SAGIN JA MÖLA HOOVI PEAL: Uku Uusbergi lavastatud Linnateatri värske suveetendus “Kalaranna 28” võlub vaatajat koomiliste karakterite ja väga mitmekihilise stooriga. Oma mõtteid jagab selle suve kuumimat etendust mõnusalt jahedas õhtus vaatamas käinud Aleksander Urke.
Nagu pealkirigi viitab, toimub etendus endise vangla ja merekindluse Patarei hoovis. Avar hoov on ideaalne paik, loomaks etenduse tarbeks mastaapset set-up’i, kust ei puudu asfalteeritud teelõik, korralik majahoov ning vilgas tegevus. Samas sümboliseerib vangla “päriselus” ju ka ise omamoodi lõpp-punkti, kuhu teatud elud kinni jäävad. Vana merekindlus on “Kalaranna 28” jaoks ideaalne mängimiskoht, sest omamoodi ummikusse on jooksnud ka selle humoorika loo tegelaste eluolu.
Ühistu nagu iga teine
Ühena esimestest haaravadki publiku pilku viis väikest ja omanäolist, erineva kulumisastmega trepikoda, mille põhjal saab vaataja teha juba oma esialgsed panused selle kohta, kes ühe või teise ukse taga elab. Just need väikesed puidust eeskojad on osa etenduse fookuses olevast aktiivsest ja eri (humoorikaid) karaktereid liitvast ühistust, kes plaanib meeting’ut. Ja vajadus ühistu koosoleku järele on tõsine, sest tegelikult on teemaks üks suur murekoht!
Korterite ja majade ühistu koosolekud toovad alati kokku erisugust majarahvast, kes jagavad seal peamiselt oma ühiseid probleeme, vähem rõõme ning harva mingeid muid muljeid. Nii vaevab ka Kalaranna 28 rahvast konkreetne mure, mida tarmukas ühistu esinaine vähemalt ideaalis tahaks kõigiga arutada.
Riik on Kalaranna tänava kanti rajanud moodsa asfaltkattega tee, mis on valmis vaid osaliselt ja lõpeb äkitselt ühe elaniku koduukse ees. Just uhiuus asfalttee on elanikele murekohaks, sest hakkab kunagi kulgema otse läbi maja. Muuhulgas on mitmel korral Kalaranna 28 hoovi sattunud andekast tantsijast ministeeriumikantsleri sõnul otsustatud lammutada 68% majast, seega jääks üle poole maja elanikest lihtsalt kodutuks. Siiski läheb stoori algsest koosolekust vilkalt edasi ja muutub omamoodi toredaks jandiks, kus igal tegelasel on rääkida oma lugu.
Iga tegelane kui nähtus
Värvikad tegelased ongi üks etenduse meeldejäävaimatest külgedest ja neid jagus kogu kolmetunnise mänguaja peale. Alustades lihtsatest keevitajatest-töömeestest (kellest üks on veel ka korralik jooksja) kuni unustamatu kohaliku, “Eesti pole riik, Eesti on firma” redneck’ini, teeb näidend omamoodi kummarduse erinevatele igapäevastele (Eesti) elus figureerivatele kangelastele. Kindel on, et oma n-ö lemmiku leiab publiku hulgast igaüks, sest tüübid on tõepoolest meeldejäävad ja ainulaadsed.
Kalaranna kanti trehvab ka suurepärase rolli teinud Mart Toome mängitud kentsakas majandusminister, kes pakub oma tarmuka ja üleasjaliku olemusega korraliku koguse absurdi ja huumorit. Jättes elanike küsimustele vigurdades vastamata, peegeldab Toome karakter tegelikult paljusid tänaseid ametkondade ja ministeeriumite ametnikke, kes teevad täpselt nii palju kui vaja ning teavad täpselt nii vähe kui tarvis. Teisisõnu, ideaalne näide moodsast JOKK-liikumise kangelasest. Väike inimene või antud juhul lausa kogu majaühistu jääb tema lõksu ja peab leppima üllatavate arengutega. Seega, kas Kalaranna 28 rahvas sai temalt vähemalt hüva nõu? Las see jääb iga vaataja enda otsustada.
Koduukse ees lõppev tee
Suur näitlejate plejaad ongi “Kalaranna 28” üks suurimaid plusse, sest näha sellisel hulgal Eesti tippnäitlejaid samal ajal laval on juba omaette tähelepanuväärne. Igaühel neist on oma mõtted ja tunded ning tihti ka mure Eesti pärast. Miks muidu peetakse arutelusid riigi praeguse olukorra üle, tehakse ninanipsu liberaalide pihta ning mitmel korral esitatakse ka retoorilisi küsimusi stiilis, kuidas saab minna vend venna vastu. Sügavus on “Kalaranna 28” selgelt esindatud ja paljud mõtted saab publik vabalt endaga kaasa võtta, et nende üle veel hiljem vaagida.
Nii ongi, et majaelaniku koduukse ees lõppev ja segadust tekitav tee on üsna tugev sümbol, mis on ühtlasi ka etenduse üheks kandvaimaks osaks. Kuid keeruline lugu värske teega on tegelikult vaid jäämäe tipp. “Kalaranna 28” mitmekülgne lugu kombineerib mitmeid erinevaid aktuaalseid ja valusaid ühiskonna teemasid, et tuua need vaataja ette siis omas laadis. Häda maja pärast on tegelikult suurem mure kogu ümbritseva ja riigi pärast.
Lugu täis mitmekesisust
Tunda on, et kogu lugu on üles ehitatud väga korrapärasele struktuurile, sest kui tundub, et tempo hakkab raugema, üllatatakse vaatajat millegi uuega. Selliseid ootamatuid hetki on etenduses hulgaliselt ning need mõjuvad väga ehedalt. Kokkuvõttes on tegu mõnusalt värskendava, ent samas mõtlemapaneva tükiga, mis peaks igale külastajale pakkuma naeru, äratundmisrõõmu ja ka pikemat mõtteainet.
Kuid seda, kuidas Uku Uusberg kogu asja on ära lahendanud, kes peale näitlejate veel lavale astub ning mis ühistus päriselt toimub, saab juba igaüks ise minna Patarei hoovi vaatama. Muidugi, kui populaarseimale näidendile on õnnestunud pilet saada, sest erinevate platvormide info põhjal on popp etendus tilgatumaks müüdud.
- Kindlasti on hüva mõte võtta kaasa paar kihti riideid, et ei peaks jälgimise asemel toolidel lõdisema.
