Üheksandal mail, võidupühal, sai Roomas teoks konservatiivide õudusunenägu – 16 erinevat sotsialistlikku ja kommunistlikku parteid Euroopast tulid kokku ning 15 neist rajasid uue üle-Euroopalise partei. Tavalisel eestlasel peaks siinkohal ihukarvad püsti tõusma ning vihavahk nägemist pimestama, aga rahunege, seltsimehed – 21. sajandi kommunistid ei ole enam sellised nagu nõuka aja filmides näidati. Ainult sinisilmne Reinsalu kujutab ette, et kommarid on väljas vaid selleks, et kõiki firmaomanikke kollektiivselt seina äärde panna ja maha lasta.
STALINISM TEKITAS PAKSU VERD
Euroopa Vasakpartei asutamise kongress oli nagu need poliitilised üritused ikka – ei ole suurt vahet, kas kokku saavad konservatiivid või sotsialistid – lipsustatud mehed käivad puldis ja peavad kõnet, eriti kuumadel kohtadel rahvas plaksutab.
Huvitavaks läks aga üritus siis kui hakati partei põhikirja arutama. Nimelt on põhikirja sissejuhatuses punkt, kus öeldakse, et Vasakpartei vastandab ennast kõige ebademokraatlikuga, millega on saanud hakkama stalinism – nii need kuriteod, mis on korraldatud niinimetatud kommunistlikes riikides kui ka stalinism üldiselt kogu oma haigete piirangute ja ahistamisega.
Ja vot see kujunes punktiks, millega T?ehhi kommunistid nõustuda ei suutnud. Siinkohal peab pisut tausta selgitama. Nimelt on endistes sotsmaades iseseisvumise järgselt komparteidega läinud erinevalt. Kui Balti riikides on kommunist sõimusõna, siis Slovakkias ja T?ehhis läheb neil päris hästi, see tähendab, et endised suurtegijad ei ole pidanud selleks, et võimul püsida, oma värvi vahetama ning näiteks T?ehhis said kommarid viimastel parlamendivalimistel 18 protsenti häältest – seetõttu Praha kevadest seal kõva häälega ei räägita. Ka Lääne-Euroopas toimusid peale Nõukogude Liidu kokkukukkumist ümberrivistused. Skandinaavias lagunesid kõik kommunistlikud parteid kaheks – need, kes leidsid, et NSVL sakkis täiega, moodustasid uued vasakroheliste parteid ning need, kes arvasid, et revolutsioon on möödapääsmatu, jäid edasi kommunistideks. Hispaanias on aga just kommunistid need, kes Franco diktatuuri vastu võitlesid ning kommunist on seal maal demokraatliku korra rajaja.
Nüüd tagasi kommarite kokkutulekule. Nagu kombeks, tuleb selleks, et vaidlustele lahendus leida, korraldada hääletamine ja hääletustulemus on lõplik, või vähemalt on see niimoodi kõikjal Euroopas. Kuna stalinismi kuritegude samastamine vasakpoolsusega on laialt levinud, siis loomulikult hääletasid kõik peale t?ehhide ja slovakkide selle poolt, et stalinismivastane punkt jääb sisse, mille peale t?ehhid hakkasid erilise jõuga kõnepulti ronima ning üritasid nii ähvardamise kui ka pisaratega teisi ümber veenda. Lääne-eurooplased vaatasid seda näitemängu suurte imestunud silmadega, ega saanud aru mis toimub – sellist poliitika tegemist läbi isikustatud emotsioonide ei harrastata isegi mitte Itaalias.
Lõpeks marssisid t?ehhid saalist välja ning kõik said kergendatult ohata. Aitäh stalinistid, kes te õhu kuumaks kütsite, tänu teile oli hetkel, kui kuulutati välja, et Euroopa Vasakpartei on asutatud, saalisolejate rõõm tõsiselt siiras ning lõunamaalaste kombekohaselt algas üleüldine üksteise kallistamine.
MILLISED ON TÄNAPÄEVA KOMMARID
Itaalias on nad tänapäeval tegelased, kel sõjavastase miljoni osavõtjaga demonstratsiooni korraldamine sama loomulik kui meil see, et keegi ei viitsi ennast mingi võõra probleemi nimel kehva ilmaga tänavale vedada.
Itaalia kaks kommunistliku parteid läksid kunagi riidu küsimuses, kui nad koos muude sotsidega pidid otsustama, kas eelarve tasakaalustamiseks tuleb sotsiaaltoetusi vähendada. Juhul kui vähendada, saab eelarve kokku ja valitsus jääb püsima, kui ei vähenda, tuleb võimule Berlusconi. Sotsialistid otsustasid võimu säilimise nimel sotsiaaltoetusi kärpida. Selle peale lahkus valitsusparteide hulgast “Partito Rifondazione Communista” ehk needsamad, kes nüüd Euroopa Vasakpartei asutamise kongressi organiseerisid. Ma ei tea, kas eestlased saavad aru, et oma poliitiliste ideaalide nimel on mõttekas võimust loobuda, aga nii see tookord Itaalias läks ja kui vaadata, kes on praegu Itaalias võimul, siis tegelikkus kujunes ikka nii nagu kujunes.
VÕRDSUS JA VABADUS
Teine asi, millest ilmselt eestlased eriti hästi aru ei saa, on vasakpoolsete püüe kõiki võrdsustada. Kui konservatiivid arvavad, et inimesed ei ole ega saagi kunagi võrdsed olla ning seetõttu peab näiteks riigi juhtimisega tegelema eliit ning liberaalid loodavad, et “nähtamatu käsi” paneb kõik asjad ise paika, siis vasakpoolsed usuvad, et kõigil on võrdne õigus otsustada küsimuste üle, mis neid puudutavad. No näiteks kui jutuks on suvepuhkuse veetmine, siis ei minda sinna kuhu isa tahab, sest ta oskab autot juhtida või sinna kuhu ema tahab, kuna ta hakkab nutma kui oma tahtmist ei saa ning laps-tattnina hoidku üldse suu kinni. Puhkus planeeritakse ühiselt ning kui emale rannas vedelemine ei meeldi, siis magagu kodus.
Samasisuline värk toimub tegelikult praegu Euroopa Liidus. Kuna võrdsetel alustel hääletamine on aeganõudev ja tülikas, siis on meie Eesti riigi valitsus ja ka kõik parlamendierakonnad ühel nõul, et otsuseid võib teha ka kvalifitseeritud häälteenamuse alusel suhtega 55:55, mis lahti seletatuna tähendab seda, et kui 25-st riigist on 14 riiki (ning nende rahvaarv on ka mingi 55 prossa kogu EL rahvaarvust) ühel nõul, et eestlased võivad savi süüa, siis eestlased söövadki savi. Muidugi võis ka juhtuda, et meie valitsuse arvamuse maksis keegi kinni, et meil lihtsam otsustada oleks. Igatahes mulle meeldib küll ise otsustada isegi kui see mulle lühiajalisi probleeme kaasa toob.
