Sa võid astuda kevadöhe ja tunda pühaduse lähedust. Püha võib olla ka üks lõunasöök sõpradega. Sakraalne on laiem mõiste kui religioosne.
SAKRAALNE JA EROOTILINE EKSTAAS
Ka erootiline on minu jaoks sakraalne (ma tean, et kõigi jaoks ei ole) ja kui erootiline ja religioosne ekstaas kohtuvad, siis nad võimendavad teineteist nii, et inimene saab ülisuure sisemise kiirenduse ja energia ning võib tõesti palju.
Muidugi ei ole kirik see paik, kus need kaks ekstaasi kohtuvad. See on intiimne osadus. Ja see võib olla müsteerium, aga siis ka intiimne müsteerium. Tegelikult on nii, et kui sakraalsest kaob see intiimne-erootiline osa, milles ongi sakraalse essents, siis jääbki pelk käsk ja moraal või väline pseudoekstaas, kus nn vaimu all olles tehakse “hulle tükke”.
Erootiline ei ole a priori seksuaalne, seksuaalne on lihtsalt seksuaalne. Erootiline on eelkõige hingelis-vaimne kogemus, mis väljendub kehas; soolisus saab oma täiuse vaimus.
Sakraalne ja seksuaalne on alati olnud seotud – kuigi millegipärast ei söandata seda tunnistada – tabude ja riitustega, mis on ju religioossed tabude ületamised. Sakraalne ja seksuaalne on seotud sakramendiga. Just seksuaalne vabadus on seksuaalsuse profaneerimine ja selle müsteeriumi kaotamine.
KOMPLEKSID KUI ENERGIAPESAD
Kompleksivaba tähendab täna ka sakraalsusevaba, aga nn kompleksid on sakraalsuse varjupaigad. Just kompleksides on müsteeriumi võti, sest müsteeriumisse minek vajab teatud energeetilist laengut.
Komplekside kaotamine on pühaduse profaneerumine, süvamüsteeriumi kadumine, instrument, kelle looja on parem kui Stradivarius. Komplekside kadudes ei hakka miski enam õigesti helisema, ei saa kätte seda kõrgemat tonaalsust.
Sestap on kompleksid väärtuslikud kui energiapesad ja seksuaalsus on sakraalne, erootiline ja religioosne ekstaas ühtaegu, mis ei olnud müstikutele võõras. Need energiapesad panevad iniminstrumendi nii võimsalt helisema, kui ilmselt ei miski muu.
Füüsikadoktor Helle Kaasik ütleb, et kompleksipatareid peavad olema hästi laetud energia vabanemiseks õigel hetkel, et avada aken või uks, süüdata leek, lennata lõpmatusse ja katkestada ajalik aeg elust enamaks.
Müsteerium tähendab eelkõige saladust ja olid väikesed, suured ja olid veel suuremad müsteeriumid. Kurjad keeled räägivad siiani, et Sokratese surmamõistmise peapõhjus oli, et ta ei suutnud vaikida teatud müsteeriumite saladustest.
TABUD KUI PATAREID
Tabud on pühad. Tabud koos kompleksidega on tõesti teatud energeetikapesad, mille rituaalikohane ületamine annab teatud laengu, teatud kvaliteedi ja avab ühe müsteeriumi akna või ukse. Aga üldine sissejuhatus saabki vaid sellega piirduda.
Dr. Helle Kaasik kommenteerib: “Tabud hoiavad inimest oma energiat kohe maha laadimast igapäevaste naudingute peale, nii saab energia kasvada üle selle piiri, millest alates saavad võimalikuks kvalitatiivselt uued isevõimenduvad protsessid, mida kunagi ei koge kompleksivaba hedonist, kes võtab kohe kõik mis saab, kuni ei tunne enam millestki õiget rõõmu, ei uhkest söömaajast, peenest napsist ega valitud seltskonnast.”
Veel ehk niipalju, et edasi on võimalik paradoksaalne coinsidentia oppositorum, aga seda ei saa ka üldiselt kirjeldada nii, et poleks võimalik valesti mõista. Kus enam rääkida ei saa, sealt tuleb vaikida, või võtta appi müüt, metafoor, poeesia, muusika vms.
