Sellest kriminaalist portreelugu kirjutades oleme tõsistes raskustes, taustauuringud ei anna loodetud tulemusi. Üksnes täna oleme jõudnud läbi töötada juba neliteist õllesaali, tagajärjeta. Reiljanit ei tunne keegi. Keegi pole temaga kokku puutunud, vähesed on tema nimegi kuulnud. Pildi näitamisest pole kasu, kustutavad tülpinud näoga koni süljetopsi ja naeratavad kaastundlikult, endal pilk tühjusesse suunatud nagu sellel Kaupol siin. Mis joodikud need ometi on, küsib ajakirjanik poolihääli.
Nägu pole
Reiljanil ei ole nägu. Reiljanil on moll. Aga moll ei jää kellelegi meelde, selles pole ühtegi isikupärast joont, vaid see koosneb kollektiivsest alatusest, rumalusest, nutusest ülbusest, tatisest argpükslusest ning vaimse süüfilise käes vaevlevatest vähestest allesjäänud kehaliikmetest.
Ühesõnaga, vastik, läheme rahvusraamatukokku, valmistume kõige raskemateks katsumusteks. Pärast lõunasööki all puhvetis otsustame läbi lugeda kõik Villu Reiljani elulood, oleme küll kindlad, et need sisaldavad ainult valet – aga ikkagi. Ridade vahelt loodame tabada tõde. Elulugusid kirjutavad ju allakäinud ajakirjanikud, lesbikud, värdjad, sitakottidest narkomaanid, vaevalt neil õnnestub Reiljani mõrvu KesKus’i eest varjata.
Nagu kogemata lükkame kahekesi puhvetist väljudes uksepoolse laua ümber ja kiirustame laenutussaali.
Pole biograafiat ega monograafiat
Retsidivistidest meeldib kõigile ajakirjanikele kirjutada, nende jõhkrus, eelkõige ühiskonnale sitakeeramine, täielik vastutamatus ja seda kõike raamiv karisma – selles on intriigi. Nagu see kokaõpilane, kes taksojuhi perse ära sõi, KesKus’i toimetuse jaoks on Villu kohe järgmine, selliseid on vähe. Kui, siis ehk kokaõpilase naine – kas on sellega võrreldavat seksisümbolit? Aga võib-olla on, sellise seksisümboli poole olen ma teel, laenutuslett on käeulatuses. Anna üks Reiljan, ütlen tädikesele vaimuinimese üleolekuga.
Uskumatu, neil ei ole Reiljani elulugu, pole ühtki biograafiat ega monograafiat. Tädike üritab mulle tundmatute nimedega äraostmatuid ja kesikuid käsitlevaid sopakaid pähe määrida, ise naeratab kelmikalt. Tänan viisakalt ja nagu möödaminnes lükkan põrandale mingi arvuti, lahkun väärikalt. Munnid. Olgu siis peale, ma kuulan üle Reiljanile lähedased isikud, tühja sellest nakkusohust. Ise nad norisid seda.
See kurjategija peab saama teenitud karistuse. Põhiline, pärast tuleb käsi pesta ja ennast desinfitseerida, õnneks pole kell veel kümme ning piiritusepood on avatud.
Uurimistöö tulemustest
Kõrval saidbaarides saate lugeda KesKus’i kuu aja pikkuse uurimistöö tulemusi. Selgitasime välja, et Reiljan on endiselt vabaduses ning vähe sellest, võib kujutada ohtu kogu ühiskonnale. Ta ei ole ennast muutnud, ta on vaba. Olgu siis pealegi, võite öelda. Öelge – kuni elus olete.
Jah, kurb tõsiasi on see, et Reiljan oli ka enne vaba.
Nii ka edaspidi. Tõsi – õnneks küll kõrgemas kohtuastmes süüdi jäänud, aga vaba nagu iga teinegi ennast Lõuna-Ameerikas varjav natsikurjategija.Oli eile, on hommegi.
KesKus saab aru, et see häirib, et see võtab ka kogenud atleetvõimlejal vee silma – ent me võime seda muuta. Saame?
Kas me saame teha elu paremaks?
Või elu läheb niikuinii ise paremaks?
Usutavasti küll …
* * *
Tuleb oma vigu tunnistada. Ma ei ole eksimatu inimene ja oma vigade eest oleksin nõus ka vastu hambaid saama.
