On vana tõde, et ajalugu teevad need, kes seda seda kirjutavad. Veelgi täpsem oleks öelda, et ajalugu teevad need, kellest ajaloos kirjutatakse. Tunnetan seda järjest valusamalt igal 20. augustil, mil järjest pompöösemaks muutuvatel pidustustel kogunevad kokku Ülemnõukogus Eesti taasiseseisvumise poolt hääletanud saadikud, peetakse kõlavaid kõnesid, avatakse mälestusmärke, korraldatakse vastuvõtte ning ülistatakse tagasihoidlikkusest väriseval häälel oma tublidust.
ÜLEMNÕUKOGU KÜLL, AGA KA TEISED
Iseenesest on see ju väga hea. Olin isegi nende saadikute seas, kel oli au hääletada Toompeal iseseisvuse taastamise poolt. See oli uhke hetk ja väärib meelespidamist ning tähistamist. Inimlikult on ka igati arusaadav, et hilisemas elus vahest nii suure tähelepanu all enam mitte olnud Ülemnõukogu liikmed vajavad tunnustust. Eesti Vabariigi loojaid pole enam elevate kirjas, seetõttu on loomulik, et tähelepanu pöördub selle taastajatele.
Küsimus on tegelikult ju vaid selles, miks üritatakse Eesti taasiseisvumisega erilisele kohale tõsta just seda ühte seltskonda. Jah, pole mingit kahtlust, et neil augustipäevadel seisis Ülemnõukogu enamus oma ülesannete kõrgusel, langetades otsuseid, mis mitte ainult ei andnud maailmale teada Eesti taasiseseisvumisest, vaid panid paika ka tema järgneva arengu. Nende otsuste üle võib iga nende poolt hääletanud Ülemnõukogu liige õigusega uhkust tunda ning kahtlematult on nad selle eest tunnustuse ära teeninud. Samas ei erine Ülemnõukogu liikmete tublidus mingil määral teiste neil päevil Eesti iseseisvuse taastamise eest seisnud inimeste tublidusest. Sama palju kui Ülemnõukogu väärib tunnustust Eesti Komitee, Kadriorus või valitsuses töötanud inimesed, oma tööpostile jäänud tele- ja raadioajakirjanikud, teletorni kaitsjad, Tallinnas barrikaadidele kogunenud kaitseliitlased ning kodukaitsjad, eeldatavasti eesseisvaks põrandaaluseks tegevuseks oma abi pakkunud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Kõik nad ja paljud teised olid samasugused kangelased nagu Ülemnõukogu liikmed.
“MÄLETAD, KUIDAS ME TANKI EES SEISIME???”
Ülemnõukogu omaaegse liikmena tekitab enda ja oma kolleegide upitamine mitte ainult piinlikus- vaid lausa mõistmatustunnet. Sest olles ise nendes sündmustes osalenud ning toimunut veel hästi mäletades näen ma, kuidas iga aastaga muutuvad mälestused värvikamaks ning kangelasteod vägevamaks.
Olin kohkunud, kui üks omaaegne kolleeg Toompealt mult särasilmi küsis, kas ma tõesti siis ei mäleta, kuidas me koos tankide ees seisime. Pidin häbiga tunnistama, et ei mäletanud, sest minu teada jäid lähemad tankid Toompeast 1,5 – 2 kilomeetri kaugusele. Samas on tõsine alus karta, et möödub veel mõni aasta ning lõhki rebitud särgiga ühise müürina tankide ees seisvad Ülemnõukogu saadikud muutuvad ajalooliseks faktiks. Sellel taustal on põhjust tõsiselt tänulik olla Ilmar Raagile, kelle film “August 1991” tollal toimunust igati realistliku pildi annab.
KAS TÕESTI “RAHVUSE ISAD”?
Eriti piinlikuks läks minu jaoks lugu lugedes käesoleval aastal taasiseseisvumispäeva puhul avaldatud kirjutisi, kus kas vihjamisi või otseselt nõuti 1991. aastal Toompeal iseseisvusotsuse poolt hääletanute tõstmist vaata et “rahvuse isade” seisusesse.
