> Resigneerunud moega Olev Meremaa otsib minevikust hetki, mil tal huvi alastikultuuri vastu tekkima võis hakata. Juba kodukohas Lüganusel oli tal katusel sarikate vahel lavats, kus ta tavatses alasti päevitada. Siis käis ta alles 9. klassis. Sauna taga haokubude vahel sai samuti tuulevarjus peesitatud. Naabritüdruk läks lehma karjamaale viima ja küsis, kas tal juba füüsika õpitud. “Siis ei tulnud mul veel igatahes veel pähe talle öelda, et visaku siia minu kõrvale,” meenutab Meremaa.
Lähim supelrand Aas oli tol ajal veel piiritsoonina lihtsurelikele suletud. Hiljem üks rannaosa seal avati kohtlajärvekatele ning eks siis saanud ka ümbruskonna inimesed seal käia. Umbes sel ajal leidis Olev pööningult vana eestiaegse ajakirja Gori joonistusega, kus trobikond alasti naisi ja mehi üheskoos trepist alla tulevad. Ning läks ema käest asja üle aru pärima. “Küllap pole linna untsantsakatel paremat kui lollusi teha,” oli ema vastanud.
PUUHOOV JA PALJAD PIIGAD
Siis jõudis kätte aeg, mil Meremaa Tartu Ülikooli matemaatikat õppima asus. Elama hakkas ta kuulsas Tiigi intris ning aeg oli 50- ndate keskpaik. Selles Eesti suurimas intris elas tol ajal 700 inimest. Intris valitses olude ja aja kohta küllalt suur vabameelsus. Tüdrukud võtsid akende peal päikest poolpaljalt ehk katmata rindadega. Seda võis muidugi teha ainult sisehoovi avanevatel akendel. Ainus, kes selle ennekuulmatuse vastu aegajalt protesti tõstis, oli Sepa nimeline komandandiabi, keda ka Lambajalaks kutsuti. “Aga see kõik oli kuidagi heasüdamlik ning sellest eriti välja ei tehtud.”
Hoovi keskel oli korvpalliväljak ning selle ümber oli samuti poolpaljaid neidiseid päikest võtmas. Poisid loopisid palli. Päevitamiseks kasutati ka kõrval asuvat intri puuhoovi. Hoovi ümber oli plank. Paljud päevitasid seal puuvirnade vahel paljalt. Ühel päeval astus hoovi komsomoli- ja ametiühingutegelaste komisjon eesotsas komandant Linnamäega. Käis sotsialistlik võistlus intrite vahel ning tähtis seltskond tuli oma hinnangut andma. Osa tüdrukuid aga päevitas “sündsusetult” otse värava kõrval. “Oi, mis teil siin küll on!” lõi komisjon käsi kokku.
Võeti vastu karm otsus korralagedus lõpetada. Puuhoovi plangule tõmmati okastraat. Kõige kangemad päevitajad ehk majandust õppivad tüdrukud aga viskasid intritekid okastraadi peale ja upitasid end ikkagi üle aia.
SEKSIKS MINEK
Seda kõike raatsib Meremaa nimetada ainult veerandnudismiks. Just Tartus hakkas Meremaa juurdlema selle üle, miks peavad mehed-naised paljalt eraldi päevitama, misjuhtuks siis, kui nad kokku viia. Mingit ülevaadet nudismist kui liikumisest tal sel ajal veel polnud. Tüdrukud, kellele ta asjast rääkis, puiklesid vastu – minevat seksiks, milleks seda tarvis jne. Seda seksiks minekut on nudismivastased muide alati rõhutanud. Meremaa arvates tekib selline shokeeriv ahaa-hetk erinevate sugupoolte alasti koosviibimistel ainult lühikest aega, hiljem suhtumine normaliseerub. Muidugi tõstab alastikultuur inimese erootilist toonust, mis igapäevases rähklemises kipub madalaks jääma või sootuks kaduma.
SPIOON ON ALASTI JA TULEB VEEST
Nõnda ei õnnestunud Meremaal Tartus eesti nudismi edendamiseks veel midagi ette võtta. Peale ülikooli suunati diplomeeritud astronoom tööle Viivikonda õpetajaks.
See oli karistus.
