Pikka aega jahuti meil osaluse ümber Leedu uues tuumajaamas, kuid Leedus vohavat korruptsiooni ja asjaajamise saamatust võinuks meie poliitikud ju teada.
Juba ongi peaaegu hilja
Möödunud aasta 13. augustil allkirjastas Rosatomi peadirektor Sergei Kirijenko Vladimir Putini heakskiidul korralduse rajada kaks 1000-megavatilist tuumaplokki Kaliningradi oblastisse ja need peaksid valmima aastail 2014-2015. Sellega võetakse üle Ida-Poola, Leedu ja osaliselt ka Valgevene turg, kavas on elektri eksport ka Saksamaale. Ja kui me tegusamad ei ole, pole ka meil midagi muud ette võtta, kui aastal 2016 minna, müts peos, Venemaalt elektrit ostma.
Eestile ühe võimaliku reaktoritüübi Kanada 750 MW võimsusega CANDU6 ehitusaeg on 5-6 aastat. Kogu vajalik seadusandlus võiks meil väga hästi valmida juba sel aastal, mis ei tohiks olla raske, sest osa seadusi on meil juba olemas ja ülejäänu saaks pisut kohandades võtta Soome ja Rootsi vastavast seadusandlusest.
Kui 2010| võetakse tõepoolest Riigikogus vastu tuumaenergia seadus ja alustatakse Tuumaenergia Inspektsiooni moodustamist, siis saaks käivituda reaktorite hankeprotsessi ja ehituse projekteerimise ning kui kopp lüüakse maasse 2015, siis ei oleks takistusi suhteliselt väikese jaama valmimiseks aastal 2020. Ja kui me oleks alustanud varem, oleks olukord jaama valmimise osas palju parem.
Kuhu jaam rajada?
See on ennatlikult tekitatud küsimus, sest enne, kui me ei tea reaktori tüüpi ja võimsust, on vara valida jaama asukohta. Kuid mõned küsimused on selged: ta peab paiknema tektooniliselt ohutus piirkonnas ja suurtarbijatele võimalikult lähedal, vajalik on jahutusvee olemasolu ja soodsad ehitusgeoloogilised tingimused. Selliseid paiku on Eestis kümneid. Mulle on arusaamatu, kust on võetud väide, et jaam peab paiknema inimtühjas piirkonnas. Lääne-Euroopas pole selliseid kohti võimalik leidagi ja jaamad paiknevad linnade vahetus naabruses, sest nii on inimestel lihtsam tööl käia ja puhkepäevadel elumõnusid nautida. Ka Leningradi tuumajaam paikneb otse Sosnovõi-Bori linna külje all.
Idee ehitada jaam Suur-Pakri saarele on ebamõistlik, sest lisaks kohalike vastuseisule puudub seal täiesti jaama ehitamiseks ja teenindamiseks vajalik infrastruktuur. Puudub ka raskete veoste kohaletoimetamiseks vajalik sadam ning üle Kurkse väina tuleb rajada võimas tamm nii auto- kui ka raudteeveoste tarvis.
Elekter ei odavne
Kust võtta hiiglaslikud rahasummad, mida energeetika lähiajal vajab, sellele ei oska riigijuhid vastata. Leedu lähiajal pankrotistub, sest neil tuleb leida Venemaalt elektri, nafta ja gaasi ostuks ülejõu käivaid summasid.
Allakirjutanu ei propageeriks Eestisse tuumajaama ehitamist, kui Euroopa Liit lubaks meil rahumeeli põlevkiviga jännata, sest põlevkivivarud on Eestis suured ja tagaks meile energiakindluse rohkem kui sajandiks. Energiaturvalisus on iga riigi püsimajäämise alus ja me ei tohi oma tulevikku rajada elektri sisseostule. Maailm on üha plahvatusohtlikum, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad. Me peame oma energiavajadused katma siseriiklike ressurssidega ning muutma elektri tootmise ja tarbimise võimalikult efektiivseks ja läbipaistvaks. Praegu antakse elanikkonnale selles osas vastuolulist informatsiooni, mis on enamasti põhjendamatult optimistlik. Ei ole ju võimalik, et vabaturu tingimustes elektri hind meil oluliselt ei tõuseks.
