See, mis detsembrist jaanuari lõpuni meie näituseväljal domineerima jäi, oli rahateema. Kui möödunud suve lõpus oli Tallinna Kunstihoones Siim-Tanel Annuse suurejooneline väljapanek “Raha ja poeesia”, siis ei olnud kuigi raske ette arvata – pidades silmas eesseisvat üleminekut eurole -, et seda teemat ekspluateeritakse erinevates variantides veel kuid. Aga ütelgem ausalt – midagi huvitavat sellest välja ei tulnud.
Pappi ja sidemeid pole, aga ihu küll
Kas siis tänases Eesti ühiskonnas ei olegi mingeid sotsiaalseid probleeme? Kas meie ühiskonnas ei olegi midagi sellist, millesse kunstnikud võiksid kriitiliselt suhtuda? Ajalehtedes kirjutatakse küll suurest töötute hulgast ning vaestest, soolisest võrdõiguslikkusest jne, aga kui see mingil näitusel kuidagi kajastub, siis sedavõrd hillitsetult ja häbelikult, et peale õlakehituse ei oska selle peale midagi kosta. Selles kõiges puudub igasugune radikaalsus, mis võiks vaatajat kuidagi puudutada, rääkimata sellest, et need väljapanekud suudaksid otsustajaid letargiast äratada.
Seetõttu siirdume Ukrainasse. Ukraina ei ole muidugi selline väikekodanlik riik nagu Eesti ja probleemegi on seal palju rohkem ning teravamaid kui siin, mistõttu on ka nende väljendused kunstis (kasutame seda mõistet vabalt) sootumaks jõulisemad ning tähelepanuköitvamad kui meil.
Viimasel paaril aastal olen suure huviga jälginud sealse naisliikumise Femen aktsioone avalikus ruumis. Juba oma esimeste väljaastumistega (protest sooja vee väljalülitamise vastu üliõpilaste ühiselamutes 2008|. aastal) tõmbasid nad endale meedia tähelepanu, ja see on järjest kasvanud, tingituna suuresti sellest, et enamasti esinevad nad paljastatud rindadega.
Muidugi on paljastatud ülakehaga või täiesti alasti esitatud aktsioonidel pikk ajalugu, mida siinkohal pole vaja üle korrata, kuid ootamatult mõjub see ikka ja jälle. Femeni kriitikud on nimetatud seda küll tühipaljaks epateerimiseks, kuid liikumise üks liider ja eestkõneleja Anna Gutsol pareerib seda vastuküsimusega: kuidas teha end kuuldavaks? Raha meil ei ole, poliitilisi sidemeid samuti mitte. Kuid meil on (noore naise) ilu. Miks siis mitte kasutada seda oma sotsiaalsetes projektides?
“Meie ei ole feministid”
Mis on Femen? See on valdavalt noorte naiste liikumine, mis koosneb peaasjalikult kahekümnendate alguses olevatest üliõpilastest. Viimasel ajal on sellega liitunud ka vanemaid abielus olevaid naisi. Aktiivne liikmeskond koosneb mõnest sajast inimesest, toetajaskond aga tuhandetest. Femeni liidrid on Anna Gutsol ja Inna ?evt?enko.
Mis on liikumise eesmärk ja mille vastu protesteerib Femen? Nende eesmärgiks on see, et noor ukraina naine oleks sotsiaalselt igati aktiivne. Oluliseks segmendiks nende tegevuses on võitlus prostitutsiooni ja seksturismi vastu (“Ukraina ei ole bordell”, 2009|), aga kui vaadata nende kõiki aktsioone (need on põhjalikult dokumenteeritud), siis näib, et neid puudutavad praktiliselt kõik ühiskonnas üles kerkinud olulised teemad. “Meil,” nagu väidab Gutsol, “on kõige selle suhtes, mis toimub meie maal, oma arvamus.” Ja kindlasti ei taha nad piirata oma aktsioone vaid “naiste” teemade või probleemidega. Tegelikult ei taha nad feminismiga tegemistki teha. “Ei,” räägib Gutsol, “meie ei ole feministid. Feministidel on tähelepanu keskpunktis mees, keda ta tahab jäljendada, riietuda nagu tema ning kokkuvõttes, saades tugevaks ja iseseisvaks nais-meheks, võtta üle tema funktsioonid. Ühiskondliku organisatsiooni Femen keskmes on ilus, naiselik, seksuaalne naine, kes on ühtlasi tugev, otsustusvõimeline ja valmis enda eest seisma.”
Paljaste rindade pärast vangi ei pane
Selle, küll veidi üheülbalise, kuid see-eest Ukrainas laialt levinud ettekujutuse taustal feministidest projitseerib Femen ennast kui hoopis midagi säravamat, mistõttu ei ole midagi üllatavat selleski, et nende kõige suuremateks kriitikuteks ongi ennekõike ortodokssed feministid. Viimaseid ei huvita mitte niivõrd mitmetahuline ühiskondlik resonants Femeni aktsioonidele, kuivõrd selgepiirilise feministliku positsiooni säilitamine, õigemini selle puudumine käesoleval juhul. “Nad ei dekonstrueeri patriarhaalset naiselikkust,” kirjutab Maria Dmitrievna, “nad kasutavad ja rõhutavad seda /… /nad ei distantseeru sellest, nad mängivad patriarhaadi reeglite järgi. Nende demonstratiivne “Ukraina ei ole bordell” ühenduses rõhutatult seksualiseeritud riietusega (samuti prostituutide kujutamisega ning pöördumisega selle kujundi poole märkide tasandil) meenutab kahtlasel moel klassikalist väljendit “ei tähendab jah”, mida kirjutatakse ette patriarhaalse ühiskonna naisele: näidata eituse vahendusel oma seksuaalset kättesaadavust /…/, mistõttu vormi ja sisu mittevastavus nende sõnumis tekitab kahtlusi nende deklareeritavate loosungite siiruses, olgu need siis millised tahes.”
Paradoksaalsel moel toob see kriitika esile just feministliku lähenemise piiratuse ning stereotüüpsuse (“ei tähendab jah”), s.o selle, mida Femen ületada püüab. Selle tõestuseks võiks olla hiljutine “Monomiiting surnuaias”, millega illustreeriti Janukovit?i stabiilsuse poliitikat, mille “viljadeks” on arveteõiendamine poliitiliste oponentidega, meedia survestamine jne. Paljastatud ülakehaga noor naine plakatiga rõskes surnuaias. Just surnuaia õhustik kajastavat praegust poliitikat kõige paremini – Ukrainas ongi just nii nagu külmas ja hääletus surnuaias.
Femeni aktsioonide edukus on hea näide sellest, et vabanemine kinni jooksnud teoreetilistest konstruktsioonidest on märksa loovam ning tulemusrikkam kui nende järgimine. Paljaste rindade pärast oleks imelik kedagi pikalt vangi panna. Peaks nad ehk veel enne meie märtsikuiseid valimisi Eestisse kutsuma?