Halvemal juhul oleks asi võinud lõppeda koguni ülikoolist väljaheitmisega. Karme meetmeid põhjustas Meremaa organiseeritud üliõpilaste kohtumine lüpsjate-karjatalitajatega. “See on omaette teema, millest siinkohal ei taha rääkida,” jääb Meremaa napisõnaliseks.
Viivikonnaski üritas veendunud nudist karjäärides alasti päevitada. Mõnikord aga sõitis sama tegema Aa randa. Seal sattus ta valvsate pioneeride ohvriks, kelle laager sealsamas Aas asus.
Veest välja tulevat alasti Meremaad pidasid venelastest pioneerid välismaiseks spiooniks ning võtsid ta vastu kivisajuga. Inimene on alasti ning tuleb veest – järelikult ameerika spioon! Õnneks tuli kasvataja varsti pioneere otsima – õhtusöögiaeg oli kätte jõudnud. Suuri vaevu läks Meremaal korda täiskasvanule selgitada, et ta pole ameeriklane, spioonist rääkimata. Veendunud, et mees räägib tõtt, kamandas kasvataja lapsed minema. Vaid üht, eriti “tarka” ja valvsat jõmpsikat ei õnnestunud veenda ning see tolknes Meremaal veel tükk aega sabas.
1961. aasta kohtas Eesti kahvatu nudism
suurkuju juba Tallinnas. 60ndate aastate algul tegi suurt kõmu afäär Inglise sõjaministri Profumo ja vene spioonist iluduse Christine Keeleri osavõtul. Skandaali tuumaks olid sõjaministri ja paljude teiste tuntud tegelaste osavõtul korraldatud peod, kus kõik, sõltumata soost, olid alasti. Aspirantuuri minekuks inglise keelt harjutav
Meremaa luges nende kohta inglise kommunistlikust lehest Daily Worker. Ja võta näpust – ?oki asemel äratasid need uudised temas hoopis vaimustust – nutikas mees too Profumo, tuleks isegi midagi taolist järele teha!
TASAHILJU NAISTEKARJA SERVALE
Viivikonnast lahkumine tekitas Meremaale muidugi paraja portsu pahandusi, kuid kange iseloomu tõttu õnnestus tal end ometi algul Mulla tänava kooli õpetajaks, seejärel aga aastateks juba teaduslikule tööle suruda.
Kord Pirital sõbraga jooksutrenni tehes sattusid nad võisteldes hoogu ega märganud midagi enne, kui olid ümbritsetud tigedatest ning paljastest naistest. “Kas te pimeloomad ei näe või, et siin on naiste ala!” Noh, mis muud kui anna jumal jalgu. Paarsada meetrit eemal märkasidki sõbrad silti. Meremaa mäletab, et alasti naisi oli palju, rohkem kui praegu ehk keegi oskab ettegi kujutada. Siis tekkiski Meremaal idee oma nudistlikke plaane sealsamas Pirital realiseerida – mehed juurde ja olekski kõik mis tarvis. Seiklused algasidki 1962. aasta kevadel. Naiste ala oli tihedalt ümbritsetud igat sorti passijaist ja piilujaist. Siis kuulis ka Meremaa, et mingit ametlikku naisteranda enam ei tunnistatudki – kõik sildid olid naiste endi poolt pandud. Juba tol ajal käis alastikultuuri pooldajail äge võitlus miilitsaga.
Meremaa sokutas end tasahilju naistekarja servaalale. Passijad kasutasid kavalat taktikat ehk umbes sama mis Hull-Juhan Tuglase Illimari-raamatus – tulid enne kukke ja koitu kohale ning hõivasid sedamoodi naiste platsid. Agressiivsemad naisolendid läksid neile muidugi kallale. Tol ajal kirjutas neist heitlustest isegi “Õhtuleht” pealkirja all “Pirita paradiisi viimased päevad”. Autoriks Lundeni nimeline ajakirjanik.
HUMAANNE NÕUKOGUDE KORD
Miks naistel oli võimalus ja õigus rannas alasti päevitada ning meestel mitte? Meremaa meenutab vankritega merre viidud supelmaju, mis olid naistel ja meestel rangelt eraldi ning millele vastassoo esindajad ei tohtinud lähemale tulla kui 100 meetri kaugusele. Nõnda nägi ette veel 1936. aastal välja antud eeskiri. Olid eraldi rajoonid mõlemast soost alasti päevitajatele.
