Ameerika matemaatik Frank J. Tipler jõudis möödunud sajandi lõpukümnenditel Pierre Teilhard de Chardini “oomega punkti” teooria edasiarendamisel järelduseni, et Chardini poolt algselt inimarengu eesmärgina Jumalga võrdsustatud “oomega punkti” tuleks teaduslik-tehnoloogilisest vaatepunktist käsitleda hoopiski eeldusena suhtelise lõpmatuse tekkeks. Nimelt leidis Tipler, et universumis leiduva mõistusliku elu areng muutub tulevikus üha kiiremaks, hakates kasvama astmeliselt ning jõuab lõpuks välja konstellatsiooni, mil on loodud ülim kunstlik intelligents, kelle mõtlemis- ja arvutuskiirus on absoluutne – ületades universumi kokkuvarisemiskiiruse piisavalt, loomaks suhtelise, mainitud kunstliku intelligentsi mõtlemis- ja arvutusmaailma sees toimimise raames eksisteeriva igaviku.
Kui Teilhard de Chardin oli XX saj. esimesel poolel unistanud “oomega punktist”, kus inimmõistus on saavutanud eetilise, teadusliku, tehnilise ja loova evolutsiooni sellise taseme, mil ta sisuliselt muutub Kristusega võrdseks, siis Tipleri unistus oli juba “moodsam” – jumala kuju oli kõrvale heidetud, asemele oli tulnud mingi tuleviku mõistuse poolt loodav tehislik “ülim olend”, kes iseenda tahtest tulenevalt suudaks hetkel, mil universum hakkab taas ahenema, üha uuesti kopeerima iseendasse salvestatud bioloogiliste olendite teadvusi, luues nende olendite jaoks iseenda mõtlemise kiiruse ja universumi ahenemisest tuleneva vahe arvelt suhtelises mõttes igavese ruumi. Seda teooriat on kõvasti kritiseeritud ning kaasaja ning ilmselt ka lähituleviku teaduslik-tehnilise taseme juures jäävad igasugused arutlused “oomega punktist” ja “suhtelisest igavikust” niikuinii paremal juhul mõtteharjutusteks. Kuid huvitav on vaadelda antud käsitlust kaasaja poliitilise mõtte kõrval.
SUHE ÜMBRITSEVA REAALSUSEGA
Ameerika neokonservatiivne teoreetik Robert Kagan esitas essees “Paradiis ja jõud” (2002, e. k. 2004|, Tänapäev) ettekujutuse Euroopast kui ajaloovälisusse jõudnud heaolusaarest, mille kaitsmine oleks Ameerika Ühendriikide kohus. Sisuliselt on tegu vana võrdpildiga, kus Ameerika Ühendriike kujutatakse mehise Rooma ja Euroopat naiseliku (homoseksuaalse?) Kreekana. Jättes kõrvale arutelu selle üle, kas ja miks peaksid Ühendriigid kaitsma Euroopat, väärib tähelepanu mõtte esimene pool – Euroopa kui ajalooväline ehk materiaalse heaolu ja apoliitilisuse saareke kesk ajaloo ehk ressursside pärast käiva võitluse ning poliitilisuse ookeani. Siin ei vääri mitte niivõrd tähelepanu ühe Ameerika poliitikavaatleja ülbus ning soov vaadata Euroopale ülalt alla, vaid pigem asjaolu, et Kagan on tabanud naelapea pihta. Seda mitte niivõrd Euroopa riikide (võimu-)poliitika mõttes, vaid iga päevase poliitika taga seisvate pool- või isegi mittepoliitiliste hoiakute mõttes. Nimelt on meie kõigi tihti teadvustamata hoiakutel suur roll sellele, mida käsitleme n-ö automaatselt ette hea elu, tasakaalustatud arengu, elamisväärse ühiskonna, üleüldse õnne all. Kui Ameerika Ühendriike seostatakse enamasti inimeste usuga ainuüksi iseenda võimetesse, siis arutlemata jällegi selle üle, kui tõene on see pilt, tuleb ometi tunnistada, et Euroopas (sh. ka Eestis) on kodanike ootused riigi ja ühiskonna suhtes olemas ja üsnagi kõrged: kodanike sotsiaalne kindlustamine, mõnel pool isegi nende ligipääs internetile – odavatest toiduainetest rääkimata – on eurooplaste jaoks mitte riigile esitatav ülesanne, vaid esmane ja elementaarne kohustus.