Mõni kirjamees läks nii hoogu, et pidas vajalikuks korraldada uurimine nende eestlastest Ülemnõukogu saadikute tegevuse kohta, kes iseseisvusotsuse poolt ei hääletanud. Usun küll, et sedalaadi ettepanekud olid kirja pandud parimate kavatsustega ning olen Ülemnõukogu liikmena mulle osaks langeva tunnustuse üle rõõmus, kuid vähemalt seni pole keegi suutnud mulle selgeks teha, miks peaksin ma väärima rohkem tunnustust kui teletorni kaitsnud mehed või raadiomaja juures valves olnud kaitseliitlased.
Ma ei soovi kuidagi vähendada 20. augustil 1991 Toompeal vastu võetud otsuste tähtsust, kuid selle vastu võtnud isikuid eriliselt esile tõstes tõrjume me ajaloost välja need inimesed, kelleta meie tegevusest Toompeal mingit tulu poleks olnud.
SAMA TRALL KA SAJAND VAREM
Sedalaadi tants pole Eesti ajaloos midagi uut. Uurides veidi põhjalikumalt Eesti iseseisvumise tegelikku lugu, pole raske märgata, et rahvale laialt teada Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval kandsid selle raskust – ning tegelikult tegid ära vaata et suuremagi töö – terve hulk avalikkusele pea täielikult tundmatuid tegelasi. Sama pilt vaatab vastu ka mitmest teisest Eesti uuema ajaloo perioodist, kus tegelikult sündmuste käiku mõjutanud isikute nimed on jäänud mõne laialt teadatuntud tegelase varju.
See tõdemus sunnib uue pilguga üle vaatama Eesti rahvuse sünni lugu. Nii, nagu suur osa Eesti ajaloost, on seegi mattunud osalt juba ärkamisajal endal tekkinud müütide alla. Rahvuslikust ärkamisajast tõusevad hiiglastena esile Carl Robert Jakobson ning Lydia Koidula, praeguseks on vahepealsest unustusest välja toodud Jakob Hurt, loodetavasti toimub sama peagi ka Johann Voldemar Jannseniga.
Kahtlematult oli tegemist oma aja suurmeestega, kellele eesti rahvus palju võlgu on. Nemadki poleks saanud aga oma ülesannet täita, kui nende kõrval poleks usinate töömesilastena tegutsenud omaaegsed ärksad koolmeistrid, rahvuslikult meelestatud talunikud, sepad-möldrid-kõrtsmikud, eestlastest kaupmehed ja majaomanikud, kirikuõpetajad ja üliõpilased. Enamiku nende nimed on kahjuks jäänud tundmatuks. Neid ei leidu üheski suuremas teatmeteoses, tihti pole neist aimugi kodukandi rahval. Nende Eesti “äratajate” lähem uurimine viib aga mõnelegi ootamatule tulemusele.
ESIMENE TÕDEMUS: RAHVUSLASED ON VÄHEMUSES
Esimeseks neist on tõdemus, et selliste rahvuslikus liikumises aktiivselt osalenud isikute arv polnud eriti suur. Kuigi kõikide nende nimed pole veel teada, pole põhjust arvata, et rahvuslikus liikumises ühel või teisel viisil aktiivselt kaasa löönud isikute hulk oleks rahvusliku ärkamisaja lõpuks 1883. aastal ületanud 5000 piiri. Passiivselt – laulupidudel laulmise või rahvuslike väljaannete lugemise kaudu – selles osalenud isikute arv oli küll suurem, ulatudes 25 000 – 30 000 inimeseni, kuid selleks ajaks juba pea miljonini kasvanud eestlaste hulgas polnud see just suur number.
Siit võiks välja lugeda vihje eestlaste passiivsusele ja laiskusele kui mitte teada, et teiste Euroopa rahvaste seas oli rahvuslikus liikumises aktiivselt osalenud inimeste hulk üldiselt samas suurusjärgus, mitmel pool koguni väiksem. Aktiivsed rahvuslased oma rahva seas alati olnud vähemuses, ka 1991. aastal jäi enamus rahvast toimuvat siiski ju passiivselt vaatama – mida ei saa samas neile mingil kombel ette heita, tegemist oli igati normaalse alalhoidliku käitumisega.
