Polegi kaua Iraagi sõjast rääkinud. Ja ega seal olnudki midagi suurt hõisata, kuni päris viimase ajani oli see kaunis igav ja tüütu pusimine. Paugutati kõrbes püssi, tapeti rutiinse okupatsiooni korras tuhandeid naisi ja lapsi ning püüti kinni keegi karvakasvanud tegelane Hussein.
PIINAMINE JA ALANDAMINE
Selle vaimuvaese performantsi kõrvale räägiti liiga palju demokraatia ehitamisest, valetati tont teab mis keemiarelvad kokku ja salati persetäis USA-lippudega kaetud surnukaste maha. Ühesõnaga, valge maja tuntud headuses, ei midagi erutavat. Kui Konstantin Pätsi kuritegude paljastamiseks kulus kaheksakümmend neli aastat, siis ameeriklaste roimad tulid päevavalgele aastaga. Piinamine, alandamine ja vägistamine on kujunenud Iraagi sõja kaubamärgiks.
Velkam tu Pagdad.
TAVALINE TURISMIHARU
Nüüd on kõik selge, tegemist on lihtsalt seksiturismiga. Õige perverssega küll, kui lehtedest pilte vaadata, aga ikkagi on see vaid seksiturism. Enam ilmselt ei usu keegi, et jänkid otsivad vangide tagumikust massihävitusrelvi või midagi sarnast. Vana hea Rumsfeld otsib hoopis omal kombel rahuldust.
Mis Sadammile pärast taskulampi suhu pandi, sellest telekaamera meile ei räägi, aga tundes okupantide fantaasiaid, ei saanud see olla muud kui president Pussi isiklik jalgevaheline harjavars.
Üks soovitus: Partsi , Mikseri, Kallase, Tiido ja teiste sõjaõhutajate kodudes ärge harjavart puudutage. Igaks juhuks.
RAHVUSVAHELISED SUHTED EI OLE PEDEKLUBI
Ja nii nagu alati, jäävad perverdid vahele sellega, et teevad oma kõlvatutest tegudest pilti. Kuulus Tartu koolnukoinija kukkus kinni täpselt samal põhjusel. Ka sarimõrvarite kodudest leitakse sageli videosalvestusi sellest, kuidas nad oma ohvreid vägistavad ja tükeldavad.
Iraagi sõda on hoiatav näide sellest, et vägivaldsed perverdid riigiametis toovad kaasa ülemaailmse nilbuse. Ja sellest, et see, mis sobib toimetada kinnises klubis vastastikusel kokkuleppel, ei ole rahvusvahelistes suhetes üldse omal kohal. Eelnenud nõuanne on eelkõige Eesti poliitikutele.
Lõpuks üks ilus uudis, kõik inimesed ei ole valitsuse ja ajakirjanduse pingutustele vaatamata siiski veel tervet mõistust kaotanud. Mõned on T?et?eenia sõja vastu ja leidub ka Iraagi sõja kriitikuid.
Ameerika psühhod, kasige koju!
