Lihula Vallavanem Tiit Madisson on globaalmeedias populaarsem kui Arnold Rüütel, Lennart Meri ja Edgar Savisaar kokku. Tiidu kureeritud skulptuuriprojekt “Eesti vabadusvõitleja” kuulub kindlasti selle sajandi kõige mõjurikkamate taieste hulka, varjutades isegi Toomiku palja perse näitamise videod. Madissoni kuraatorigeniaalsusest räägib tõsiasi, et riides inimese kujutisega läbi lüüa on tänapäeval eriti raske.
MADISSONI KUNSTI KAHELDAVUSEST
Suurel kunstil on üks hea omadus, et kõik seda kohe märkavad ja üks paha omadus, et selle maailma vägevad sellest kuidagi aru ei taha saada. Madissoni skulptuuriga on samamoodi – kogu maailm räägib sellest aga jutt on loll mis loll. Moodsatel kunstnikel on üldse raske elu, Dali isa ütles oma pojast lahti ja Vintsent vireles viletsuses.
Ka Madisson on oma loomingu asjus palju kannatanud. Viimati pandi ta performantsi eest vangi. See performants kujutas Eesti riigi kukutamist. Riigile see ei meeldinud, ametlik akadeemiline kunst tegeleb ainult sitakukutamisega. Vene okupatsiooni ajal istus Madisson sellepärast kinni, et tema kirjanduslik looming kaldus kõrvale sotsrealistlikust dogmast. Euroopa Liidu ajal pole Tiit veel vangis istunud, aga küll ta varsti läheb.
Euroopas on kunst natuke vabam kui Nõukogude Liidus, aga selle eest on ajalugu, iseäranis teise maailmasõja ajalugu ainult üks isevärki tabu, uurida ja puutuda seda ei tohi. Eesti riik pole veel jõudnud kõiki euroopa ametlikku ajalookäsitlust kaitsvaid seadusi ära tõlkida aga vähemalt küberkuritegevuse vastu võitlemise konventsioon on meil ratifitseeritud ja selle järgi ei tohi teise maailmasõja tulemustes kahelda.
SUUROHVLIKUD SEISUKOHAD
Eksinud ajaloolaste küttimisega tegelev araablane Suurohv kinnitab, et Madissoni skulptuur on kuritegelik. Vastu me sellele vaielda ei tohi, sest ei taha tühja asja pärast vangi minna. Suurohvlik ajalookäsitlus on omane ka meie võimudele ja ajakirjandusele, kes Madissoni tegevust üheselt heaks ei kiida, talle araabia kombe kohaseid silte külge riputavad ja nagu kassid ümber palava pudru keerutavad.
Kahju on Eesti valitsusest ja ajakirjandusest, on selge et nad tahaksid väga Suurohvi seisukohta jagada ning kinnitada, et kõik eestlased, kes saksa sõjaväes teenisid, tegid seda kangest tahtmisest juute tappa ning muid motiive neil polnud. Millegipärast ei saa nad aga seda püha tõde välja öelda. Ometi on selline ajalookäsitlus ainuõige, eksimatu ja lahe.
IGAL HOMMIKUL AUSAMBALE UUS TEKST
Mina olen küll veendunud, et Sinimägedes tapeti kakssada tuhat juuti, ega see mul tükki küljest ära võta. Pole minu asi, kust need juudid sinna said või mis nad seal tegid. Kui hakata selliste asjade üle järele mõtlema, tuleb pahandusi. Lõppude lõpuks on ajalugu kaunis kunst. Kui me juba ropu neegriräpi järgi jalga keerutame ja pedeparaadil tammume, miks siis mitte ka lõbusasti suurohvide pilli järgi tantsida.
Mis siis selle Lihula kuju püsti panemise järel juhtus? Esiteks sai temast totaalne turismimagnet. Inimesed sõitsid sinna kokku ja edendasid ääremaa majandust, täiesti korrektne europrojekt. Väikestes maakohtades peabki elu edenema, sellega on isegi põllumajandusminister nõus. Võibolla ka president.
Kogu maailm sai teada, et Eesti on fa?istlik riik. Omajagu tõde on selleski, kuigi juutide asemel kotitakse siin mingeid eestlasi, aga meetod on sama. Genotsiidi märke kohtab iga päev, just oli telekas uudis, et varsti läheb koolidesse vähem lapsi, tuhat viissada tükki on jälle kusagile kadunud. Rahvaarv langeb, see on fa?istliku poliitika tulemus – pole mitte mingit vastuargumenti.
Kolmandaks leiutas Madisson lõpuks ometi viisi, kuidas Eesti sõnumeid maailma meediasse viia. Selleks tuleb nad lihtsalt Lihula samba peale kirjutada ja kohe on Jeruusalemma Postis lugu ja sealt edasi imbub see kõigisse telekanalitesse, ka venelased aitavad meie ideoloogiat levitada, neil omal ei ole ühtegi mõtet. Nüüd pole muud, kui igal hommikul Lihula meediasambale uus tekst panna ja see kõlab täiega kogu maailmas vastu.
TOLERANTIDE KAMP ON MÕTTETU
Nii odavat ja tõhusat meediakampaaniat Eesti riigile pole enne olnud ega tule ka enam. Kasutage seda võimalust targalt. Ega siianigi pole kõige halvemini läinud, Suurohv ise tunnistas, et idaeuroopas pisendatakse holokausti ja ülehinnatakse kommunistide kuritegusid. Ta vähemalt viitas holokausti optimeerimise võimalusele ja tunnistas kommunistide veretöid. See on tubli samm edasi. Aga eks ütelnud juba Adolf Hitler, et me hakkame edasi liikuma samm sammult, keegi ei saa teha kahte sammu ühe korraga.
Nii et, lugupeetavad, ärge tähtsustage üle seda, et teie pereliikmeid piinati, tapeti ja küüditati. See on kommunistlik kuritöö ja sellisena tähtsusetu. Kui teie esivanemad aga olid juudid, siis küsige Partsilt või Päevalehest järele kuidas suhtuda. Mihkel Raud kindlasti teab.
Vaatame, mis edasi saab. Kui Madisson pannakse vangi, siis saab tast märter. Kui ei panda, on kogu see suurohvide, tolerantide ja poliitiliste korrektorite kamp hambutu ja mõttetu. Saame näha, milline on Eesti Vabariigi valitsuse ajalookäsitlus ja milline on kunstielu euroliidus. Igasuguseid huvitavaid asju tuleb päevavalgele. Pane või telekas kinni.
