Piiril olek ja piir ise on nähtused, millest ei saa kunagi küllalt kirjutada või mõelda – olgu tegu nii riikide ja rahvaste, veelgi enam aga inimese kui mõtleva ning tundva ja tunnetava olendiga. Piir on nähtusena alati miski, millega puututakse kokku igal silmapilgul. Nõnda on ju näiteks ka iga hingetõmme piir. Veelgi olulisem on aga piir tunnetusliku ja mõtestatava ühikuna kohal inimese intelligentsis. On ju intelligentsuse üks võimalikke definit sioone peente erisuste – peente piiride – tajumise võime.
TUTTAVAD JUHTPRINTSIIBID
Samuti on piirid alati igasuguse rünnaku esimene sihtkoht. Eriti selgelt avaldub see ideede ja ideoloogiate ajaloos, mis on tulvil piiride tõmbamist, nihutamist, murdmist, ümbermõtestamist või lausa kaotamist. Selle kõige aluseks on aga igal juhul konkreetse mõtleja võime mõelda piirist ja tajuda piiri – see eelneb kõigele muule.
Iseenesest peetakse tänapäeva haritud mõtlemise seisukohalt piiri kui mitte otseselt kahjulikuks, siis vähemasti tõkestavaks ning seda seostatakse tihti demokraatiavastasuse, vahel ka patriarhaalsuse ja üleüldse kõige “vanamoodsaga”. Selliselt on end tänapäeva intelligentses maailmas legitimeerinud omalaadne permanentne revolutsioon, mis tegeleb pidevalt tõkete ja piiride nihutamise või lammutamisega. Omamoodi on tegu ekspansionistliku majandusideoloogia vastega mõtlemise alal. Selle viljad on igasugused ennast kas post-, harvemini neo- või lausa alternatiivideoloogiate ja -teadustena manifesteerivad vaatenurgad. Huvitaval kombel on nende – end liberaalseteks ja demokraatiat edendavateks pidavate nähtuste – algmed pärit just ideoloogiatest, mis olid kõike muud kui vabadusttaotlevad, mille jaoks piir kujutas endast ühel või teisel viisil keskset probleemi (isegi, kui sellist mõistet ei kasutatud).
On ju Eestiski pea kõigile tuttav bol?evike juhtprintsiip, mis taotles miinimumprogrammina sõnavabadust kõigile, maksimumina nõudis aga sõnavabadust ainult bol?evikele – ehk siis taotleti mõiste “kõik” ümberpiiritlemist, piiri tõmbamist selliselt, et kõik, kes polnud bol?evikud, tuli arvata välja üldsuse mõistest. Kuidas see ellu viidi ja milliseid võimalusi annab see mõiste “piir” rakendamiseks, alates “traatpiirdest” ja lõpetades “inimsuse piiriga”, teab ja suudab ette kujutada vast igaüks?
TOTAALNE KAKSISOIMAMINE
Selles mõttes oli palju sõna- ja mõtteosavam – ent ka laiale publikule raskestimõistetavam – meie kaasmaalane Alfred Rosenberg (1893-1946), kes väitis, et iga ideoloogia on niivõrd õige, kuivõrd selle kandja suudab oma subjektiivse tahtega “tühistada” enda jaoks kõik ülejäänud ideoloogiad. Idee piirist kui intellektuaalsest määratlejast ja mõtlemise abivahendist ei muutu siin esmapilgul mitte absoluutseks, nagu bol?evike maksiimi puhul, vaid hägustub.
Selliselt märgib Rosenbergi mõttekäik muidugi ka nietzscheaanliku jumalatapmiskatse apoteoosi, kus jumalatus on viidud nõnda kaugele, et inimese enda subjektiivne ego tõmbab täiesti südametunnistuspiinadeta piire õigeks ja valeks peetava vahe sinna, kuhu ta soovib, muutes oma intellektuaalse maastiku Aafrika kaardi laadseks, kuhu koloniaalvõimud on Euroopa pealinnades vedanud joonlauaga suvaliselt, rahvus- ja kultuuripiire eirates, oma impeeriumide mõjusfääride piirid. Iseenesest võib ka väita, et Rosenbergi mõtte täht-täheline järgimine viib välja orwelliliku totaalse kaksisoimamiseni ning peaks tänapäeval rohkem huvi pakkuma meditsiiniteadlastele kui poliitiliste ideoloogiate ajaloost huvitunuile?
LOOGILISUS, ISIKLIK OTSUS
Kuid mitte ainult. Nimelt on piiri küsimus “XX saj. müüdi” autori tsiteeritud mõttekäigus kesksel kohal ega erinegi oma lõppresultaadis kuigivõrd bol?evistlikust katsest tõmmata mõeldava maailma piir selliselt, et kõik sellest välja jäävad arvatakse lindpriide hulka. Nimelt väites, et subjekt loob ise oma maailmas piiri õige ja vale vahele, astub Rosenberg alale, mida võib käsitleda kui Friedrich Nietzsche poolt manifesteeritud “väljaspool head ja kurja” olemist ning jõuab sisuliselt teistpidi sinna, kuhu bol?evikud algusest peale sihtisid. Ainuke – kuigi oluline – vahe nende kahe ideoloogia vahel on stilistiline. Kui bol?evistlik maksiim põhineb nn viienda seisuse rusikaloogikal, siis Moskva ülikooli haridusega arhitekt Rosenberg taotleb piiri likvideerimist mõtetest ja mõeldavast üksikisiku individuaalse ja subjektiivse otsustuse abil.
