Kui ma saan kirjutada loomaliikidest, kes minul isiklikult seonduvad antud juhul juunikuuga ja teha seda nii vabas vormis, kui mu südameke soovib, täitub nimetatud südameke tohutu tänulikkusega: ma taipan, et see on vabadus!
Niisiis ei hakka ma kirjutama sellest, kuidas juunikuus laulab isane ööbik mitte enam nonstop, vaid ainult öösiti, mitte enam oma pesa kohal, vaid tublisti eemal, mitte enam eranditult ööbikulaulu, vaid imiteerides ka küllaltki agressiivselt territoriaalseid teisi värvuliste liike nagu rästad. Ma ei hakka kirjutama sellest, kui suured on väikesed metskitsepojad juunikuus ega sellest, kuidas “heinavimb” jõgede voolu vastu kärestike suunas kudema tuleb. Ma ei hakka kirjutama sellest, et peaaegu kõikide kahepaiksete pojakesed, nii vesilike vastsed kui ka konnade kullesed on juunis aktiivselt kasvamas, valmistudes metamorfoosi lõppsündmusteks: üleminekuks lõpushingamisest kopsuhingamisele ja jäsemete väljakujunemiseks.
Ma kirjutan mardikatest ja mesilastest!
Linnalaps, kellel mittekoduloomad vaimustusevärinaid esile kutsuvad, kohtab oma mänguteel loomulikult eelkõige putukaid parkides, linnatänavail, turuplatsil ning miks mitte oma kodus, vanni tagagi. Niisiis, juunikuu on minu jaoks mardikate ja mesilaste kuu!
LOOMALIIK, KES ON ISEENDA PEREMEES
Kõigepealt mesilastest. Paar lauset ülespoole rõhutasin, et vaimustust tekitavad minus vabad, metsikud mesilaste liigid. Kodumesilane, nagu kodukass, kodukoer, lehmad, kitsed, hobused ning teised pudulojused, on minu jaoks alati olnud huvitavateks ja mõnusateks inimliigi lahutamatuteks atribuutideks.
Aga suureks küsimuseks, niipalju, kui ma ennast mäletan, oli alati: kuidas on võimalik, et maailmas eksisteerib loomaliik, kes elab inimesest eraldatuna omaette, kes on iseenese peremees ja teeb, mida ise tahab. Ilmselge on, et see on põlise linnalapse poolt endale esitatud küsimus. Juunikuus leiab huviline Tallinna kesklinnas, rääkimata äärelinnast, igalt tänavalt 3-10, Kristiine linnaosas ja Toompeal lausa 15-16 erinevat liiki üksildasi mesilasi ja kimalasi. Mesilased, kes teevad kogu töö üksinda: otsivad, leiavad ja kohandavad parajaid tunnelikesi oma laste kodudeks, kasutades selleks küll suuremate vihmausside käike, puidus sikumardikate ja mõnede ööliblikate vastsete käike. Seejärel teevad nad käikudesse kindlas mõõdus täpselt sobitatud ovaalsetest ja ümmargustest, lehelabadest väljalõigatud kambreid, paigutades neisse õienektarist ja -tolmust mesikoogikesi. Viimaks munevad nad igasse kambrikesse ühe muna, pitseerivad kambri lehetükikestega kinni ning asuvad usinasti järgmise kallal tööle.
Selliseid mesilasi, keda oli minu lapsepõlve aedu, alleesid, parke ja puitarhitektuuri täis Tallinnas üsna lihtne kohata, leidub mitmest perekonnast: Andrena, Halictus, Megachile, Osmia, Helostoma, Andhidium, Dasypoda jpt. Ja muidugi sumises iga nurga peal mööda mõni Bombus perekonna esindaja – nimelt kimalane, kelle liigid on küll seltsingulised (neil on töölised, steriilsed tütred), kuid ikkagi täiesti iseseisvad ja tänini kodustamata!
Kuid jätame nüüd mesilased usinasti oma toimetuste kallale ja räägime pisut ka mardikate juunikuistest tegevustest.
VEIDI MÜRGISEST PEHMEKOORIKLASEST
Minu esimene mälestus loomadest üldse on hiilaporbulane – Nõmmel, Valdeku kandis, kus me elasime, kui olin 4-5 aastane. Ent minu lemmik-juunimardikateks on jäänud läbi aegade pronkspõrnikad! Cetonia aurata ja Potosia cuprea (vabas tõlkes – kuld- ja vaskpõrnikas) ning mõlema liigi valmikud muidugi hurmavalt lõhnava, lopsakalt õitseva hunnitu sirelipõõsa õisikutel! Neid mäletan ma peaaegu sama varajastest aastatest nagu hiilaporbulastki, neid oli tol ajal tohutu palju – kus iganes õitses sirel.