TEINE TÕDEMUS: MITTE-EESTLASTEST ÄRATAJAD
Teist tõdemust on eestlastel veelgi raskem taluda: nimelt selgub, et esimesed eestluse äratajad polnud rahvuselt sugugi mitte eestlased. Eesti rahvusliku liikumise uurimisel on seda tihti samastatud rahvusliku ärkamisajaga 1860.-1870. aastatel. Selline lähenemine ei vasta teistes Euroopa riikides, kaasa arvatud Soomes kasutatavale periodiseeringule, mis loeb rahvusliku liikumise osaks ka Eesti mõistes eelärkamisaja, mil eesti rahva enamik magas sügavas unes ning tema äratamisega tegid algust üksikud muulastest haritlased.
Muu Euroopa kombel XVIII sajandi lõpus Eestis Rousseau ja Herderi vaadetele tuginevalt levima hakanud rahvuslike ideede kandjaks olid tihti mitte-eestlastest estofiilid – Rosenplänter, Luce, Jannau, Petri – kes seadsid oma eesmärgiks eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimise ning selle kaudu aluse loomise eesti rahvuse sünniks.
Kuigi aja jooksul suurenes estofiilide seas eesti rahvusest isikute osakaal – Faehlmann, Jürgneson, Kreutzwald – jäi see siiski akadeemiliseks liitumiseks, mis ei seadnud oma eesmärgiks tööd eestlaste ulatuslikumaks äratamiseks. Paljud estofiilid kaotasid aja jooksul koguni usu eesti rahva tulevikku. Oluline pole aga mitte nende tegevuse motiivid, vaid tulemus. Eelärkamisajal tehtuta oleks eesti rahvuse sünd ilmselgelt olnud võimatu.
KOLMAS TÕDEMUS: ÜHTLANE JAOTUMINE
Kolmas tõdemus on mõnevõrra meeldivam: nimelt jagunes rahvuslik aktiivsus ühtlasemalt üle Eesti, kui seni arvatud. Kuigi Lõuna-Eestis oli see mõnevõrra aktiivsem, siis aja jooksul tõmbas mõnevõrra aeglasemalt alustanud Põhja-Eesti end Lõuna-Eestile järele.
Oluliselt mõjutas tollaseid arenguid Eesti jaotumine kahe kubermangu vahel. Ühe elaniku kohta arvestatuna oli rahvuslikus mõttes kõige ärganumateks piirkondadeks Eestis aga mitte teada-tuntud Viljandi- või Tartumaa maakihelkonnad, vaid hoopis linnad. Esikohal selle näitaja poolest Eestis on Rakvere linn, kus iga 33ne täiskasvanud eestlase kohta tuli üks rahvuslik tegelane. Palju ei jäänud Rakverest maha Võru ja Tartu.
Suure rahvuslike tegelaste hulgaga paistsid silma ka Tallinn, Viljandi, Narva ja Pärnu. Linnu kõrvale jättes oli kõige ärganum maakihelkond Eestis Otepää.
Aktivistide osakaalu poolest järgmised maakihelkonnad olid Kanepi, Tori ja Nõo.
NELJAS TÕDEMUS: MITTE AINULT PATRIARHAALSES KÜLAKESKKONNAS
Siit tuleneb neljas tõdemus, mis räägib vastu mitmele pikka aega võimutsenud müüdile: Eesti rahvuslik liikumine polnud nimelt sugugi sedavõrd talupoeglik ettevõtmine kui arvatakse. Talupoja linnasaksale vastandamine sai alguse juba C. R. Jakobsoni ajal, jõudes haripunkti A. H. Tammsaare matsi ja vurle võrdluses.
Pea kõik seni rahvuslikku liikumist uurinud ajaloolased on rõhutanud, et rahvuslike aktivistide hulgas moodustasid kõige suurema sotsiaalse rühma talunikud. Seda järeldust pole tänapäevalgi mõtet ümber lükata.
Küsimus on vaid selles, mida sellise teadmisega pihta hakata. Sest rahvusliku agitatsiooni taset ja seega rahvuslikus liikumises osalemise aktiivsust ei mõjuta nii palju ühes või teises piirkonnas tegutsenud aktivistide arv, vaid see, mitut inimest nad enda ümber mõjutasid. Mõnes suures maakihelkonnas võis tegutseda ärkamisajal mitu väga agarat taluperemeest, kuid vaevalt, et nad suutsid 10 000 hingelist kihelkonda eriti liikuma saada. Linnas tuli üks rahvuslik aktivist aga mõnesaja eestlasest asuka kohta. Rahvuslikest ideedest kaasa haaratud tegelaste osakaal linnaelanikkonnas oli üldiselt suhteliselt suurem kui maaelanikkonnas.
