Viimastel kuudel räägitakse palju Vaikses ookeanis asuvast Lihavõttesaarest, mida t?iillased kutsuvad Rapa Nui’ks. Kõigepealt tahetakse anda saarele autonoomia, teiseks tekitab palju vastuseisu ettepanek rajada saarele kasiinod ja lõpuks avastati veel mingi ravim. Lisaks möödus septembri keskel 117 aastat päevast, mil Lihavõttesaar hakkas kuuluma T?iilile.
LINNUMEES – PEAJUMALA ASEMIK
Rano Kau vulkaanikraatri lähedal asub Orongo tseremooniate küla, kus veel XIX sajandi keskel viidi läbi mitmeid rituaale. Üks tähtsamaid oli igal aastal nn linnumehe (Tangata Manu) valimine, kellest sai vahemees peajumala Makemake ja lihtinimeste vahel. Erinevatest hõimudest valitud parimad noored mehed pidid ligi 300 meetri kõrgusest järsust mereni ulatuvast kaljust alla ronima, ujuma 1,5 kilomeetri kaugusel asuvale pisisaarele ja seal pesitsevate lindude, tiirude (Manutara) pesadest mune korjama.
Kui ülesanne oli täidetud, ujusid nad koos pähe seotud korvis olevate linnumunadega Rapa Nuile tagasi. Kes esimesena linnumunaga mööda kaljut Orongosse tagasi jõudis, nimetati üheks aastaks linnumeheks. Ühtlasi kuulutati noormees peajumala Makemake preestriks ning kuni surmani oli tal hulgaliselt privileege.
Saarelt on leitud sadu linnumeest või peajumal Makemaket sümboliseerivad kaljujooniseid. Suur osa neist asub Orongo pühapaiga läheduses.
PALJU AJALUGU JA PALJU SALADUSI
Rapa Nui (tõlkes “Suur Maa” või ka lihtsalt “saar”) on üks imetlusväärsemaid paiku maamunal. Kogu Polüneesias on ta turistide poolt enim külastatav koht, seda muidugi võrreldes elanike arvuga. Eriti suurenes turistide arv alates 1990. aastate keskpaigast, kui vaatajateni jõudis Kevin Costneri film “Rapa Nui”.
Eksootilist paika, kus elab umbes 4000 inimest, külastab aastas üle 40 000 turisti. 1935. aastast on peaaegu kogu saar rahvuspark ja 1995. aastal võeti see ka UNESCO maailma kultuuripärandi mälestusmärkide nimekirja. Saarel on vaid üks linn – Hanga Roa. Linna lähedal asuva Rano Kau vulkaani kraatrijärvest saavad elanikud oma joogivee. Järve keskel on sügavus kuni 12 meetrit ja selles kasvab totora, hundinuia üks liike, millel vanust vähemalt 30 000 aastat.
Lihavõttesaare kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on umbes tuhat suurt, võimsat ja majesteetlikku kivikuju ehk moaid, mille kõrgus on 1,5 kuni 21 meetrit. Tänapäeval teevad osaliselt restaureeritud ja uuesti püsti aetud moai figuurid ning samuti hulgaliselt templeid, petroglüüfe ja seinamaalinguid külastajad keeletuks. Need kuuluvad kogu maailmas suurejoonelisemate ja mõistatuslikemate mineviku mälestusmärkide hulka.
MOAID – LIHAVÕTTESAARE PEAMINE TÕMBENUMBER
Norra etnoloogi Thor Heyerdahli juhitud teadlaste rühm leidis 1955. aastal Rano Raraku vulkaani nõlvalt kõige imelikuma moai, mida iial oli kirjeldatud. Selle näopilt erineb täielikult traditsioonilistest moaidest, samuti kehaehitus. Kunstnik on oma tööga saavutanud märksa realistlikuma inimkuju.
Kõige suurem lahknevus tavaliste moai taiestega on aga see, et Heyerdahli leitu põlvitab. Teadlased ei tea siiani, miks see nii on. Samuti vaieldakse selle üle, kas skulptuur on tavamoaide eelne või järgne arengusuund. Kuju puhul on veider ka tema suhteline kaugus teistest moaidest. Ta läheduses pole mitte ühtki teist kuju.
Saarel liigub ebatavalise moai kohta ka legend. Selle kohaselt on kujuna kujutatud üht parimat moaikunstnikku, kelle ülesandeks on valvata tulevaste moainikerdajate generatsiooni üle.