Kaugemas perspektiivis me ilma tuumajaamata ei pääse.
Tuul on puhas ulme
See, et me saaksime oma vajadused katta tuulega, kuulub ulmejuttude valdkonda. Esiteks vajab see maksumaksja taskust põhjendamatult suuri toetusi, Saksamaa subsideerib tuuleenergiat 500 miljoni euroga aastas. Samuti pole tehniliselt mõistlik omada võrgus üle 10% tuuleenergiat, sest see on juhuslik ja juhitamatu ning annab toodangut 20-30% ajast.
Kõige tugevam argument tuumaenergia poolt on see, et ta on odavaim. Saadava elektri hinnast oleks 70% kapitalikulud, kuni 15% kütusekulud ja 15% tegevuskulud. 750 MW CANDU ehituskulud oleksid umbes 30-35 miljardit Eesti krooni, mis on meie maksumaksjale ja ettevõtjatele jõukohane. Kakskümmend aastat on jooksnud energeetikaprobleemide lahendamiseks tulutult. Uut kahtkümmet aastat pole meile enam antud, surm on suu ääres.
* * *
Müüdid ja tegelikkus tuumajaama ümber
Vastuseis jaamale on endiselt suur ja selles osas levivad arvukad müüdid.
– Tuumajaam olevat äärmiselt ohtlik. Arvud aga näitavad, et kui kaasata isegi T?ernobõli avarii, on tuumaenergeetika ohvrite arv palju kordi väiksem kui söe-, gaasi- või hüdroelektrijaamades.
– Kõneldakse, et uraan lõpeb maailmas otsa ja hinnad kerkivad suurtesse kõrgustesse. Tegelikult on uraanivarud maakoores piiramatud ja veelgi suuremad on tooriumi varud. Ainuüksi Austraalia tööstuslikke uraanivarusid hinnatakse 1 143 000 tonnile. Isegi Eestimaa maapõues on suured uraaniressursid, ainuüksi Toolse fosforiidimaardla piires olevas graptoliitargilliidis (nn diktüoneemakildas) on seda üle 27 000 tonni.
– Tegelikult: tuumakütus moodustab elektri hinnast vaid u 10%, põlevkivi ja kivisöe puhul on see 30-50%, gaasil 70-80%. Eks seegi ole kõnekas, sest kui kütuse hind tõuseks, mõjuks see elektri hinnale vähem kui teiste kütuste puhul.
– Väidetakse, et radioaktiivsete jäätmete ohutuks käitlemiseks puuduvad lahendused. Esiteks, võrreldes soojusjaamadega, tuleb jäätmeid vaid tühisel hulgal. Üks keskmine 1000 MW reaktor kasutab aastas vaid 24 tonni 4% rikastusastmega uraani 235. Samasuguse võimsusega kivisöejaam tarbib aastas 4,5 miljonit tonni sütt, saastades tugevasti keskkonda. Prantsusmaa 59 reaktorit annavad 78% riigi energiast. Samal ajal toodab Prantsusmaa igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta. Sellest vaid alla 1 kg on tuumaelektrijaamade jäätmeid, millistes ainult 100 g on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ja 10 g kõrge aktiivsusega jäätmeid. Eestil vaevalt et kunagi jäätmete matmise lõpphoidlat vaja läheb, sest Euroopa Komisjon on ette valmistamas direktiivi, mis võimaldab regionaalsete lõpphoidlate rajamise.
– Meil on vaja elektrivõimsust talvel, kui väljas on 30 kraadi külma ja siis pole isegi röögatult kallist elektrit kuskilt osta! Meil on võimalik elektrit eksportida, elektrifitseerida valdav osa transpordist ja viia linnad elektriküttele ja kui ka siis elektrit üle jääb, saab näiteks toota vesinikku või puhast fosforit ja see kalli hinna eest maha müüa.
– Ja ärgem unustagem, et riik, kes midagi ei tooda, pole jätkusuutlik. Meil on vaja taastada omamaine tööstus ja hoolitseda selle eest, et energiamahukad suurtööstused nagu VKG, Nitrofert; Repo tehased, Kunda tselluloosi- ja tsemenditehas, Balti Laevaremonditehas jt ei pankrotistuks, vaid laieneksid. Vaid siis saab rahva elujärg paraneda.