Akadeemik Karl Orviku on üks neist vähestest, keda eesti rahvas valis 20. sajandi suurkujude hulka. See aga ei tähenda, et noorem põlvkond teda just eriti sageli meenutaks.

JÄRJEKORDNE TEADMATUSELE VIITAV VASTUS
Küsisin hiljuti oma varsti keskealiseks saavalt kolleegilt, et miks ta oma teadustöödes Orviku tegemistele kunagi ei viita. Ja vastuseks sain ehmatama paneva väite: “Aga ta pole ju midagi huvitavat kirjutanud!”
Kui selline väide oleks üksikfakt, siis võiks sellega isegi leppida. Ent tegelikkus on hirmsam. Meil kasvab peale harimatute haritlaste põlvkond, kes küll kirjutavad, kuid enam ei loe. Ja kuidas saabki üks keskmine eesti filosoofiadoktor teada, mida tema eelkäijad on kirjutanud, kui ta ei oska saksa ja vene keelt? Ülemöödunud sajandi ja möödunud sajandi esimese poole teadustööde enamik kirjutati saksa keeles, sajandi teise poole tööd aga vene keeles. Neist arusaamisel ei aita ükskõik kui hea inglise keele valdamine.

Poolharitlasi on sadu ja tuhandeid mitte üksnes Eestis vaid kogu Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikidest kõnelemata. Ja nii kirjutavadki paljud lootustandvad teadlased asjadest, mis näiteks Venemaal olid hästi tuntud-teada juba 19. sajandil.

AJALUGU NUMBRITES
Kes aga oli akadeemik Karl Orviku? Sellele on mõne sõnaga raske vastata. Ta oli 1947-52 Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi teadusdirektor ja 1954-68 direktor, seejärel kuni surmani 1981 instituudi vanemteadur-konsultant. Aastail 1961-65 kuulus ta Rahvusvahelise Kvaternaariuurimisliidu täitevkomiteesse, mis tollal oli väikese liiduvabariigi esindajale rohkem kui ebatavaline. Ta doktoreerus 1940. aastal, juhtis aastail 1944-56 Tartu Ülikooli geoloogiakateedrit ning on enamiku Eesti geoloogide keskmise ja vanema põlvkonna õpetajaks. Karl Orviku oli ajakirja Eesti Loodus esimene toimetaja (1933-35) ja aastail 1946-52 Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees. Ta oli valitud Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Looduskaitse Seltsi auliikmeks ja vabariigi teeneliseks teadlaseks. 1991 omistati talle postuumselt Eesti Vabariigi teaduspreemia.

Vähe on selliseid geoloogia valdkondi, kus ta poleks oma kaalukat arvamust välja öelnud ja teadusartiklit maha jätnud. Nimetagem neist vaid osa: kvaternaarigeoloogia, Vana aegkonna stratigraafia, litoloogia ja paleontoloogia, maavarade geoloogia, geomorfoloogia, meteoriitika, dünaamiline geoloogia, hüdrogeoloogia, meregeoloogia, neotektoonika, geoloogia ajalugu jpt.

Ja korraga leiab järeltulev põlvkond, et ta polegi midagi huvitavat teinud?

AKADEEMIK INIMESENA
Kuid jätkem lugupeetud akadeemiku kiitmine ja rääkigem temast kui inimesest. On ju akadeemikudki inimesed ja Orvikul polnud nõukogude ühiskonnas kerge.

Parteitu direktorina polnud just hõlpus vägesid kamandada ja kuivõrd ta oli olnud aktiivne sell enne juunipööret ja töötas ülikoolis ka Saksa okupatsiooni ajal, siis hõljus tal Damoklese mõõgana kogu aeg pea kohal kodanliku natsionalisti maine. Ohtu haistes oli ta seltskondlikult äärmiselt kinnine ja ametlik.