Rahvusliku aktiivi sotsiaalse ja kutselise koosseisu juures on oluline analüüsida ka rahvustegelaste osakaalu erinevates sotsiaalsetes rühmades. Talunike suurt osakaalu rahvuslike tegelaste hulgas võib ju seletada tõsiasjaga, et suurem osa eestlastest kuulus vaadeldaval perioodil talunike hulka. Küsimusele sellest aspektist lähenedes tuleb tõdeda, et talunike hulgas oli rahvuslikke aktiviste tegelikult küllaltki vähe, see tähendab, et nende mõju nimetatud sotsiaalse rühma enamusele polnud just eriti suur. Küll olid rahvuslikest ideedest haaratud suurem osa vallakirjutajatest ning linnades tegutsevatest ametnikest, väga suur oli vastav protsent koolmeistrite juures, kelle mõju rahvuslike ideede levikul omandas XIX sajandi viimastel kümnenditel otsustava iseloomu.
Haridussüsteemi kaudu kinnistusid rahvuslikud aated juba kogu kasvava põlvkonna väärtussüsteemi, tuues kaasa rahvusliku liikumise järsu tugevnemise. Nii võib tõdeda, et Eesti rahvus ei sündinud sugugi mitte ainult patriarhaalses külakeskkonnas, vaid vähemalt sama palju agulis ning koolimajas.
VIIES TÕDEMUS: SÕPRUSKONDADE TÄHTSUS
Viiendaks, eelmisi mõnevõrra kokkuvõtvaks järelduseks on tõdemus, et rahvuslik liikumine polnud sedavõrd mõjutatud majanduslikest või poliitilisest teguritest, vaid isiksuslikest omadustest, eeskätt sõprusest.
Rahvuslikku aktiivi uurides selgub nimelt, et lisaks rahvusliku liikumise pinnal tekkinud tutvusele olid paljud neist kas perekondlikult seotud või juba lapsest saati sõbrad. Esimeseks ühendavaks lüliks oli koolipõlv. Küllaltki paljud teise ja kolmanda põlvkonna äratajad omandasid hariduse esimeste äratajate käe all. Kõige mõjukam tegelane oli sel alal Tarvastu kihelkonnakoolmeister H. Wühner, talle järgnevad Kanepi köster-koolmeister L. Treffner ning J. Hurt.
Küllaltki tugevat rolli etendasid rahvuslaste kujunemises ka ühiste õpingute käigus tekkinud sõprussidemed. Rahvusliku liikumise ajaloost on näha, kuidas selliste väikeste sõprusrühmade teke aitas kaasa sellesse kuulunud tegelaste hilisemale koostööle ning tegevusele. Olulist mõju avaldasid tulevaste äratajate kujunemisele ka ühised õpingud õpetajate seminarides. Näib, et rahvuslike aadete kasvuks ja püsimiseks polnud vaja üksnes nende põhimõttelist olemasolu, vaid ka võimalust oma arusaamu kellegagi jagada.
Seetõttu on arusaadav ka Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt Eesti ärkamisajal mängitud eriline roll. Sõprusele ja ühiselt hangitud elukogemusele tuginedes oli noortel haritlastel kergem end kaitsta saksastumise eest. Rahvuslikest püüetest loobumine tähendas nüüd ka loobumist noorpõlve sõpradest ning senisest tutvuskonnast.
KUUES TÕDEMUS: PEREKONNAD JA SUGULUSSIDEMED
Veelgi suurem osa rahvuslikest tegelastest oli üksteisega aga seotud kas otseste perekondlike või sugulussidemete kaudu. Rahvuslikus liikumises jõudsid mitmel juhul kaasa lüüa nii isad kui pojad. Silmapaistvalt osalesid selles näiteks Jannseni, Treffneri, Ainsoni perekonnad. Eriti arvukalt tegelasi andis rahvuslikule liikumisele Undritzate perekond.
