Neli aastat tagasi oktoobris käisin sünnipäeva puhul Sul Hirmustes, Hiiumaal Kõrgessaarel külas – see on maailma veerekese pääl üks äraütlemata mõnus paik. Kuidas Hirmustes praegu ilm on?
Praegu sügisõhtul, kui seda juttu ajame, on siin tormine; kuu paistab ja pilveräbalad ujuvad taevas. Lisaks leidub siin ka erakordset dramaatilisust.
*
Su noor kolleeg Ülo Krigul, põline nõmmekas, ütles intervjuus, et kannab Nõmmet oma südames. Sinu jaoks on siis Hirmuste taoline paik?
Eks kindlasti. Looduse võlu on selles, et ta on alati uus; ta suudab sind alati oma detailide ja hingetukstegeva imelisusega üllatada. Ehk sellepärast saabki see paik siin mulle ka järjest tähtsamaks ja teiseks on selle kohaga seotud mälestused, mida kogu aeg lisandub.
Aga eks lood käivad mul reisidel kaasas ja kui kaua ära olen, töötan ka mujal. Seda väikest tuba köögi kõrval asendab nüüd suurem maja, kus ma üle lammastest pügatud karjamaa tööl käin. Järgisin siinsete talumeeste tava – kes mingi asja peale meister, sel peab ikka oma värkstuba olema. Vahelduseks on siin aga väga mõnus ajudele maamehetöödega puhkust anda. Näiteks tänavu aprillis, kui olin just seitsmenda sümfoonia valmis saanud, tuli võtta saag pihku ja hakata võsa harvendama. Nii et ümberlülitumine ühest rollist teise käib kähku.
*
Alles jõudsid Hiiumaale tagasi oma 7. sümfoonia Ameerika esiettekandelt Cincinnatis sealse sümfooniaorkestriga Paavo Järvi juhatusel. “Pietas” sai kriitikutelt hinnangu kui meie turbulentsesse aega äärmiselt kohane teos – kas see peab paika ja missuguse ajapildi sees oled enda meelest praegu?
Igaüks otsustab omaenda fookustest ja aktualiteetidest lähtuvalt, mis asi mingisugusesse pilti sobib või milline aeg praegu on. Tekste, millest seitsmendat, koorisümfooniat kirjutades tõukusin, oli mitmesuguseid – nii Buddhalt ja Augustinuselt kui ka Deepak Chopralt ning Jimi Hendrixilt. Ometi võiksid need aforistlikud ütlemised olla justkui kirjutatud ühe inimese poolt, vaatamata aastatuhandetele väljaütlemiste autorite vahel või erinevatele kultuuridele, kust nad pärit on; sestap julgen arvata, et need peaks midagi ütlema inimestele mis tahes ajapildis. Mul on väga hea meel, kui kriitik leiab, et teos on ajakohane – see näitab, et teatud põhiväärtused, mis on ajast aega mõtteerksamaid ja eetilisemaid inimesi puudutanud ning tegudele sundinud, püsivad jätkuvalt.
*
Ajapildis püsides – kriitik nimetab meie aega turbulentseks, aga missugune see Sinu jaoks on? Oled varem öelnud, et meie aja suurimaks ohuks on pinnapealsus mõtlemises ja ühemõõtmeline maailmanägemine.
Missugune aeg pole olnud turbulentne? Ma ei usu, et sellist aega on olnud; inimene pole oma põhiolemuselt muutunud. Küll aga on teistsugune see infoväli, milles me elame. Kõige selle juures võib kergelt tekkida illusioon, justkui teaksime kõike, kuigi tegelikult teame kõigest väga vähe. Kõige tähtsamad küsimused on ikkagi need, mis alati on kõige tähtsamad olnud. Mingeid loosunglikke ja üheseid hinnanguid ei tahaks siin anda.
*
Kas muusikal võiks tänapäeva maailmas olla tänapäeval kanda nii tugev ideoloogiline roll nagu seda omal ajal oli näiteks Uus-Viini koolkonnal?
Minu meelest oli see eelkõige muusikaajaloo seisukohalt revolutsiooniline atonaalsuse ja serialismi võidukäigu kuulutamine ning seal polnud väga tegemist mingi kõikehõlmava ideoloogia kuulutamisega. Ma ei tea? Praegu on ju nii palju erinevaid muusikastiile ning ka selliseid rokk- või poplauljaid, kes kujutavad endast kõike muud kui meelelahutust, tegeledes väga tõsiste sotsiaalsete teemadega.
