Kui Juku-Kalle mult raamatu kohta artikli tellis, olin esmalt täitsa nõutu. Miks? Ausalt öeldes olen pärast raamatu kaante vahele saamist tühi mis tühi. Andsin enesele kindla tõotuse, et järgmise raamatu kirjutan kindlasti mingil hästi helgel teemal. Te ei kujuta ette, kui läbi võtab selline aastate pikkune sopas sobramine ja sealt raas haaval tõe väljakiskumine. Sellepärast kirjutan sellest, mis raamatusse ei mahtunud, aga mille üle tasub põhjalikult edasi mõelda.
ESIMENE KÜSIMUS.
Milleks on meil Eesti Pank, miks peab see arusaamatu asutus laiutama terves uhkes kvartalis Tallinna kesklinnas ja üleval pidama mitmesajalist hästi tasustatud töötajate armeed. Milleks, kellele seda on vaja? Eesti Panga usaldusväärsus on rahva silmis kõige kõrgem. Aga uhke fassaadi taga on peidus üdini mäda asutus, kes põhiliselt on tegelenud oma olemasolu õigustamisega. Võib ainult imetleda seda järjekindlust, millega teatud poliitilised ringkonnad ja teatud ärieliit on suutnud Eesti Pangast kujundada igasuguse kontrolli alt väljunud vürstiriigi. Aga kapitali akumuleerimise algperioodil oli pea kogu Eesti kommertspangandus Eesti Panga lõa otsas, kellest sõltus kuhu voolab rikkus, kelle taskud täituvad.
Mis juhtuks, kui Eesti Pank kujundada ümber näiteks Rahandusministeeriumi osakonnaks kus oleks kolm töötajat ja poole kohaga koristaja. Olen täiesti kindel, et mitte midagi. Ikka oleks igal hommikul ärgates 1 euro võrdne ühe ja sama arvu kroonidega. Aga kõik susserdamised on toimunud traagilise kiljumise saatel – kroon on hädaohus. Selle hädaohu põhjendusega on tehtud mida iganes, enamasti halba ja kurja.
Omaette vaatamisväärsus on Eesti Pank ajakirjaniku jaoks. Sellist salajast avalikku asutust teist polegi. Püüdke esitada Vahur Kraftile mõni konkreetne küsimus. Heal juhul saate vastuseks mingi ametliku vastuse mõttetu sõnamulinaga. Sa võid küsida mida tahes, aga nemad vastavad, mida nemad tahavad. Ja ajakirjanikud ei protesti ega õienda. Kas pole kummaline!
TEINE KÜSIMUS.
Miks on jäänud mulje, et Siim Kallas on üks vinge vend. Igal pool, kuhu Kallas käed külge on pannud, muutuvad kivid kullaks. Aga umbes nii Kallase kohta mõeldakse. Oma suureks hämmastuseks taipasin raamatut kirjutades, et tegelikult on Siim Kallas igal pool ametipostil paraja jama endast maha jätnud. Pärast ülikooli üritas Kallas aspirantuuris teaduskraadi kaitsta, aga sellest ei tulnud midagi välja ja teadlast temast ei saanud. Komsomolitöö ja partorgi koht Eesti NSV Rahandusministeeriumis sobisid rohkem. Edasi hoogne karjäär Hoiukassade peavalitsuse juhatajana. Arvestades Kallase noorust, imeline karjäär. Aga mida me teame Kallase soosijatest, kes selle karjääri rajasid. Neist ei tea me mitte midagi, aga need inimesed pidid olema väga kõrged kompartei tegelased. Ja miks ta sealt hoiukassade juhtimisest päeva pealt kinga sai, mis juhtus. Jutte liigub selle kohta palju, aga selge on see, et tollased õigus kaitse organid ei suutnud mitte midagi tõestada.
Siis täielik kannapööre ning Kallas ilmub välja kompartei tähtsaima häälekandja “Rahva Hääl” peatoimetaja asetäitja rollis. Mis positsioon see selline oli? Umbes nagu Eestis oli kompartei teine sekretär – Kremli valvas silm ja kontroll provintsi asjadel. Ning kujutage ette, ilmus nelja mehe ettepanek – IME programm, aga Rahva Hääle teine mees ei julge seda avaldada enda juhitud ajalehes!
Edasi ametiühingute juhtimine. Nõukogude ajal kuulus see koht kindlalt kompartei tippnomenklatuuri hulka. Augustiput?i ajal 1991. aasta augustis juhtis neid alkohoolik Janajev, ka ametiühingute taustaga mees. Aga mis sai ametiühingutest Kallase käe all? Kogu vara kadus kuhugi ja tassiti laiali. Kelle käes on ametiühingute puhkekodud, pioneerilaagrid ja muu kinnisvara praegu? Pühajärve puhkekodus peab hotelli Tiit Vähi, aga teised ametiühingutele kuulunud hooned?
Kallasele tüüpiline kannapööre ja ametiühingute juhist saab padukapitalistlike vaadetega Eesti Panga president. Rein Otsason oli Edgar Savisaare valitsusele ebamugavaks muutunud, sest ajas jäärapäiselt oma raha joru. Savisaare kompanii tahtis aga ostut?ekke või konverteeritavat rubla. Otsason mängiti osavate poliitiliste intriigidega auti. Ja Kallas sa keskpanga juhiks tänu Savisaare isiklikule heakskiidule ja õnnistusele. Keskpangast sai Kallas kroonionu aupaiste, mille sära all ta tegelikult õilmitseb siiani Brüsseli koridorides. Aga krooni käibeletulek ja valuutakomitee lollikindel süsteem sündis ju tänu Otsasoni visadusele ja Jeffrey Sachsile, kelle väliseestlane Ardo Hansson Eestisse kutsus ja kes valuutakomitee skeemi ühes Tallinna restoranis paberile visandas. Nii sündis Eesti kroon ja raharingluse süsteem. Aga kõik loorberid võtsid omale Kallas ja Vähi.