Kuid nagu öeldud, on küsimus stilistiline. Mis on aga omane nii bol?evistlikule kui ka Rosenbergi mõttekäigule, on neis olemuslikult peituv stiihiline suvalisus – nimelt ei defineeri ei bol?evik ega natsionaalsotsialist oma otsustuse ja maailmapildi põhjuslikkust ja loogilisust mitte millegi muu kui oma otsustusega. Mõlemad on selliselt tautoloogilised ja ettevaatamatult võiks ka lausuda – religioossed. Ometi on nad viimast vaid välises vormis, mitte sisus.
TEE ON SELLEL, KES SEDA KÄIB
Just suvalisus piiride tõmbamisel on momendiks, mis aitab näitlikustada põhimõttelist – kuigi peent – vahet suvalisuse ja subjektivismi vahel. Subjektivismi ühe suure esindajana tuleb kahtlemata esile tõsta parun Julius Evolat. Sitsiilia aadlist põlvnev esoteeriline filosoof püüdis kaasajale arusaadavas vormis mõtestada vana-aaria sõduriühiskonna ideaale. Elu nägi ta sõjamehe teena väe leidmise suunas – sellel teel tuleb tema nägemuse järgi võidelda teiste vägedega ja ületada takistusi, jõudmaks vabanemisele teisel pool inimeste ja iseenda mõtete seotud piire. Juba ainuüksi oma tee leidmine ja selle olemasolu teadvustamine – igapäeva konventsioonidest üle ja edasi mõtlemine – nõuab suurt jõudu.
Kui bol?evistlik maksiim ja Alfred Rosenberg nõuavad indiviidilt mitte omaenese tee leidmist, vaid selle loomist – ise oma piiride ja eristuste leiutamist, siis Evola on märkimisväärselt realistlikum: ta ei nõua mitte maailma moonutamist vastavaks inimese enda ebatäiuslikule nägemusele, vaid maailma uurimist, tundmaõppimist ja olemasolevate võimaluste kasutamist.
Evola sõnutsi on tee olemas selle jaoks, kes teda käib – otsija leiab mõtete ja ideede padrikus raja ka siis, kui mõni teine sealsamas viibija ei teagi, et see olemas oleks. See aga ei tähenda oleva väänamist iseenda vaimu heiastuste – suvalisuse – kohaselt ega piiride tõmbamist sinna, kus neid võib-olla polegi, vaid objektiivselt eksisteeriva subjektiivset läbitunnetamist. Ei mingit juttugi muude ideede kustutamisest või unustamisest nagu Rosenbergil ega maailmast väljatõrjumisest või nende kandjate suude sulgemisest nagu bol?evikel!
PARADIISIKS FANTASEERITUD PÕRGU
Samas aimub ka Evola mõtete alusmüüris Nietzschelt pärinevaid ehituskive – on ju Evola “sõjamehe tee” samuti inimese enda jõu manifestatsioon nagu Friedrich Nietzsche poolt kuulutatud iseeneseks, üliinimeseks, saamine. Kuid on üks esmapilgul väike, ehk isegi peen erisus, mis loob kardinaalse vahe ühelt poolt Evola ja teisalt XX sajandi suurte totalitaarideoloogiate vahele. Selleks erisuseks on asjaolu, et parun Evola tunnistab olemuslikku piiri inimese jaoks võimaliku ja inimese jaoks võimatu vahel.
Kogu uuspaganlikule ballastile vaatamata on Evola maailmapilt siiski tasakaalustatud religioosse traditsionalismiga, mis takistab teda langemast tõlgenduste suvalisuse põhjatusse sügavikku, mille põhjas konutab see, kes Rosenbergi või bol?evike näpunäiteid liigse hoolega täidab – ehk siis inimene, kes elab põrgus, aga fantaseerib selle oma vaimumaailmas täiuslikuks paradiisiks (Nõukogude Liit – sic!). Ühest küljest on see inimene küll justkui õnnelik, kuid teisalt on tema õnn illusoorne, sest paradiis ei ole reaalne – seda ei saa kogeda keegi teine, ka ei saa paradiisi ettekujutaja oma kogemusi empiiriliselt jagada – ega paku selliselt tegelikke lahendusi eluks eneseks.
Selliseks ebareaalse, põhjendamatu piiritõmbamise tulemuseks olid loomulikult natsionaalsotsialism ja kommunism ise, kuid täiel määral ka praegu õilmitsev liberaalne turuabsolutism, mis püüab panna meid uskuma, et õnn on riiulitelt haaratavates kaupades, mille abil luuakse meile üha rohkem ja rohkem kujuteldavaid vajadusi – kas nad aga ka lahendusi pakuvad, on enam kui küsitav. Vabaduse ja piirideta ühiskonna otsimisest ei maksa aga pärast inimkonna totalitaarseid katsetusi enam vist üldse rääkida, vast oleks mõistlikum maise õnne otsimise vahepeal ka lihtsalt piiri pidada?