Minu meelest ei pea muusika olema muud kui oma looja poolt väga ausalt kirjutatud, sellest hakkab kogu asi pihta – siis leiab ta tahes-tahtmata ka õige adressaadi.
Kindlasti on muusika ka ühiskonnas sündivast puudutatud, kuid seda läbi looja filtri. Kui me midagi loome, näiteks kirjutame muusikat, siis see, kuidas me ennast positsioneerime ja mida oluliseks peame, imbub kuidagi kaudselt ikka sellesse asja sisse. Ei oska neid asju kuidagi lahutada, ent samas pole ma ka see tüüp, kes midagi tohutult manifesteeriks või püüaks, hambad ristis, maailma muuta.
*
Kuid Su ooper “Wallenberg” oli ju poliitiline statement; kas Sa siis sellega ei soovinud maailmale selgelt midagi öelda?
Eks ma muidugi tahan, kuid jään pessimistlikuks ega arva, et see suurt midagi mõjutaks. Vaata, see oht, millest enne rääkisime, pinnapealsus ja ühemõõtmeline maailmapilt? – tuleb ise teha asju, mis oleksid sellega vastasmõjus. Pead muutma ennast, siis muutub ka maailm – loodan, et suudan iseenese muutumise kaudu muuta seda, mis on meie ümber.
Loomulikult oli Wallenberg statement. Vaatlesime seal kaht möödunud sajandi kurjuse re?iimi ja asetasime nende vahele võrdusmärgi – teema, mis praegugi suurt poleemikat tekitab ja pole sugugi mitte üheselt mõistetav, jutud ajaloo ümberkirjutamisest on igapäevased.
Seitsmenda sümfoonia pühendasin 14. dalai-laamale Tenzin Gjatsole ja tema elukestvale tööle. Üks osa sellest on kindlasti poliitiline statement – meie, eestlased, suudame väikese rahvana teistmoodi mõista seda, mida tiibetlased üle elavad. Dalai-laama näol on aga tegemist ka väga erakordse inimesega, kes elab läbi seda, mida õpetab – see parimas mõttes lihtsus ja valgustatus on minu meelest täiesti fantastiline! Nii et poliitilisele aspektile lisandub minu isiklik imetlus.
*
Nii et oled jätkuvalt sama meelt kui ühes kümme aastat tagasi antud intervjuus, et muusika, nagu ka looja ei saa jääda poliitikast puutumata?
Looja on ju sotsiaalne olend ja igasugune eskapism on tegelikult enesepettus. Muidugi ei saa poliitilises plaanis toimuvat kohutavalt isiklikult ja valuliselt iga päev läbi elada, nii võib hulluks minna, kuid samas ei usu ma hästi neid, kes räägivad, et nad tegelevad vaid helikõrgustega ning muu neile korda ei lähe. See, et sa ei sekku, pole ise ühegi partei liige ega tegutse poliitilisel areenil, ei tähenda veel apoliitilisust. Isegi kui kõik see sind tüütab, on ka tüdimus seisukohavõtt. Mind ennast poliitiline teater enam ei huvita ja taolist teemat ma ilmselt enam üles ei võta, sest Wallenbergis sai see tehtud.
*
Vokaalmuusikat oled Sa ometi vähem kirjutanud ning rohkem paistab Su tähelepanu köitvat instrumentaalkontsert. On see nii?
Eks kontsertidega on nõnda, et väga head ja säravad muusikud on neid tellinud ning seetõttu torkavad nad ka rohkem silma. Mind võlub muusikalise vormi abstraktne ilu – iga tekst hakkab ise vormi looma, sellele tähendusi andma. Kuid välja kanda puhas abstraktsioon, mis ei toetu muule kui iseoma eksistentsile – see on suurim väljakutse! Kõige lähedasem on mulle aga orkester kui kõige fantastilisem instrument.
*
Missugune instrument see on?
Ääretult värviline, täis erinevaid valgusi ja ruumilahendusi. Võrratu instrument! Täiesti müstiline, kui palju seal on võimalusi ja uusi kombinatsioone.
*
Paljud nüüdisheliloojad tulevad n-ö suurde muusikasse rokkbändi taustaga ja ütlevad ise, et ilma selleta poleks nende helikeel päris kindlasti niisuguseks kujunenud.
