Oli päikseline keskhommik, kui meie uksekell liiga valjult ja liiga ägedalt helises. Väikest kasvu eakas naabrinaine kähistas vaid üht sõna: “Appi, aidake!” ja jooksis oma korteri poole tagasi. Järgnesin talle. Ta jäi oma vannitoa lahtisele uksele seisma ja viipas, et ma sinna sisse astuksin. Ainsast pilgust aitas. Põrandal istus naabrimees, käed ristamisi põlvedel, silmad kinni, aga näol rahulik, peaaegu leebe ilme. Näis, nagu oleks ta korraks jalgu puhkamas. Aga mehe selja tagant veetoru küljest keerdus käterätik ümber kaela, mitu tugevat sõlme otse lõua all. Polnud ma iial midagi niisugust näinud. Värisevate kätega sööstsin sõlmi lahti pusima, ei saanud hakkama. Too käärid, karjusin naabrinaisele. Ta tõi kööginoa. Jämedaks nööriks keeratud rätik oli nii tugevas haardes, et kartsin noaga vääratada. Karjusin omakorda appi noore ja tugeva mehe, too tuli ja lõikas ainsa ropsuga köie katki, Naabrimees vajus abitult kägarasse. Ranne, millelt püüdsin pulssi leida, oli veel soe. Pulssi polnud. Alles ta oli siinsamas toas, ahastas väike naine. No miks ta ometi nii tegi? Kõned politseisse ja päästeametisse, see oli veel ainus abi, mida osutada saime. Neid oodates püüdsin veel ka südamemassaa?i teha. Ei mingit märki, tühi vaikus. Saabunud meedikutel jäi üle vaid järjekordne eesti mehe suitsiid vormistada.
Tund hiljem, juba oma toas, adusin ähmaselt, et kui mees oleks viimsel hetkelgi ümber otsustanud, ta oleks võinud vaid pisut pead kergitada ja surve oleks lõdvenenud, oleks ehk suutnud häält teha. Ju ta siis ei tahtnud seda, tahtis kindlalt ära minna. Miks?
Tol päeval ma käisin meie seitsmenda korruse kodusse mitu korda üles ja alla treppidest. Ei tahtnud liftiga, sest olin näinud, kuidas naabrimees viimast korda oma kodust liftiga lahkus. Musta kilesse pakitud ja raami külge seotud, võõrastest kätest püsti hoitud. Ei tahaks kunagi enam niisugust pilti näha. See juhtus samal päeval, kui kauges Iraagis tapeti Saddam Husseini pojad. Too oli suure ringi sündmus, kogu maailm sai teada, oli rõõmust hõiskajaid, oli valvsalt vaikijaid. Meie majas juhtunu jäi väiksesse ringi, hõljub sünge varjuna ehk vaid kümmekonna inimese teadvuses veel pikka aega. Ikka see MIKS? Jumal hoidku teadmastki, ütles vanaema ja lõi risti ette, kui kunagi kusagil midagi niisugust juhtunud oli ja arutati, miks inimene käe omaenda elu külge pani. Mõtlen praegu samamoodi: parem, kui ei tea, oletused ei loe midagi.
Ta oli sõnakehv mees. Kui koos lifti juhtusime, vahetasime vaid paar sõna ilma kohta. Kui sedagi. Trollipeatuses oodates piisas teretusest. Nüüd, kui oma uksest trepikotta astun ja lifti ootama jään, on aeg-ajalt tunne, et kohe läheb vastas uks lahti ja sealt ta tuleb, pikk ja vibalik, ütleb tere ja jääb ka ootama. Viimane pilt temast ei lähe meelest. Kuidas ta seal istus. Nii rahulikult, peaaegu mugavalt.
Lähedastele jääb paine. Poolteist kuud hiljem ütles veel kõhnemaks ja hallimaks läinud naabrinaine: elu lõpuni jääb koorem mu hinge peale. Nüüd suudab ta vähemalt nutta, see toob ehk kergendust.
Kui nad enne oma hirmsat tegu pisutki teiste peale mõtleksid, siis nad ju teaksid, millise masenduse ja mõistatuste laviini nad endast maha jätavad. Kui mõtleksid,
võibolla siis ei teeks nii?
Jumal hoidku teadmastki.