Nõukogude võim jättis esimesel aastal kõik muutmata. Saja meetri keeld asendati poole väiksema ehk viiekümne meetriga! “Nõukogude võim oli humaansem,” naerab Meremaa.
Edasi vajub kõik uurimatuse uttu – millal meeste rajoon sootuks kaotati ning naiste ala esialgu veel alles jäeti. Intelligendid, paljud neist tolleaegsed tuntud kultuuriinimesed, päevitasid aadama moel metsaaluses väikeses liivaaugus juba eelmise vabariigi päevist.
Meremaa katsetest luua segarand Piritale ei tulnud midagi välja. “Olid skandaalid, välja kutsuti küll võmmid, küll piirivalve, taas tehti minust spioon,” naerab Meremaa. Kord võtsid naised tal isegi riided ära.
KOMÖÖDIA DE FUNES´I VAIMUS
60ndatel aastatel avati Tallinna teine suurem supelrand Kloogal. Ning muidugi läks Piritast vaevatud Meremaa sinna uusi jahimaid otsima. Ja leidis lageda platsi Klooga ranna Paldiski poolses otsas, mida ülejäänud rannast eraldas oja. Tegu oli pogranitshnaja tsonaga, mis oli kar- milt piiratud okastraadiga. Meremaa polnud seal mingi pioneer, üksikuid paljalt päevitajaid oli seal juba ees. Kilomeetrise rannariba peale oli selliseid ilusa ilmaga kümmekond. Muidugi toimus kõik see äärmise konspiratsiooni tingimustes – üks pidas valvet, “ohu” lähenedes tõmmati kähku riided selga, ujuma alasti ei mindud jne.
Edasi hakkas Meremaa sihipäraselt n.ö värbama tüdrukuid Klooga ranna pogranitshnaja tsoonas nudistliku segaranna loomisega. Nudismi propageerimseks jalutas Meremaa mõne alasti tüdrukuga üldrannas ringi. Tasapisi koguski illegaalne liikumine jõudu ning vaatamata piirivalve pidevatele rünnakutele oli 1974. aastal korraga rannas ligemale sada inimest! Kahjuks ületas alasti meeste pealekasv tunduvalt alasti naiste oma. Koos sellega ägenes ka liides huviliste pealetung. Samal aastal vallandati Meremaa töölt dissidentliku tegevuse tõttu.
Järgmisel aastal laiendati Klooga supelranda nõnda, et nudistid jäid piirivalvealast välja. Nüüd asus nende vastu rünnakule miilits. Pandi toime koguni esimene haarang.
See ja alastiranna loomise katsed Eestis üldse kipuvad vägisi meenutama Louis de Funes´i komöödiat, kus nudistide vastu asuti lõpuks tankide ja helikopterite toel. Ja saadigi neist jagu! Ning veel üks ajalooline sündmus leidis aset: Kloogal käis Moskva nudistide delegatsioon eesotsas kuulsa etnograafi professor Tokareviga.
Meremaa meenutab kaunist suve 1976. aastal, mil õnnestus nudistide randa meelitada Klooga-Ranna restorani orkester. Orkestrantidest ja nende tüdrukuist moodustati 30-liikmeline brigaad, kes andsid asjale sära ning aitasid rannas korda pidada.
ALGUL KOOKI, SIIS KAIGAST
Vahepeal loodud Eesti Nudistide Seltsi orgkomitee, kuhu kuulusid matemaatikust TPI dotsent Aleksander Garshnek, Meremaa ning insener Endel Aun, pöördus Tallinna linna ja Harju rajooni võimude poole ettepanekuga luua Klooga rannas alasti päevitajatele oma ranna-ala. Ning siis juhtus ime: kommunaalosakonna juhataja Karl Rätsep, mingu ta nimi eesti nudismi ajalukku, moodustaski ametkondliku komisjoni nudistide ranna loomiseks! Loomulikult see üksikuks välgatuseks jäigi. Komisjon nõudis asja edasiseks arutamiseks seltsi registreerimist. Ent juba sama komisjoni koosolekul kajasid halbaennustavad üleskutsed nudistid sootuks laiali kihutada. Hetkeks selginenud taeva katsid kähku mustad pilved ning juunis toimus jõhker kallaletung: organite 13-meheline löögirühm peksis nudistid läbi. Õnnetuim neist pidi terve kuu aega haiglaravil veetma.