Vaidlemata vastu, et tegu on ülla mõtlemisega ning vähemasti oma kodanike varustamine odava toiduvaliku laia sortimendiga – rääkimata elektrist ja telekommunikatsiooni moodsatest vahenditest – on õilis, on kummaline, et Euroopas unustatakse, et selliste eesmärkide edukas täitmine saab toimuda vaid ajaliselt ja ruumiliselt piiratud ruumis. Paraku näitab juba ka meeleheitlik rühkimine tänasest veelgi suurema Euroopa Liidu poole, samuti olemasoleva ELi liikmesriikide majanduste võistlusvõimet ahendav ponnistamine üha suurema ja suurema sotsiaalse heaolu suunas, kuidas Euroopa poliitikute, samuti aga ka nimetatud ettevõtmistes kaasalöövate ühiskondlike organisatsioonide ning sellele kõigele kaasaaitava meediamaailma mõte on kinni ühes ainsas silmapunktis, mida võib tõepoolest nimetada “oomega punktiks”.
Täpselt nagu Tipleri ettekujutuses, puudub ka siinses “oomega punktis” korrelatsioon ümbritseva reaalsusega – ta kajastab vaid iha mingi “suhtelise igaviku” järele. Paraku on säärastel “suhtelistel igavikkudel” kalduvus tundlikkusele välisilma suhtes. Täpselt nii nagu sumeri linnriikidel oli kalduvus laguneda pealetungivate, madalamal kultuuritasemel olnud akadlaste rünnakute all; nagu majanduslikult õitsval järjel oleval Kreeta minoilisel kultuuril oli kalduvus variseda kokku tollal veel barbaarsete kreeklaste sissetungi tõttu ning nagu Vana-Roomal oli kalduvus kaduda maailmakaardilt germaanlaste hoopide all.
AJALOO VAIM ARAABIA VÕI HIINA KOHAL?
Tundub, et Georg Wilhelm Friedrich Hegel ei eksinudki nii palju väites, et Vana-Rooma hukuga asus ajaloo vaim teostama end germaani rahvastes. Olid ju IV sajandi roomlased ka enda meelest ületanud ajaloo ning jõudnud veel areneva, pulbitseva ja võitleva “kultuuri” faasist kivinenud, valmis ja apoliitilise “tsivilisatsiooni” faasi – kõneledes Oswald Spengleri sõnadega? Kui Hegel aga väitis, et IV sajandist alates on ajaloo vaim germaanlastega ja püsib nendega vähemasti ka Hegeli eluajal, siis tuleks küsida – kellega on ta nüüd, mil mitte ainult romaani rahvad, vaid ka germaanlased (erandiks olgu angloameeriklased ja jätkuvalt ajaloo keeristesse segatud Lõuna-Aafrika germaanlased) on astunud välja ajaloo areenilt ja jõudnud “tsivilisatsiooni” – “oomega punkti”, kus üksikisiku tasemel veel mitte, kuid tsivilisatsiooni tasemel peaks “suhteline igavik” olema juba käegakatsutav? Kas lehvib ajaloo vaim nüüd araablaste kohal? Või on ta läinud Hiina Rahvavabariiki?
KATSE UNISTUSE MAA PEALE TOOMISEKS
Oskamata vastata sellele küsimusele Hegeli äärmiselt idealistlikust ja teoreetilisest käsitlusest lähtuvalt, võib vaid tõdeda, et ajalugu ei lõpe ära ning Chardini-Tipleri “oomega punkt” ja selle vili “suhteline igavik” ei ole tegelikult mitte midagi muud kui järjekordne katse tuua vaid teispoolsusesse projitseerituks mõeldud religioossed kujutelmad maa peale, leida taas üks võimalus marksismi-leninismi, liberalismi ja fa?ismi-natsionaalsotsialismi järel, kuidas ajada inimestel pea segi lubadusega ehitada paradiis siin ja kohe.
Pole ime, et rooma-katoliku kirik võttis Teilhard de Chardinilt ära õiguse õpetada kiriku nimel ning lähetas preestri seejärel kaugele Hiina kõrbetesse, kus viimane tegeles peaasjalikult paleontoloogiliste välitöödega. Nii õilis ja humanistlik kui ka de Chardini mõttekäik inimesest kui eetiliselt ja intellektuaalselt üha jumalasarnasemaks arenevast inimesest olla võis, ei kujutanud ta endast paraku siiski ei midagi muud kui üht paljudest paljupõlatud -ismidest.
Ning kui sama võib väita ka Kagani neokonservatismi kohta, siis tuleb tunnistada, et on neokonservatismist hullemaidki õpetusi – olgu üheks selliseks Euroopa jäärapäine suundumine oma “oomega punkti” poole, mille lõpus ei oota küll mitte ei absoluutne ega suhteline igavik, vaid kõigest destruktivistlik idiotism. Jääb üle vaid põnevusega oodata, kelle suhtes nimetatud destruktivismi rakendatakse?