Sinu “Kuuenda sümfoonia” kohta on kriitikud arvanud, et selle ambitsioonikas tämbrivalik kõlvanuks vabalt ka avangardsesse rokki või moodsasse elektroonikasse – nii et helilooja Erkki-Sven Tüüris istub In Spe lõpuni sügavalt sees?
Kindlasti on see mu helikeelt kujundanud ja mõtlemist mõjutanud. In Spes sündisid siiski mu väga esimesed katsetused, mille juures mul oli algusest peale võtta tõe kriteerium – hommikul sirgeldasin mingid ideed paberile ja kui õhtul bändiproovis need kõlama panime, oli kohe selge, mis kannab ja mis mitte. Samuti tekkis kohe tagasiside publikult, nii et niisama sahtlisse kirjutamist pole mul kunagi olnud.
Praegu muuseas mõtlen orkestri tämbrit modelleerides vahel justkui sound designer.
*
Austria nüüdishelilooja Georg Haas on oma loomeprotsessi selgituses öelnud, et tema jaoks algab kõik kõlast – küsides endalt “Mida ma kuulen?” ja seejärel “Mida ma kuulda tahan?”. Siis sätib ta mõttes paika, kuhupoole liigub ta soov teatavat kõla kuulda ning sealt edasi kannab selle noodipaberile. Kuidas kulgeb Sinu loomeprotsess?
Minu jaoks on see sarnane: kõik algab kõlast, ainult selle vahega, et kuulengi seda, mida ma kuulda tahan. Püüan seda saavutada ning mingil imelikul kombel vormub see mu silme ees mingiks abstraktseks pildiks. Nii et see töö ei alga mingist motiivist või meloodiakatkest, kuigi ka see pole välistatud. Ent minu jaoks on iga motiiv või akord mingi tämbrikombinatsiooniga seotud, just see annab talle tõelise tähenduse.
*
Kui palju Sa kõlade maailmas päris uut ainest avastad?
See ei ole mulle eesmärk omaette. Olen küll maailma eri nurkadest saanud kommentaare, et mu muusika on selgelt äratuntav, eristuv, eks see muidugi rõõmustab.
Kui helilooja kõige tähtsam eesmärk on teha midagi uut ja enneolematut, siis tuleb talle küll kaasa tunda – sihid peaks ikka kõrgemad olema. Töö ja enese leidmise käigus kaasneb nagunii see ainult sulle omane ning võib selguda, et oledki midagi uut leidnud. See on ande küsimus. Uudsuse asi lihtsalt tuleb, aga kui ainult sellega tegeleda, võib kinni joosta.
Mis muidugi ei tähenda samas, et ma otsinud poleks – olen sellega kohutavalt palju tegelenud ning mul on ka oma teatav isikupärane võttestik välja kujunenud. Ent see asi peab ennast ise avama. Muidugi pole mõtet võtta kätte ja hakata tuimalt jäljendades kirjutama nii nagu näiteks Mahler või ?ostakovit? või siis Lachenmann. Kuid arvata, et iga kompositsioonistuudiumi lõpetanud noore helilooja põhiülesanne on luua täiesti uus ja kõike muud eelnevat välistav stiil, on absurd. Samas, fakt on see, et erakordsed talendid kahtlemata loovad midagi täiesti uut.
*
Soome nüüdishelilooja Esa-Pekka Salonen on öelnud, et talle läheb järjest enam korda kuulajate reaktsioon ja nüüd on ta loobunud oma kunagisest pretensioonikusest kirjutada väga keerulist ja raskesti mõistetavat muusikat.
Kuidas Sinuga on?
Mulle on see algusest peale korda läinud. Samas on ka minu enda meelest mu väga meloodilised lood kellegi kõrva jaoks kakofoonia. Kõigile nagunii ei saa meeldida, see on fakt. Aga kui sa üldse mitte kedagi ei kõneta, siis on ka natuke imelik. Minul on palju mõttekaaslasi ja olen selle üle äärmiselt õnnelik, et need pole sugugi pelgalt uue muusika spetsialistid või muusikud. Sõltub ka, mida inimene muusikalt ootab – kui kõigest meelelahutust ja helitapeeti, siis selle publikuni ma oma asjadega ei saa ega tahagi jõuda.