Samal suvel lubasid linnavõimud nudistide ala siltidega varustada. Lõpuks tuli see siiski nudistidel endal ära teha. kohe tuli ka karm käsk organeilt sildid koristada. Varsti kutsutigi Meremaa välja ning püüti temalt teada saada kõigi asjas osalejate nimesid. Ent nudistid tegutsesid konspiratiivselt – nimesid teadis orgkomitee liikmeist vaid Meremaa, teistel olid teada vaid hüüdnimed. Meremaa suu püsis muidugi lukus.
Sügisel toimus Nudistide Seltsi asutamiskoosolek ja dokumendid saadeti ministrite nõukokku registreerimiseks. Sealt ei kostunud muidugi ei kippu ega kõppu. Meremaa kaebas nõukogu peale EKP Keskkomiteele, Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele ja ENSV prokurörile. Vastus tuli ainult viimaselt ning esinudisti viha kasvas.
GENSEK TULEB MÄNGU
Järgmise aasta märtsis astus ta tõeliselt drastilise sammu: kaebus ENSV võimude peale läks teele Moskvasse lit?no Leonid Iljitsh Bre?nevile ja muudele tühjadele peadele. Kuna nimetatud isikud vastata ei suvatsenud, saatis Meremaa mais vastavad järelpärimised. Varsti kutsus pealiku enda juurde Ain Soidla Keskkomiteest, kes nõudis igasugu kirjutamise, eriti aga välismaale kirjutamise kohest lõpetamist. Vastasel juhul lendavat ta töölt kui lepateivas. Meremaa nõudmistega ei soostunud, vaid joras vastu, et vastavalt NSVL konstitutsioonile on nudistidel õigus organiseeruda. Ning sai ka kohe: nädala pärast käivitati suur miilitsa ja rahvamaleva operatsioon Klooga
rannas. Keda kinni püüda õnnestus ning kel dokumendid kaasas juhtusid olema, aeti pärast nime kirjapanekut rannast minema. Dokumentide isikud pisteti kongi ning tehti nende isik hiljem miilitsaosakonnas kindlaks. Ent vähe veel sellest – kõigi kirjapandutega vestlesid hiljem tööl partorgid. Randa hakkas patrullima miilits ja koertega rahvamalevlased.
Andis Meremaa pärast seda alla? Kus sa sellega! Tema avas hoopis kaks uut randa: pärast üldranna Laulasmaa-poolset piiri ning Laulasmaal. Patrullid tüdisid lõpuks ning nudistid valgusid vanadesse kohtadesse tagasi.
Pärast rannaaktsiooni töötles vastakat nudisti tervelt neli tundi tema instituudi direktor. Järgnesid uued kutsed kultuuriministri asetäitja juurde kompartei pampude osavõtul, ähvardused, mõnitamised… Mitu korda varastati Meremaalt portfell sihiga avastada sealt dissidentlikku materjali. Vaheetapiks sai teistkordne töölt vallandamine.
ODEVAITES PLAVKI!
Olümpiamängud 1980 tõid kaasa uusi avaliku alastiviibimise vastaseid aktsioone. Pirital püüdsid organid rannas kinni alasti naisi ning metsas alasti mehi ning panid nad väevõimuga riidesse! Alandatud ja solvatud siirdusid Kloogale sealsete paljaste ridu täiendama.
1981 alustas miilits Kloogal regulaarset patrullimist. Õnneks olid need inimesed ning vene inimesed pealekauba: lõuna paiku sõideti rannast suure lärmiga läbi, viinad ja tüdrukud peal ning karjuti eeskirjade kohaselt: “Odevaites plavki!” Lõpuks maanduti kilomeetri kaugusel nudistide rannast ning tehti endale mõnus äraolemine. Õhtul sõideti tagasi ja korrati korraldust. Järgmine aasta oli taas eesti nudismi ajalukku minev – rannas viibis ühekorraga üle 200 inimese! Miilits oli kusagile kadsunud. Meremaa peab seda absoluutseks tippmargiks.
Järgmisel aastal aga autopatrullimine ägenes veelgi. Nüüd sõitis auto mööda randa juba terve päeva kuni hilisõhtuni. Öeldi, et see toimub nõukogude võimu korraldusel. Asi lõpetati alles pärast pöördumist keskkomiteesse Tõnu Laagi isiklikul korraldusel. Jälle üks punane nimi nudismi ajaloo kuldraamatusse! Pärast seda polnud miilitsat neil kaelas kuni vene värgi kokkuvarisemiseni.