Rapa Nuist on saanud inspiratsiooni ka Uku Masing, kes kirjutas filosoofilise romaani “Rapa Nui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul”. Ta on kirjeldanud kivikujusid nõnda: “? kujud seisid õõnsate silmade ja ülespidi pöördunud ninadega, sõnastamatu naer ümber huulte ja punasest tuhkkivist mütsid peas. Kõik need vaatasid maa poole. Nende tohutuid sõõrmeid pidi puudutama igavene tuul.”
KEERULINE TÖÖTLEMISPROTSESS
Moaid valmistati suhteliselt pehmest vulkaanilisest tuffist, mis on ideaalne skulptuuride modelleerimiseks. Tugevamast materjalist tööriistadega raiuti moai kaljust välja. Selleks kasutati kõvast basaltkivimist kivikirvest toki’t ja muid obsidiaanist tööriistu. Kui kalju sees, millest moaid hakati valmistama, avastati defekt, jäeti see maha ja võeti ette uus.
Umbes 400 kivikuju seisab või lamab Rano Raraku vulkaanikraatris. Paljud kujud lasti töötlemise käigus pikali, et neid edasi viimistleda. Nii juhtus ka suurima moaiga, mis on üle 21 meetri kõrge ja selgapidi veel massiivse vulkaanikivimiga seotud. Enamik kujusid seisab mäe jalamil, mistõttu uurijad arvavad, et neid kavatseti enne templite juurde transportimist veel edasi töödelda.
Kui kuju oli valmis, libistati see nõlvakust alla, kasutades selleks palmitüvede külge seotud köisi. Tüved olid asetatud spetsiaalsetesse aukudesse, et need moai allatoomisel liikuma ei hakkaks. Kraatri põhjas tõsteti kuju püsti ning selle kehale ja seljale tehti viimased nikerdused.
Kui viimane lihv oli antud, hakati ette valmistama moai transportimist ovaalsete templite ehk ahu’de juurde, kus olid nende jaoks ehitatud vastavad platvormid. Moaid viidi sinna arvatavasti suurtel puupalkidel veeretades. 70 mehe abil võidi kuju karjäärist ahu’ni viia vähem kui viie päevaga.
Umbes 245 kivimonumenti, mis asuvad piki rannikut, olid esialgu altarite eest, hiljem moaide valmistamiskohaks ning matuseplatsiks.
Kujud paiknesid alati seal, kus elasid inimesed. Mida suuremad ja mõjuvõimsamad olid kogukonnad, seda suuremad olid ka nende ehitised ja seda rohkem oli moaisid.
“UUED KUNSTITEOSED” IIDSETEST KIVIDEST
Turiste käib Lihavõttesaarel väga palju, kuid mitte kõik ei piirdu sealsete vaatamisväärsuste imetlemise või pildistamisega. On tulnud ette juhtumeid, kui nii mõnigi turist on hakanud omavoliliselt looma kunagistest ajaloomälestistest “uusi kunstiteoseid”.
Viimane sarnane lugu juhtus tänavu aprillis, kui T?iilis arreteeriti 72-aastane Kanada skulptor Bill (William) Vazan, kes Lihavõttesaarel viibides hakkas sealseid kultuuriväärtusi oma suva järgi ümber paigutama, kahjustades neid üpris tõsiselt.
Uued kunstiteosed ei meeldinud kohalikele elanikele ja muinsuskaitsetöötajatele ning mees pandi raudu. Talle esitati süüdistus Rapa Nui iidsete elanike loodud Hanga Kio pühapaiga hävitamises. Lisaks oli ta tunginud ebaseaduslikult saare sellesse ossa, kus käimiseks on vajalik hankida võimude luba. Loomulikult ei tegutsenud vana mees üksinda, hindamatu väärtusega kive aitas tal kokku vedada üks kohalik noormees.
Vazan, kes on paljudes maailma paikades taolisi kiviehitisi püstitanud, teatas, et tal polnud aimugi nende kivide suurest väärtusest. Samas käib Vazan juba aastakümneid oma kunstiteoseid vorpimas teadlikult ajaloomälestusmärkide poolest kuulsates Euroopa, Ameerika ja Aafrika paikades. Mehe eesmärgiks on pildistada oma taieseid ja riputada need pildid üles oma koduleheküljele Internetti.