*
Mulle näib, et Su muusika on kui armastus: pidev muutumine, otsimine, teisenemine; selles on justkui miski suur rahutus ja samas paratamatus ning võim metsiku jõuga kuulaja enese külge köita.
Küllap seal seda siis on, kui nii kuuled. Aitäh, see oli väga ilusasti öeldud.
*
Mõttekaaslaste juurde tulles – Sind seob aastatepikkune viljakas koostöö Paavo Järviga, samuti Olari Eltsiga, Tõnu Kaljustega, Anu Taliga. Kui tähtsad on kaasteelised?
Eks nad on kõik inimestena äärmiselt erinevad, aga küsimus on usalduses. Kõik algab muusikast; nende pühendumus ja usk partituuri on minu jaoks äärmiselt oluline. Kui sõbrad mu muusikat juhatavad, tean, et see on kindlates kätes. Kuulan samuti, mida nad arvavad – hetkedel, kui endas kahtled ja tahad juba kõigele käega lüüa, on ikka hästi suur tugi, kui mõni selline sõber midagi hingekosutavat ütleb.
*
Kui palju on Sul olnud muusikalisi mõjutajaid?
Oi, neid oli ikka hästi palju! Progerokist näiteks Emerson, Lake&Palmer, King Crimson, Frank Zappa ja mis kõik veel. Siis varane muusika – gregooriuse laul, varajane mitmehäälsus. Kaasaegsetest heliloojatest väga erinevad: Xenaxis, Ligeti, Reich, samuti Pärt ja Sumera. Käin ringi väga lahtiste kõrvadega, kuid mida aeg edasi, seda vähem ma tunnen mingeid väga otseseid tõukeid kuskilt mujalt.
*
Aga vaimustud ikka?
Jah, aga kurb on see, et enam mitte nii tihti kui varem. Ehk siis: inimene muutub vananedes valivamaks.
*
Mida tähendas Sulle ülesastumine In Spega tänavustel Tartu Muusikapäevadel?
Kõige erilisem tunne oli vast see, et oled jälle laval koos inimestega, kellega vahepeal aastakümneid elasime täiesti erinevaid elusid, ning järsku lähed nagu ajakapslisse, mängides sama muusikat mida 28 aastat tagasi. Muusikal on imeline võime sind ajas tagasi mingite hoopis muude aistingute juurde viia.
IN Spe oli ka ses mõttes omapärane kooslus, et meil polnud mingeid tülisid, läbisaamine oli tohutult hea ning sama tunnet oli Tartus maru hea kogeda. Tundsin end laval kui üks energiast laetud pomm, kes kohe-kohe väikesteks tükkideks plahvatab!
*
Milline oli siis Erkki-Sven Tüür 28 aasta eest? Maailmamuutja? Või mässaja?
Mine nüüd võta kinni? Ei julge endale silte kleepida. Eks ma Nõukogude võimu vastane muidugi olin, mõtle ise, poliitiline kontekst oli täiesti teine, selles mõttes olin ehk tõesti mässaja. Samuti kiusas mind taga KGB, pidin äärepealt koolist välja lendama? Ja eks ma naiivsem olin ka nagu noor inimene ikka.
*
Saad oktoobris 50. Tundub Sulle nüüd, et Sa tunned helilooja Erkki-Sven Tüüri päriselt?
Ei! Kui tunneksin päriselt seda inimest, küllap siis ka heliloojat. Pole kindel, kas saangi ennast päriselt tundma, olen sinnapoole teel. Üle poole on möödas ja selle teadmisega elan edasi. Need viiskümmend aastat on olnud väga vaheldusrikkad, täis huvitavaid sündmusi, reise, kohtumisi põnevate isiksustega ja selle kõige eest olen äraütlemata tänulik. Samas olen mõelnud, et pärinen põlvkonnast, kes on rohkem kui poole elust veetnud totaalselt teises paradigmas. Kui mõelda maailma ajaloo peale, siis ega taolisi põlvkondi palju olegi, eriti kui silmas pidada asjaolu, et paradigma muutus läks siiski veretult. Nii et? ei saa kurta.
*
Missuguse küsimuse võiks Su praegu kolmene lapselaps küsida vanaisa Erkki-Svenilt tema sajandal juubelil?
Ehk: miks sa koduõuele nii vähe uusi õunapuid istutasid? Ja siis ma vastaksin, et katsuge ise siia kruusa sisse auku kaevata!