel tuleb nende pilli järgi tantsida.
Sotsiaalhoolekandeasutusena on ministeeriumid muidugi tõhusad, iseäranis välisministeerium, kus on nõunikke viiekümne ümber. Ministri ebakompetentsus on otseses sõltuvuses nõunike arvust, ajage ametnike tabelis näpuga rida, kui ei usu. Samas ei ole ka nõunike väike arv alati kvaliteedi tagatiseks, võtame või nõunike põua alla kannatava kultuuriministeeriumi, kirjandusnõunikke on ainult üks, aga seegi on kirjastusaparaadis ära tohletanud bürokraat.
Meie pidevalt kasvav ametnikehord on sotsiaalhoolekandena hea, aga ühekülgne. Piiratud mõistusega ja põrutada saanud isikute vajadusi rahuldab see süsteem hästi, aga vigaste, marutõbiste ja paljulapseliste vallasemade aitamiseks pole astutud veel ühtegi sammu. Mõned ministeeriumid tuleks kindlasti avada kehaliste puuetega tegelastele – küürakatele, väärakatele ja albiinodele. Ikkagi inimesed.
IDEAALNE RIIK, KUS KÕIK ON NÕUNIKUD
Ideaalne riik olekski selline, kus kõik on ametnikud. Eesti ilmselt jõuab maailmas esimesena selle ülima õnne utoopilisse seisundisse. Ametnike arvu kõverik näitab kiiret tõusu ja elanikonna arvu kõverik kiiret langust. Mõne aja pärast need kaks graafikut lõikuvad, siis on kõik ametnikud, pistavad rämedat pappi taskusse, sõidavad suure autoga ja löövad koosolekutel aega surnuks. Kommunism oli võimatu, aga täieline ametnike riik on küll võimalik.
Kui meil õnnestuks iga neljakümne inimese kohta luua üks ministeerium, siis oleks kõik päeva pealt nõunikud, rinnalastest raukadeni. Sajast tuhandest ministeeriumist peaks esialgu piisama, sest peale nõunike on igasugu muid ülemusi ka väga palju. Majanduslik baas on olemas, ministeeriumiks sobivad kõik suuremad hooned – haiglad, koolid, kasarmud, bussijaamad, angaarid, võimlad ja Tallinna alused käigud.
SAJAD MINISTEERIUMID ON VEEL PUUDU
Miks nii, et meil pole üldse Spordiminis – teeriumi, pole Jalgpalliministeeriumi, pole Marko Asmeri ega Kristiina Smigunni ministeeriumi. Smigunni Määrdemeistri ministeeriumi ka ei ole, aga väga oleks vaja. Ja ühel äpardunud maadlejal on nõid abiks, kes omakaorda vajab tõhusaks toimimiseks veel ühte ministeeriumi, parem kahte: üht needuste peale panemiseks ja teist maha võtmiseks.
Imestada ega vastu vaielda ei ole siin midagi, oleme paljude asjade poolest maailmas esirinnas, miks mitte ka ministeeriumide arvu poolest. See on ikkagi palju nooblim esikoht, kui kõige lühema elueaga Põhjamaa, kõige kurnavamate tööandjate maa, või kõige aidsihaigem Euroopa riik või midagi sarnast. Pole vaja muretseda selle pärast, et keegi ei tee tööd, ei maksa makse ja ametniku palk kuivab kokku. Asjatu kartus.
HELGE TULEVIKU ESIMESED VASIKAD
Kas Vatikanis teeb keegi tööd? Keegi isegi ei mõtle sellest. Turistid toovad raha sisse ja äri õitseb. Kõik kohad on paavste, kardinale ja vöörmündreid täis. Kui Eestist saab kümne tuhande ministeeriumi maa, tulevad kõik seda ilmaimet vaatama. Sest ühe vanadusest nõdra paavsti vaatamine pole midagi kümne tuhande täies elujõus ministri ja sadade tuhandete nõunike ja kantslerite ülevuse kõrval.
Kujutate ju ette, isegi looduse ilu kahvatab. Ma olen kindel, et arenenud bürokraatia tingimustes loodus keelustatakse. Lihtsalt pole vaja. Kõik mida inimene vajab, selle saab ta ministeeriumidest, sealhulgas valguse, hapniku ja head geenid. Nii et ärge põlastage ega kadestage Pentust ja teisi temataolisi, nad on helge tuleviku esimesed vasikad. Nad ei too veel kevadet, aga kuulutavad ette helget homset. Osake seda ainult näha.