Keskkonnaminister Villu Reiljan ajalehele KesKus juulis 2003|
* * *
Isaak Njuuton (nimi muudetud)
pedofiilia ohver, invaliid, 38 a
Mind vägistati. Vägistati ahjuroobiga. Esimest korda siis, kui olin kolme-aastane. Peksti, viidi keldrisse, seoti traksidega tabureti külge ja vägistati Villu Reiljani lemmikmuusika saatel. Kes tegi, ei näinud, prillid määriti vaseliiniga kokku. Väga valus oli. Mulle öeldi, et ma ei tohi teile öelda, kes mind vägistas, sest tunnistajaid ei ole. Ta piinas mind neljapäeviti. Alati tuli verd. Ja nii üheksa aastat järjest. Ükskord kutsus naaber miilitsa. Miilits vilistas väga kõvasti, milleks selline julmus ning vägistas mind seejärel puuhaluga. Palusin naabrit, et ta enam miilitsat ei kutsuks. Pindude pärast. Küllap nad olid seal kõik sõbrad. Ja kõik nad kuulasid Kukerpille ja Silvi Vraiti.
Herküll Peer (nägu muudetud)
analüütik, sõltumatust Vene instituudist, 74 a
Hindan Villu Reiljanit kõrgelt, Reiljan on täielik tase. Tõesti, väga huvitav olend, ehkki mitte huvitav selles mõttes nagu Kuusberg, Hitler või jalgpall. Eelkõige on Villu Reiljanit vaja selleks, et meil oleks Eesti Vabariigi julgeolekutagatis number üks. Kuidas tagavad meie julgeoleku Bin Laden ja see teine Osama? Aga Villu on räme julgeolekutagatis, muid julgeolekutagatisi üldse ei ole. Kas tahate jälle okupantide ikke all ägada? Kas tahate liivapaberit peldikusse naela otsa? Midagi muud ufode invasiooni vastu ei ole, usaldan Reiljanit täielikult. Ma võin selgitada. See on õhus, see võib juhtuda juba homme, me võime võtta kinni mitu Reiljanit ja viia nad kõik Londoni börsile. Hui nad julgevad Londoni börsi kottima hakata. Pean silmas ka sisevaenlast ja obskurantiste. Mina küll ei julgeks.
Tsuudas Priist (sugu muudetud)
kehalise kasvatuse õpetaja, vabamüürlane, 59 a
Minge persse oma lolli jutuga! Pole ta mingi vabamüürlane! Evelyn Sepp on vabamüürlane. Ajakirjanikest on äärmiselt vastutustundetu midagi sellist väita, see pole härrasmehelik. Sealt need vandenõuteooriad tulevad. Täiesti kohutav, võtsin endale kassi, õilsa tõulooma, hind pole tähtis. Mina hakkasin kassi armastama, kass hakkas mind armastama. Nimeks panime Miisu, õpetasin ta ajalehe peale kükitama. Tark loom, ikka ajalehe peale, enam kapi otsa ei roni, aga mind vahib kahtlustavalt. Just nagu ei armastaks enam. Punnitab sõltumatu päevalehe peal ja jõllitab. Saate aru, kass on paranoiliseks läinud nende jaburate ajalehtede pärast. Vihkan Reiljanit, täpselt nii suhtungi. Teid vihkan ka, kasige minema oma odava diktofoniga.
Muia Arõkk-Veetaim (muutmata kujul)
lapsepõlvesõber, kohutav tüütus, 98 a
Me oleme Villuga, tähendab, elanud mitukümmend aastat. Jah, oleme küll. Ükskord oli meie pilt ajalehes, võiks ikka lugeda. Ei olnud niimoodi. Ma pole selline naine. Te ise ju ka elate, tähendab pole surnud. Kõik ootavad, et viskaksime Villuga lusika nurka, aga meil pole aega. Ehk pannakse veel kord pilt lehte, nagu siis, sellel rahvakogunemisel. Ükskõik. Elada on parem kui surra – kondoomid, helkurid, kassiliiv vanuritele, mul pole midagi selle kõige vastu. Kas pilt tuleb lehte? Kindel? No siis on hästi. Elame küll ja veel, ütleb Villu alati. Ükskord Villu võttis mind – ja pole siiani tagasi pannud. Võttis rämedalt, sealaudas, talitaja kirjutuslaua peal, oma kaheharulise keelega. Jah.
Arnold Rüütel
tankist, 82 a
Põhimõtteliselt nõus, nii seda kui teist, aga üldiselt mitte!
(Kohtumisel Villu valijatega, 2006|)