Hiljem lisandusid neile ka pehmekooriklased, kes mulle siiski tõtt-öelda pooltki nii palju ei sümpatsieerinud sest, olgem ausad – nad on ikkagi pehmekooriklased. Pealegi sain ma üsna varakult teada, et nad on mõnel määral mürgised, vähemalt nende jaoks, kes neid söövad. Nimelt juhtis minu isa tähelepanu sellele, et loomaliigid, kellel ei ole väga kindlat turvist, kes on pehmed ja haavatavad, kaitsevad ennast tihtipeale teisiti – mürkidega.
Mardikate puhul on tegemist siis mürgise hemolümfiga (nn. veri+lümf) ja sellepärast ongi pehmekooriklased enamasti eredavärvilised ja kontrastse mustriga – et teavitada potentsiaalseid vaenlasi juba ette: mind ei maksa torkida.
AHNED LÕUAD
Juunikuus ei kohta mitte ainult jooksiklaste ja liivikute valmikuid, vaid juba viimaste vastseidki.
Kolmanda kursuse suvepraktika ajal, kui kogusin vaatluse ja kollektsioonimaterjale teiseks kursusetööks Nigula rabas, oli mul võimalik lähemalt tutvuda liivikute (perek. Cicindela) vastsetega. Kujutage ette tiheda pinnaga rada raba serval, mis on täis tillukesi, vähem kui 5 mm läbimõõdus “kanalisatsiooniluuke”! Selline täiesti ümmargune, sile kitiinist plaadike, mille all on peidus kohutavad lõuad. See on liiviku vastse pea, millega ta oma püstise uru avause sulgeb. Niipea, kui mõni putukas astub liiviku pea peale, tõmbab röövel pea uru sisse ja haarab lõugadega valel ajal vales kohas jalutanud putukast kinni. See putukas endale küll pähe astuda ei luba! Liiviku valmikud on ühed värvikaimad ja kiireimad kogu mardikate klassis – nad jooksevad, hüppavad ja lendavad kergelt kui kärbsed, küttides kõiki putukaid, kes nende tee peale jäävad ja rohkem kui poole suuremad ei ole.
Oleksid liivikud kasvõi kassisuurused, poleks meil elu juunikuus küll mingi meelakkumine.
PROUA KIMALASE LUGU
Kuna algul oli juttu kimalastest, seejärel aga mardikatest, viin ma lõpetuseks need kaks teemat kokku ja pakun teile villimardikat Meloe roscarabaeus. Tõsi küll, see mardikas aktiviseerub meie kliimas juba maikuu teisel poolel, kuid mina olen neid kohanud peamiselt juuni algul.
Suur, ligi 3 cm pikkune, massiivse pea ja paksu tagakehaga, suhteliselt lühikeste kattetiibadega tumesinkjas-violetne mardikas kasutab enesekaitseks lausa kontaktmürki, mis tõesti tekitab ville ja seda ka inimese nahal. Villimardikas on niivõrd soliidne ja sünge moega, et ei kiirusta iial ei jooksma ega lendama. Mind köidab selle mardika vastsete imeline käitumine. Esimesed vastsed on villimardikal tillukesed usinad ronijad ja hüppajad. Nad asuvad õite peale ja kui nende kohale langeb läheneva putuka vari, hüppavad üles, lootuses, et varju omanikuks on justnimelt kimalane. Kui nad eksivad, siis hukkuvad. Kui neil õnnestub aga tõesti kimalaskuninganna karvadest kinni haarata, viib see õnnetu proua nad oma pessa, kus villimardika vastsed rõõmsalt parasiteerides arenema hakkavad, et järgmise aasta mais-juunis valmikutena nukukestast väljuda. Ja siis kõik kordub, nagu ikka.
VEIDI KRÄUNUVATEST KASSIDEST
Lõpuks hakkas mind südametunnistus piinama, nagu ma oleks koduloomade kohta pahasti öelnud. Ma ju tegelikult armastan neid ka, eriti kasse! Just kassid on kõikidest koduloomadest minu jaoks juunikuu (nagu väga paljude teiste kuude) loomad, sest nendel kassidel, kel varakevadene (märts +- 1 kuu) innaaja katse luhta läinud, aktiviseeruvad seksuaalselt taas juunikuus.
Minu kogemuste kohaselt oli 60-70ndatel aastatel Eestimaa suurlinnades kasse enim Tartus, kus ma parajasti studeerisin. Ja küll nad laulsid kevadsessi ajal! Oh seda romantikat! Kuidas olid lood minu kolleegidega, ei oska ma öelda, mind aga aitasid kõutside võimsad serenaadid eksamiteks valmistuda päris tõhusalt. Eriti kommunistliku partei ajalooeksamiks!