Selle küsimusega pöördus poeg ema poole; algul tappis ta ema, lõikas ära tema rinna, pani talle südamesse oma foto, pärast aga pani laiba toolile istuma, istus tema vastu ja rääkis: “Ema, miks sa mind ei armasta?” Antud juhtum on tõestisündinud lugu ühe Moskva psühhiaatriakliiniku praktikast, kuhu ekspertiisiks toimetati praegusaja tuntud ja väga populaarne detektiivilugude autor Deniss Laktionov.
TÜÜPILINE KEHV VENE BESTSELLER
Deniss Laktionov lõikas kuulsust romaanidega “Süütu on üksnes imik” ja “Marionettide juht». Need romaanid andis välja Moskva kõige edukam kirjastus “EKSMO” kõige populaarsemas seerias “Vene bestseller”, kuhu satuvad vaid raamatud, mis toovad sisse miljonilisi kasumeid.
Hiljuti selgus, et Deniss Laktionov on maniakk, sarimõrvar, skisofreenik, kes on saavutanud intellektuaalse degradeerumise viimase staadiumi. Ta vägistas ning tappis seejärel aeglaselt tüdrukud tingimata korterites 27, 28 või 29. Üks tema
ohvritest hüppas mõrvari eest põgenedes alla oma kõrgel asuva korteri aknast; ta jäi vigaseks, maniakk aga arreteeriti kuriteopaigas.
Kõik pole selle kohutava looga sugugi nii lihtne: kirjastus “EKSMO” astus välja oma populaarse autori kaitseks. Algas tunnistajate hirmutamine, neid püütakse ära osta, palgatakse parimad advokaadid, kes meeleldi võõpavad valge mustaks, musta aga valgeks. Iseäranis viitavad advokaadid suure aplombiga Gogolile ja teistele vene klassikutele, kelle psüühika oli viletsas olukorras, aga selle juures kirjutasid nad suurepäraseid teoseid (hea veel, et Gogoli arvele ei kirjutatud paarikolme mõrva).
Friedrich Dürrenmattil on näidend, kus Nobeli kirjanduslaureaat osutub mõrvariks – algul ta tapab, hiljem aga kirjeldab geniaalselt toimepandut. See näidend on teravmeelne intellektuaalne-filosoofiline mäng, kuid nagu näha, võib seda ka võtta täht-tähelt kui juhendit kuulsuse saavutamiseks.
Proovisin mõlemat Laktionovi romaani läbi lugeda ja võin tunnistada, et need ei erine millegi poolest “Vene bestselleri” üldisest tasemest – samasugune kehv keel, toorus, jultumus, nürimeelsus, andetus, millega torkavavad silma nii kangelased kui ka rõhuv enamik selle seeria autoreist. Ning just sellise toodangu järele on rahva hulgas kõige suurem nõudmine. Vanas Roomas hüüatati niisugusel puhul: “Oo ajad, oo kombed!”
PU?KIN ON MEILE KÕIK
Peterburis jätkub haiglane maania püstitada üha uusi ja uusi mälestussambaid. Nii on Neeva pargis püstitatud kahe ja poole meetrine mälestussammas piimakannu käes hoidvale tüdrukule. Seda tüdrukut on mõne reaga kirjeldatud Pu?kini romaanis “Jevgeni Onegin”: romaanis on teda nimetatud “ohtaalannaks”, niisiis Ohtaa rajooni elanikuks, kus Pu?kini aegadel elasid enamikus inimesed, kes tegelesid piimatootmisega. Ja ongi kogu põhjus pronksi tarvis!
Peab ütlema, et Peterburi 300. aasta päeva auks lasti välja üsna totakaid suveniire. Nii ilmusid kaupluselettidele tavalised meestesokid uhke kirjaga «Peterburi 300 aastat» ja linnavaadetega?
?Lõppes Vladimir Bortko Dostojevski romaani “Idioot” põhjal vändatud paljuseerialise telefilmi näitamine. Üldsus on rabatud sellest, et selle seriaali reiting osutus isegi kõrgemaks eelmise telebestselleri “Brigaad” omast. See oli pühendatud kaasaegsete bandiitide elule. Räägiti vaatajate intellektuaalsest kosumisest, ilu tagasitulekust kaasaegsesse kunsti. Tegelikult, näib mulle, on vaatajatele üsna ükskõik – kas nende ees on klassiku ekraniseering või tänapäevane võitleja; vaja on tuntud näitlejaid, head intriigi ja muid lihtsaid aksessuaare, millel pole vähematki pistmist ehtsa kunstiga Dostojevski näol?
KUNST MUUTUB MAANIAKS
Huvitav kunstimaniakk paljastati väikeses vene linnakeses Aleksinos. Mees jälitas naisi, ründas neid püstoliga ähvardades, sundis neid lahti riietuma, ning siis? pildistas neid. Mingeid muid eesmärke tal polnud: talle lihtsalt meeldis pildistada alasti naisekeha. Naised pöördusid korduvalt kaebustega miilitsa poole, seal aga ei jõutud kaua fotomaniaki jälile. Ootamatult pöördus ta ise õiguskaitseorganite poole kaitset otsides: asi oli selles, et tema objektiivi läbi kannatanud pöördusid abi saamiseks kohaliku maffia poole. Maffia töötas kiiresti ja korralikult, fotograafil kästi maksta 5000 dollarit, kuna aga raha algajal fotokunstnikul polnud, otsustas ta seadusesilma ette astuda?
?Esmakordselt Venemaa ajaloos vallandati kõrge ametnik kirja kirjandusliku stiili pärast. See unikaalne sündmus leidis aset Vene Föderatsiooni transpordiministeeriumis. Sinna kirjutas 45-aastase staa?iga tööveteran palvega autasustada teda rinnamärgiga “Autotranspordi eesrindlane”, mille said kõik tema sama tööstaa?iga kolleegid. Ministeeriumist vastati talle, et märki talle ei anta, kui tal aga on piisavalt ajukäärusid, siis võtku paber ja värvid ja joonistagu ise endale suvaline autasu. Nii paradoksaalne kui see ka pole, võeti kõrge ametnik selle jultunud kirja eest veteranile ametist maha!