Ega kanadalane pole ainus, kes pole suutnud käsi iidsetest kunstiteostest eemal hoida. Paar aastat tagasi püüdis üks jaapanlane Rapa Nui saarel samuti pühakive kahjustada, kuid temagi pääses nagu Vazangi vaid rahatrahviga. Küllaltki sageli kahjustavad väärtuslikke skulptuure “grafitimeistrid”.
SIHIKUL SUUREM AUTONOOMIA
T?iili valitsus on välja töötanud ja esitanud parlamendile projekti, mis jõustudes muudab üpris põhjalikult Lihavõttesaare elukorraldust. Initsiatiiv ei pärine mitte valitsuselt, vaid T?iili poliitikute grupilt, mis koosnes umbes 15 inimesest ja mida juhtis riigi ekspresident Patricio Aylwin. Töö Lihavõttesaare seaduse kallal algas juba 2003|. aastal ning selles osalesid lisaks parlamendiliikmetele ja riigiametnikele ka mõned saareelanike esindajad.
Seaduseelnõu käsitleb praktiliselt kõiki Lihavõttesaare jaoks tähtsaid aspekte, sealhulgas haldust, turismi, kultuuri, tervishoidu, transporti, aborigeenide õigusi, migratsiooni, saare rahastamisprobleeme jne.
Lihavõttesaarest peaks uue seaduse järgi saama tulevikus suurema autonoomiaga eristaatusega territoorium, mis hakkab otseselt alluma T?iili keskvalitsusele. Praegu kuulub Lihavõttesaar ühe provintsina nn Viiendasse regiooni ning kõiki saare asju juhitakse Valpara?so linnast.
Veel tahetakse kuulutada välja nn “avatud taeva re?iim”, mis lubab suurendada lennufirmade lende saarele ning võimaldab reisijaid vedada ka T?iili sõjaväelaevadel. Samuti on kavas moodustada sihtasutus saare kultuuri tõhusamaks kaitsmiseks ning komisjon sealsete maade haldamiseks.
Hanga Roa linnapea Pedro Edmunds ütles seadust kommenteerides, et eriautonoomia andmisega on jäädud küll 115 aastat hiljaks, kuid ajalooline on see sellegipoolest.
Mõned saareelanikud pole mingil juhul nõus sõlmima T?iili valitsusega kokkuleppeid või nende pakutud seadusi aktsepteerima. Nende eesmärgiks on saare iseseisvus ja vabadus ning nad nõuavad T?iili-poolse rõhumise lõpetamist. “T?iillased! Lõpetage selle müümine, mis ei kuulu teile!” esitasid iseseisvuse pooldajad üleskutse, “T?iili korraldagu oma asju mandril ja Lihavõttesaare elanikud tehku seda meie saarel”.
Nimetatud seadus käib Lihavõttesaare kõrval ka Juan Fern?ndezi arhipelaagi kohta, mistõttu sealgi võib lähemal ajal aset leida mõningaid muutusi.
VÕÕRAMAALASTELE ELAMISLUBA EI ANTA
Olulise punktina on plaanis otsustaval määral piirata välismaalaste migratsiooni saarele. Eesmärgiks on, et ükski inimene väljastpoolt Lihavõttesaare kultuuri ei saaks saarel elamisluba. Praegusel ajal võib iga t?iillane asuda elama Lihavõttesaarele, kuigi neil pole võimalik osta maad.
Viimastel aastatel on saar hakanud paljudele välismaalastele üha rohkem meeldima ning nad on siia elama kolinud. Kuid sellega toovad nad endaga kaasa uued kombed ja tavad – näiteks vargused. Võõramaalaste all peetakse teiste seas silmas ka t?iillasi, sest kuigi Lihavõttesaare elanikud peavad iseendid samuti t?iillasteks, on nad siiski T?iili riigis elav eriline rass, mida peab kaitsma väljasuremise eest.
Kui mitmes autonoomiaseaduse punktis on saareelanikud erinevatel seisukohtadel, siis migratsiooni piiramise vajalikkuses ei kahtle keegi. Paljud kohalikud elanikud kardavad, et võõramaalased on võimelised hävitama nende kultuuri ja eeskätt nende keele ning peavad seetõttu kogukonna säilitamist hädavajalikuks.
Ka turistide huvi Lihavõttesaare vastu on viimastel aastatel plahvatuslikult suurenenud. Kui 1970. aastatel külastas saart ainult 700 turisti aastas, siis möödunud aastal oli nende arv juba 43 000. Samas teevad turistid sageli lollusi ning kahjustavad Lihavõttesaare ajaloo- ja arheoloogiaväärtusi.