Kõigi oma kaastöötajate poole pöördus ta ainult “teie”- vormis, kusjuures tuttavatest ja sõpradest olid erandiks vaid kunagine toakaaslane akadeemik Harald Haberman ja perekonnasõber, ülikooli haldusprorektori ametis olnud ja hiljem Ministrite Nõukogu asjadevalitsejana töötanud Viktor Simm. Kodustel koosviibimistel oli ta muhedaks võõrustajaks, kuid siingi jäi distants püsima. Ideoloogilis-poliitilises töös oli ta agar agitaator ja kasutas igat soodsat võimalust, rõhutamaks nõukogude võimu poolt loodud soodsaid tingimusi, vastandades sellele kodanliku aja kitsaid olusid.

Kui tõsiselt ta seda ise võttis, jääbki teadmata, sest näoilme oli tal alati muutmatult tõsine.

VÕIMEKAS TEADLANE, HALB INIMENE
Oma sportliku rühi, valge jonnakalt püstihoidva juuksepuhmaka ja läbi prillide veidi kõrgemale suunatud läbitungiva pilguga oli ta äärmiselt meeldejääv ja esinduslik kuju, keda tudengid kartsid kui surma. Loengute ajal oli pilk naelutatud geoloogiaauditooriumi ülanurka, kust see kindla rütmi järgi tema ees olevale konspektile maandus. Hoolimata väga heast mälust ja entsüklopeedilistest teadmistest, ei lugenud ta loenguid kunagi peast, vaid järgis rangelt konspekti. Võib-olla oli selle põhjuseks ka nõukogude ajal kehtestatud nõuded, mis välistasid igasuguse inspireerimise juba algeos.

Mitte kunagi ei kirunud ta kedagi tagaselja, vaid ütles oma arvamuse välja sirgjooneliselt ja enamasti nelja silma all. Vaid Armin Öpiku kohta teatas ta lühidalt ja selgelt: “Ta oli suur ja võimekas teadlane, kuid halb inimene”. Ilmselt oli selle põhjuseks sügav isiklik läbielamine, mille põhjusi me võime vaid aimata.

MAKSIS ARVEID
Enamasti püütakse mälestustes rõhutada head ja ilusat, mis ka inimese mälus on kõige püsivam. Kuid ühevärvilistest ja ühesuurustest kividest laotud mosaiik pole huvitav ega pilkuhaarav. Eesti rahva kangelane Kalevipoegki on eluline vaid tänu oma voorustele ja vigadele. Orviku vigadest mäletavad kõik tema võimukat kärkimist, mis oli kahjuks suunatud vaid allapoole, mitte kunagi aga ülespoole. Häiris ka endast selgelt märku andev ametialane üleolek kolleegidest, mis avaldus peremehelikus ülesannete jaotamises ja kontrollis, mis võttis nii aspirantidelt kui ka alluvatelt initsiatiivi iseseisvalt küsimusi tõstatada ja lahendada. Ta ei tunnistanud kunagi ilma pikemata õigeks või vastuvõetavaks talle ootamatult avaldatud mõtet või ettepanekut.

Kõneldes tema positiivsetest omadustest, ei saa märkimata jätta tema delikaatset materiaalset toetust vaesematele üliõpilastele ja noortele teaduritele. Olid ju noorteadlaste palgad äärmiselt väikesed ja tudengid elasid peamiselt pisukesest stipendiumist, millest pidi jätkuma õppemaksuks, ühiselamu üüriks, raamatute ostmiseks ja söögi ning riiete ostmiseks. Otse märkamatult tasus ta tudengite arveid ja komandeeringutel ei lasknud ta tagasihoidlikuma sissetulekuga lauakaaslastel kunagi tasuda söögiarveid.

ORVIKU 100
Orviku oli suur teadlane ja ka professor suure algustähega. Praeguses ühiskonnas, kus pea iga loenguid pidav jumbu tituleerib ennast professoriks, oleks selline isiksus anakronismina mõjuv võõrkeha. Kuid just tänu sellistele meestele on Eesti nüüdisteadus märksa parem kui ta pärast sõja-aastaid võinuks olla. Orviku sünnist möödub sel aastal sada aastat. Tema mälestuseks toimus maikuu keskel rahvusvaheline teaduskonverents, kus paljude riikide esindajad meenutasid meie rahvuslikku suurkuju.