Otsestest perekondlikest sidemetest polnud vähem olulised ka kaudsemad sugulussidemed. Paljud ärkamisaja tegelased olid üksteisega sugulased onude-tädide kaudu, küllaltki sagedased olid ka abielu sidemed ärkamisaja aktiivi perekondade vahel. Jannseni tütrega oli näiteks võimatu kurameerida ilma rahvuslikes ettevõtmistes kaasa löömata, nii tegi armastus mõnestki juba saksastuvast Saulusest eestlust kuulutava Pauluse.
SEITSMES TÕDEMUS: ÜHISKONDLIK PÜRAMIID
Rahvusliku ärkamise protsess oli Eestis üles ehitatud teatava püramiidina. Selle tipus olevad tegelased äratasid kas oma tegevuse või isikliku mõju kaudu enda ümber rahvuslasteks teatud koguse inimesi. Need omakorda suutsid süüdata rahvusluse leegi järgmises mõnevõrra suuremas kihis ja nii edasi ja edasi. Rahvuslik liikumine Eestis tugines teatavatele piirkondlikele keskustele, mis omavahel suhtlemist alustades rahvuslikke ideid üle kogu Eesti levitasid. Olulist osa rahvuslikul ärkamisajal etendasid rahvuslikud “salongid”, mis tekkivat Eesti seltskonda koondada ning mobiliseerida aitasid.
Sellist pilti ei saa rahvuse tekkel sugugi erakordseks pidada. K. Deutsch on oma töödes kasutanud näitena isikliku suhtlemise tähendusest Ameerika Ühendriikide sünni juures. Robert K. Lambi uurimuse kohaselt moodustus uus Ameerika Ühendriike loov eliit peaasjalikult kolme mehe – Philip Schuyleri, Alexander Hamiltoni ja William Dueri – ümber, kes olid üksteisega seotud nii perekondlike sidemete kui sõpruse kaudu. Nende ümber koondus suurem hulk teisi tegelasi, kes ka omavahel sõprus- ja sugulussidemeid sõlmides Ühendriikides juhtivad positsioonid hõivasid.
Sõpruse ja isiklike sidemete tähendus on rahvuslikul ärkamisajal seega ülimalt suur. Ühest võimalikust identiteedist teise siirduvad rahvuslikud tegelased vajasid isiklikku toetust ning küünarnukitunnet. Rahvuslike ideede levikule vaatamata jäid aktiivsed rahvuslikud tegelased tollases ühiskonnas ju selgesse vähemusse. Rahvuslaseks saamine polnud seetõttu mingil moel ette määratud. Saksastumine oli XIX sajandil Eestis veel väga hoogne. Vastupidiselt tava-arvamusele liitus 1860. aastatel parema hariduse saanud eestlastest rahvusliku püüetega vaid väike vähemus. Nimetatud nähtust on kahjuks aga veel sedavõrd vähe uuritud, et mingeid suuremaid järeldusi teha.
Siiski tundub, et eelpoolmainitud vähemuse tõid rahvusliku liikumise juurde perekondlikud või isiklikud sidemed, juba tegutsevate rahvustegelaste isiklik mõju ning rahvuslike ettevõtmistega kaasas käinud vaimustus.
KAHEKSAS TÕDEMUS: MITTE UPITADA ÜHTESID TEISTE ARVELT
Mida sellest kõigest võiks järeldada? Esiteks tuleks loobuda ühtede Eesti taasiseseisvumisele kaasa aidanud tegelaste upitamisest teiste arvel.
Eesti iseseisvust ei taastanud mitte ükski tuntud riigimees, poliitiline partei ega liikumine, selle taastas Eesti rahvas. Mida laiemalt uuritakse seetõttu mitte ainult “kolme päeva Toompeal”, vaid kõikide taasiseseisvumises kaasa löönud inimeste tegevust ning kogutakse nende mälestusi, seda parem.
Teiseks on hea meeles pidada, et pöördelised sündmused Eestis pole teoks saanud üksikute suurkujude tegevuse, vaid kogu rahva pingutuse läbi. Eesti loos on oma roll igal eestlasel. Milliseks meie tulevik kujuneb, on sõltunud ja sõltub ka nüüd meist igaühe püüdlustest, julgusest ja oskusest. Selleks tuleb meil vahel aga enda ümber vaadata, hinnata elus ka selliseid väärtusi nagu sõprus ning ustavus ning nende toel edasi sammuda.