Kui turistide vool saarele peaks mingil põhjusel veelgi suurenema, siis ütleb tõenäoliselt üles kanalisatsioon, pingele ei peaks vastu maanteed, vajadusi ei suudaks rahuldada haigla ja teised asutused, samuti tuleks puudu joogiveest jne.
KASIINO TEKITAB TÜLISID
Paljud kohalikud elanikud on vastu ülimoodsatele projektidele nagu kasiinode, viietärnihotelli ja golfiväljaku rajamine.
Vaevalt oli AM Corp, kasiinode peamine operaator T?iilis, teinud ettepaneku rajada kasiino ka Lihavõttesaarele, kui läks lahti tuline ja isegi vihane vaidlus. Seejuures ei läinud poleemikaks mitte ainult Lihavõttesaarel, vaid ka T?iili mandriosas ning isegi mujal maailmas. Arvamused, enamasti kasiinovastased, saabusid Austraaliast, Kanadast, Jaapanist, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt ja mujalt.
Saare kuberneri Enrique Pakarati meelest pole saar võimeline vastu võtma praegusest rohkem turiste ning pealegi on mõned teised prioriteedid kasiinodest tähtsamad, näiteks toiduainete transportimise subsideerimine. “Kasiinosid on maailmas palju, ka kuurorte on palju, kuid Lihavõttesaari on vaid üks. See tähendab, et me peame ta eest rohkem hoolitsema”, on Pakarati seisukoht.
Kasiinode pooldajate hulgast võib leida aga saare Tarkade Nõukogu esimehe Alberto Hotusi, kelle meelest tuleks turistidele näpuga näidata, kuhu nad oma raha peaksid maha jätma, sest suunamata pole nad nõus rahast loobuma.
Koos kohaliku ärimehe Petero Rirorokoga kavatseb AM Corp rajada saarele turismikompleksi, milleks ollakse nõus kulutama 14 miljonit USA dollarit. 38 000 ruutmeetrile kavatsetakse ehitada vabaõhu amfiteater, restoran, kohvik, muuseum ning kompleksi peamiseks atraktsiooniks oleks kasiino 220 mänguautomaadi, 7 mängulaua ja 3 ruletiga.
Alberto Hotus peab kasiinosid progressi märgiks ja on kindel, et taoline progress ei saa mõjuda halvasti ja veel vähem hukutavalt kohalikule kultuurile. Kasiinode rajamist saarele toetab ka T?iili valitsus, mistõttu kriitikutele on jäänud mulje, et võimud tegelevad rohkem kasiino küsimustega kui arheoloogiliste objektide hooldamisega. Mõni teine jälle küsib, miks ei investeerita raha näiteks kohaliku haigla olukorra parandamiseks.
Kasiinode vastased on seda meelt, et kasiinoäri pole süütu majandustegevus, kuna on tihedalt seotud raha, narkootikumide ja prostitutsiooniga. Lisaks tuleb mängupõrgute teenindav personal koos pereliikmetega suuremalt jaolt mandrilt, mis lööks lõplikult segi saare rahvusliku koosseisu.
Lihavõttesaar kujutab endast väga eraldatud ja suhteliselt kinnist kogukonda, mis on aga väga haavatav ja vastuvõtlik kõikvõimalikele välisteguritele, mille hulka tuleb lugeda ka plaanitav kasiino. Üheks suuremaks ohuks saare arengule peetaksegi läänestumist, mis ei pruugi jätta saarel kivi kivi peale. Nii on näiteks Hawaii ja Tahiti muutunud paljuski läänelikeks saarteks koos kiirteede, hotellide ja muude infrastruktuuridega, mis aga on põhjustanud kohaliku kultuuri allakäigu. Sellist saatust Lihavõttesaarele ei soovita.
PEIDUST TULI VÄLJA “SAARE KUNINGAS”
Augusti lõpus toimus Lihavõttesaarel sündmus, mis hakkas kohe T?iili keskvalitsusele tõsist muret valmistama. Nimelt kuulutas üks saareelanik end Lihavõttesaare kuningaks ja hakkas nõudma saare üleandmist tema võimu alla. Ühtlasi avas ta oma kontori ning asutas Rapa Nui registri- ja identifitseerimisameti, kust hakkas soovijatele jagama ID-kaarte, passe ja muid dokumente.
Sellise sammu astus kohalik mees Huki Tan, kes peab end kunagise dünastia liikmeks ja seega troonipärijaks. Kuningana võttis ta enesele nimeks Agterama Puhi Uira A Huki Atan.