SUURED JA VÄIKESED MÜSTEERIUMID
Traditsioonilises ühiskonnas olid liturgia, seitse palvetundi ja sakramendid kättesaadavad kõigile.
Samuti sakramentaalid: õnnistamised; põlvitamised; ristimärk; kummardumine Jeesuse nime nimetamisel; kiriklikud protsessioonid ja pühad esemed nagu küünlad; pühitsetud vesi; kujud ja ikoonid; pühapildid; õnnistatud tuhk; palmioksad; roosipärg; reliikviad; viiruk; liturgilised riietusesemed; skapulaarid; kirikuhooned; ristid; vaimulike märkidega medaljonid. Võis teha palverännaku Pühale Maale, Rooma, Fatimasse, Lourdes´i jne. Kõigi nendega on seotud nn. väikesed müsteeriumid.
Suured müsteeriumid aga ei olnud ainult vaimulikele ehk siis esimesele seisusele, nagu sageli arvatakse, vaid igal seisusel olid omad erilised professionaalsed müsteeriumid: vaimulikel olid need seotud kontemplatsiooniga ja kas religioosne müsteeriumikogemus võis olla ka erootilis-religioosne – see oli juba väga individuaalne.
Aristokraatial – rüütlite pühendumine, mis oli seotud võitluse ja armastusega, ka surma ja armastusega. Keskaegses ühiskonnas me saame erootilis-religioossest elemendist rääkida vast siin..
Kaupmeestel-käsitöölistel oli pühendumistee seotud peamiselt oma professiooni saladustega – kõigel sel oli ka oma vaimne pool.
Kusjuures ka siin ei olnud välistatud erootilis- religioossed elemendid, mis tänapäeva salaühingutesse (ma ei pea nüüd kohe vabamüürlasi silmas) on tulnud just peamiselt kolmanda seisuse riitustest (vaata näiteks kasvõi Yale´i ülikooli Kont ja Kolbad, kuhu hea osa Bushi administratsioonist kuulunud on jms.)
Neljandale seisusele jäid siis väikesed müsteeriumid ehk esoteeriline jumalateenistus.
MIKRO- JA MAKROKOSMOS
Salaühingutel ei olnud midagi tegemist vandenõuteooriate või luurega, vaid nad tegelesid lihtsalt ühiskonna sisemise poolega, selle vaimu ja hingega, sest ühiskonnakäsitlus oli antropomorfne. Ühiskond oli kui suur inimene, kel oli ka oma vaim ja hing ja inimene oli jälle kui mikrokosmos.
Erootiline ei saanud sellest käsitlusest kuidagi välja jääda, vaid ta oli oma pühade tabude taagaga täiesti elus ja täis pulbitsevat energiat, mis renessansis riitusest väljus ja astjad lõhkus. Tänapäeva seksuaalrevolutsioon on selle purske kõrval hale vari.
Kõigis seisustes oli lisaks välisele ka oma sisemine ehk esoteeriline hierarhia, mis kõige lihtsamas tähenduses vastas õpilase, selli ja meistri astmele.
Meister oli reeglina oma seisuse suurde müsteeriumi pühendatud. Igas suures müsteeriumis oli reeglina kolm astet: nigredo ehk surmast läbiminek, albedo ehk ülestõusmine, rubedo ehk taasühinemine.
Oli paariate jaokski oma tee ja see oli lollide ehk idiootide ehk jurodivõide või narride tee, mis oli omamoodi pahupidi via regia, sest see tee oli tegelikult universaalne.
Kõigele sellele lisaks olid veel suurimad või eriti erilised müsteeriumid, mis läksid küll nüüd juba otsapidi hermetismi alla, kuhu kuulusid siis alkeemia, naturaalmaagia, astroloogia, kabbala jms. Seal võis kohata väga erilisi vahendeid, võimalusi, aineid ja seda teed võiks võrdlusena nimetada Õhtumaiseks tantrismiks.
Alkeemik oma sulatusahju – atanori – ees pidi kõigepealt muutuma ise, siis võis ta muuta ka mateeriat ehk maailma ja munga askees muutis kõigepealt munka ja siis tema maailma, või teisisõnu, muudatus mikrokosmoses kajastus makrokosmoses, mis ongi müsteerium.