KAS ME SELLIST RIIETATUD EESTIT TAHTSIMEGI?
Millised ootused ja lootused olid Meremaal kui alastikultuuri eestvõitlejal seoses taasiseseisvumisega? Kas mõtles ta, et nüüd või mitte kunagi? Algul ta lootis muidugi, aga kui ta 90-ndate aastate algul pöördus randade saamiseks linnavalitsuste ja volikogude poole, pidi ta sügavmõtteliselt tähendama, et enne lähevad siit vene väed välja, kui alastiolek millekski loomulikuks saab.
Nõukogude-aegsete ametnike ja praeguste vahel selles suhtes mingit erilist vahet pole. “Praegused on vaat et hullemad,” täiendab Meremaa. “Siis oldi kohustatud sind vastu võtma ja võetigi, praeguste tüüpide juurde ei pääse jutulegi.” Ta lisab, et kui nõukogude ajal ei viinud teda miilits kunagi ära, siis nüüd tegi seda politsei. Stroomi rannas. Keegi oli talle eelmine päev helistanud ja pärinud, kas seal tohib paljalt päevitada. Meremaa vastanud, et eeskirjad seda ei keela, aga tema läheb ja proovib järgi. Nii ta tegigi, ta võeti kinni ja tehti trahvi. “Ma pole seda küll tänini ära maksnud aga järsku on arve pealt võetud,” arutleb ta. “Avalikes randades peab linn eraldama meie jaoks riba,” on ta veendunud, “praegune on alasti inimeste dikrimineerimine riides inimeste arvel.” Ta peab silmas eelkõige vana nudistide päevitamispaika Pirita ranna Merivälja-poolses otsas. “See on parim koht, kuna keegi ju ei pea sealt mööda minema, kui see ta silma haavab. Viimased sadakond meetrit võib ta ju käia metsa all.” Linn põhjendab nudistide eiramist randade ülerahvastatusega.
Situatsioon Kloogal on nudistidele veel halvemaks muutunud. Varasem nudistide rannariba on siiludena müüdud eraomanikele. Viimased väidavad, et alasti inimesed rannas häirivad neid. Ning nõuavad omakorda ärakeelamist.
VANAJUMALA INETU TEGU
Milles siis on lugu, et alasti ehk õigemini paljaste suguelunditega kaasinimeste seas viibimist sedavõrd ohtlikuks peetud on ning edasi peetakse? Maailma segarandade kogemus on Meremaa sõnul näidanud, et midagi ohtlikku seal ei juhtu. “Ettekäändeks tuuakse ikka ja jälle lapsed,” räägib ta. “Aga lapsed on just need, kes alastioleku või mitteoleku vastu näikse kõige vähem huvi tundvat.” Samas on ju väga paljudele lastele kättesaadavad interneti sadat sorti pornosaidid, videofilmid jmt. ning paistab, et vähemasti see ei tee mingitele moraalivalvuritele vähimatki peavalu. Vaatajad ning protesteerijad on ikkagi eelkõige täiskasvanud, sageli kas inetud, ühel või teisel põhjusel elamata jäänud elu koormat kandvad tüübid, silmakirjatsevad usuvennad ning muu perverssne seltskond. Eelarvamus on end sedavõrd sisse söönud, et kui mingis otsustajate kambas leidubki eelarvamusteta inimesi, ei söanda nad oma arvamust avaldada ning annavad pervertide ja vagatsejate survele järele.
Mingit mõistuslikku põhjendust ei esitanud oma vastuseisule ei nõukogude võim ega pole esitanud ka iseseisva Eesti võimud. Küllap sel lihtsal põhjusel, et seda põhjendust polegi olemas. On nii ja kõik! Arusaamatut eelarvamust on vaja põlvest põlve edasi viia, eks seepärast püütagi sellega ära rikkuda just nimelt lapsi. Meremaa ei mõista, kuidas saab sellisele põhjale rajada vähegi normaalset seksuaalkasvatust.
Talle meenub siiski üks põhjus, mille esitas omal ajal nudismi vastu tuntuim Eesti sovetiaja seksuoloog Heiti Kadastik ning mille kohaselt on meeste suguelundid juba jumala poolt loodud nii inetud, et neid avalikult näidata lihtsalt ei sobi – solvavad teised inimese ilumeelt!