Paljud Lihavõttesaare elanikud peavad seda sündmust pigem anekdootlikuks või isegi folklooriliseks ürituseks kui tõsiseltvõetavaks võimutaotluseks. Kuid ametimehed, nii kohalikud kui mandril olevad, läksid ähmi täis ega osanud esiotsa midagi tarka ette võtta.
Lihavõttesaare põlisasukate juht Alberto Hotus nimetas Huki Tani tegu saare kultuuri solvamiseks ja rünnakuks kogu T?iili riigi vastu. Samuti mõnitas Hotus “kuningat” sellepärast, et viimane olevat oma kuninglikku tiitlisse kaasanud mitmeid mõttetuid ja ülespuhutud sõnu.
LIHAVÕTTESAARE NEIUT AHISTAS MAPUCHE INDIAANLANE
Augusti lõpus puhkes Lihavõttesaarega seoses veel üks skandaal. Nimelt süüdistas 30-aastane Lihavõttesaare elanik ja pärismaalaste probleemidega tegeleva valitsusasutuse CONADI sekretär Anita Pakarati Araki oma ülemust, CONADI Santiago büroo juhti Marcos Huaiquilafi korduvas seksuaalses ahistamises.
Pakarati jutustas, et Lihavõttesaarel ei saaksid taolised seksuaalsed ahistamised mingil juhul toimuda, sest seal austatakse üksteist piisavalt. Kui aga midagi sellist peaks siiski juhtuma, siis võetakse taolise häbiväärse teo sooritanud mees kinni, talle seotakse kivi külge ning heidetakse haidele söödaks. “Vägistajad, ahistajad ja tagakiusajad tapetakse”, kirjeldas Pakarati Lihavõttesaare kombeid.
42-aastane Marcos Huaiquilaf kinnitas, et kohtuasi on suur komöödia ja maskeraad, mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu eemale naise tööalasest võimetusest. Mehe kinnitusel pole tal olnud kunagi vähimatki füüsilist kontakti Pakaratiga, samal ajal kui ta olevat mitmel korral juhtinud sekretärina töötava naise tähelepanu puudustele tema töös, pidevatele tööle hilinemistele ja arvukatele “sinistele lehtedele”.
Huvitaval kombel kuuluvad mõlemad kohtuasja osapooled T?iili vähemusrahvustesse. Kui Pakarati on rahvuselt rapanuilane, siis Huaiquilaf pärineb mapuche (maput?e) indiaanlaste ehk araukaanide hulgast.
LIHAVÕTTESAARE SEEN ANNAB ABI
Sirolimus on looduslikult leiduv ühend, mida kasutatakse arstimite toimeainena. Esimest korda eraldati see ühend 1975. aastal Lihavõttesaare mullas elutsevast tibatillukesest seenest. Sirolimuse laiemalt tuntud nimetus rapamütsiin tuleneb sellest, et Lihavõttesaare paralleelnimeks on Rapa Nui. Kiirelt selgus, et selles mikroorganismis leiduv aine on tapva toimega mitmetele seene- ja bakteriliikidele.
Pärast pikemat uurimistööd tuli ilmseks, et sirolimusel on lisaks antibiootilistele omadustele ka võime tugevalt pärssida rakkude paljunemist ja maha suruda immuunsussüsteemi. Viimane rapamütsiini omadus on arstidele eriti huvitav, sest seda saaks tarvitada rohuna, mis hoiaks ära olukorra, kus keha ei võta omaks siirdatud organeid.
Teadupärast on üsna sagedane see, et keha hakkab uue elundiga võitlema, sest see on immuunsussüsteemile võõras. Samas on siirdamiseks sobilikke organeid niikuinii suhteliselt vähe saada, mistõttu on kõik ravimid, mis suurendavad elundite “ellujäämist”, äärmiselt väärtuslikud. Rapamütsiini eeliseks teiste analoogiliste rohtudega võrreldes on see, et tal on vähem kõrvalmõjusid ja ta toimib üleüldse veidi erinevalt.
Viimaste uuringute kohaselt on sirolimus võrreldes siiani kasutatud arstimitega umbes kolmandiku võrra tõhusam näiteks südame pärgarterite ravimisel. Sellisele järeldusele tulid hiljaaegu Saksa teadlased Müncheni Südamekeskuse kliinikumi peaarsti professor Adnan Kastrati ja Müncheni Südamekeskuse direktori professor Albert Schömigi juhtimisel.