See, mis toimus rahadega Eesti Pangas Kallase ajal on raamatus põhjalikult kirjeldatud ja see ajab kananaha ihule. Tundub, et Kallasel oli kõigest ja kõigist ükskõik. Ainus, mis teda erutas, oli mure, et järsku tulevad susserdamised välja. Paljude valede algallikas ongi selle Kallase alalhoiuinstinkti taga peidus. Aga selles tasub Kallase ees mütsi maha võtta, et keskpangas oli ta kõva orgunni mees. Raha voolas ojadena, kinnised puhvetid, kõrged palgad, soliidne autopark, antiikstiilis kabinetid, mõis Maardus, ridaelamud töötajatele – Kallas oskas elada. Mulle meenutab see kõik kangesti minu ülikooli aja komsomolikomitee orgunnivendi.
Ühel hetkel oli Kallase viitsimine otsas, ootasid uued väljakutsed nagu moodsas ühiskonnas tuleb öelda. Papp oli koos ja võis asuda erakonda tegema.
KOLMAS KÜSIMUS.
Milleks eksisteerib Eestis selline asutus nagu Riigikontroll? Ei, ega Riigikontrollil midagi häda ei ole. See asutus teeb kohati äärmiselt tänuväärset tööd ja võitleb mehiselt. Aga Riigikontroll võib välja tuua mistahes õigusrikkumisi ja susserdamisi, mitte midagi selle järel ei juhtu. Riigikontrolli aruanded on nagu pirin kurtidele kõrvadele.
Raamatu kirjutamisel oli Riigikontrolli aktidest suur kasu. Palju Eesti Panga susserdamisi on tegelikult nendes aruannetes ja kontrolli aktides kirjas. Aga mitte midagi pole juhtunud, Eesti Pank on jätkanud oma kõigutamatul valetamise ja vassimise liinil.
Mida teha Riigikontrolliga, et selle asutuse kontrollaktides näidatud kuritarvitused jõuaksid vormuda konkreetseteks kriminaalasjadeks. Ei tea!
NELJAS KÜSIMUS.
Kui läbipõimunud on Eesti poliitiline ja ärieliit, kui suured on nende võimalused mõjutada meie igapäevast elu? Tundub, et väga suured. Eriti torkab see silma meie kohtusüsteemi puhul. Kuidagi liiga tihti tulevad pankadele sobivad kohtuotsused, isegi kui asjad tunduvad täiesti must-valged olema. Poliitiline ja majanduslik otsustamine on Eestis koondunud väga väikese ringi inimeste kätte ja see on erakordselt ohtlik ilming.
Minu jaoks on üheks selgeks sellise tendentsi indikaatoriks reformierakondlase Märt Raski tohutu tahtmine Riigikohtu etteotsa saada. Euroopa kultuuris täiesti tavatu juhtum, et poliitik, kes pole päevagi olnud kohtunik, tahab saada kohtusüsteemi etteotsa. On see juhus või mingi ringkonna kindel soov seada vajalikule ametipostile oma ringkonna inimene. On, mille üle mõelda.
VIIES KÜSIMUS.
Loll on olla üks asi, lammas hoopis teine asi. Kas me tahame olla lollid või tahame olla lambad? Vot see on küsimus!
* * *
KADUNUD RAHA ODÜSSEIA LÜHIKE VARIANT
N.Liidu lagunemise järel valitses suurel maa-alal rahatus, ka Eestis. Pankrotti läks Moskvas N.Liidu Välismajanduspank mille kaudu arveldasid Eesti ettevõtete valuutaga Eesti Panga osakonnast sündinud Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank. Kuni 1991. aasta 31. detsembrini Välismajanduspanka ehk VEB-i laekunud raha külmuski Moskvas. 1992. aastast alates sinna laekunud raha kättesaamine nõudis osavust, tutvusi ja kõike muud sellele ajastule iseloomulikku. Eesti Pank ja sellest sündinud keskpanga taskupank Põhja-Eesti Aktsiapank ehk PEAP ning Balti Ühispank haistsid võimalust rahade liigutamiseks. Raha oli vaja suunata nendele, kes pidid eelseisva suurerastamisega Eesti uueks eliidiks võrsuma.
1992. aasta lõpul ähvardas aga nende pankade pankrot halvata kogu Eesti rahandussüsteemi. Siim Kallase päästeoperatsiooni tulemusena päästeti Eesti Panga taskupank Põhja-Eesti Aktsiapank ja koristati selle nimetusest sõna “aktsia”, jäi Põhja-Eesti Pank ehk PEP. Kõik, kes põhja lastud pankades oma valuutat hoidsid, saadeti oma raha küsima vastmoodustatud müstilisse VEB-Fondi. Kogu asi looritati institutsionaalse saladusega, kust ei tohtinud midagi rahade liikumise kohta välja imbuda. Aastaid kõige toimunu kohta lihtsalt valetati. Siis asusid tegutsema Vahur Kraft ja Ühispank. Tiit Vähi valitsuse suurkingitusena liitis Ühispank 1997. aasta alul enesega PEP-i ehk kogu VEB-i võrgustiku. Keskpanga ja Ühispanga viljaka koostöö tulemusena jäi Moskvas Välismajanduspanga külmunud kontol olnud 60 miljonist dollarist järele napp 19 miljonit dollarit. Kas Eestis on aeg küps saada lõpuks ometi vastus küsimusele – kuhu on kadunud kõik need sajad miljonid kroonid?
