Igal algaval aastal valdab mind kirglik soov sel teemal kirjutada. Miks, peaks selguma arukale lugejale artikli lõpus. Seni olen ma sellele soovile suutnud vastu panna. Nüüd enam mitte.
Paraku on selle teemaga lugu aga hullem, kui Pi?t?eslavi linna hullu leiduri Babski kiirtoitjaga. Viimane ei suutnud tunnis kuidagi teha vähem kui kolm miljonit pelmeeni, mõningase täiustamise korral võinuks pelmeenitootja jõudlus küündida viie miljonini.
See artikkel ei saa olla suurt lühem kui kolmteist tuhat tähemärki, asjalikult lahtikirjutatuna võiks ta aga vähemalt kümme või kakskümmend korda pikem olla.
Ent ajalehed ja -kirjad pole veel kummist. Seepärast peab leppima sellega, mis on.
Ennustada nii, et see ei oleks tänamatu tegevus.
ENNUSTAMINE, SEE ON IMELIHTNE
Üks.
Alustada tuleb inimpsühholoogiast. Arvamus, et rahvusvaheline elu, selle areng, riikidevahelised suhted on mingi loogikata kaos, on jama.
Esiteks pole ta jama juba seepärast, et see elu, tema areng, need suhted, sünnivad inimtegevuse tagajärjel. Inimtegevus on aga alati eesmärgistatud, olgugi et subjektiivselt. Järelikult on mingit abi juba indiviidi psühholoogiast, selle uurimisest ja tundmisest.
Teadaolevalt tegid esimese analoogse poliitilise indiviidi analüüsimise katse ühendriiklased juba enam kui 60 aastat tagasi. Seda Adolf Hitleri kohta 1943. aastal – et kuidas mees end üleval peab, kui sõda lõpeb Saksamaa kaotusega. Ehkki uuringut on tänapäeval freudistlikuks põlastatud, osutus kõige tõepärasemana välja pakutud järeldus õigeks. Et sellise psüühikaga mees tapab end kusagil vaikselt.
Ehkki kaheksa variandi hulgas seas oli ka selline, et Adolf tormab viimaste üksuste eesotsas viimasesse lahingusse. Uuringu publitseerijad väitsid eessõnas, et hiljem, pärast Teist maailmasõda, on analoogilisi analüüse veel hulgaliselt läbi viidud. Asjaolu, mis nõuka-aegseid ajaloolasi Moskvas üsna vihaseks ajas. Kindlasti valmis selline uuring ka Saddami kohta, kuid sellega pandi küll ilmselt puusse. Nagu nende massihävitusrelvade ja Iraagi demokraatiaga üldse. Äpardused algasid juba siis. Mis sa teed – teistsugune tsivilisatsioon!
Kaks.
Massipsühholoogia. Viktor Suvorov kirjutab, et Jossif Stalini laual olnud tähtsal kohal prantsuse psühholoogi ja sotsioloogi Gustave Le Boni 1895 ilmunud teos “Hulkade psühholoogia”. Hitler luges voodis, Lenin raamatukogus. Nii õppisid nad tundma masside hingeelu ja seda, kuidas masse suunata ja juhtida. Erilist huvi massipsühholoogia vastu tunnevadki just diktaatorid, sest demokraatlikel poliitikutel pole aega, võimalust ega vajadustki n. ö teoretiseerida, nad tegutsevad vaistu ajel.
Küll on aga neid teooriaid vaja analüütikutel ja kommentaatoritel, sest massid võivad mõjutada (ja mõjutavadki) eriti just demokraatlike maailmavaadetega poliitikute otsuseid. Ses mõttes on analüütikud ehk kommentaatorid või prognoseerijad sarnasemad diktaatoritele.
Mõlema, nii indiviidi kui masside psühholoogia suhtes, on XX sajand loonud rea teooriaid. Samuti kogunud hulgaliselt materjali.
MATERJALI HULK ON HUNNITU
Kolm.
Sündmused.
Sama kehtib sündmuste kohta.
Olemas on tohutu hulk pretsedente, sündmusi, nende kirjeldusi. XX sajand on rikas materjalist, mida polnud eelmistel sajanditel olemaski. Ja mida lähemal sajandi lõpule, seda rohkem. Tänu sellele on XXI sajandi rahvusvaheliste suhete aimamine tunduvalt kergem, kui see oli võimalik XVIII sajandil XIX sajandi puhul või XIX sajandil XX sajandi suhtes. Seda esiteks.
Neli.
Teooriad.
Teiseks – teooriad, mis tegelevad n.ö lahkamisega. XX sajand on politoloogia näol ja raames loonud rea teooriaid ka välispoliitika ja rahvusvaheliste suhete kohta. Sellest tegelikkust seletada üritavate teooriate mitmekesisusest on tihti raske aru saada magistrantidel ja doktorantidel, kes, tutvunud neist põhjalikumalt ühe või parimal juhul paariga, ruttavad arvama, et ülejäänud kõik on kohe valed.
See pole nii. Iga teooria püüab seletada tegelikkuse mingit üht külge, üht aspekti ega suuda haarata korraga kogu tegelikkust. Seepärast ei saa ükski teooria olla tervenisti õige ega tervenisti vale. Tingimusel muidugi, et ta on teooria. Enamik neid teooriaid aitab seletada üksikuid trende ühel või teisel ajahetkel, sündmusi jne. Ent selliste “lahangute” resultaate on äärmiselt kasulik teada, et mõista elusa “looma” liikumist, s.t. rahvusvaheliste suhete edasist kulgemist ja selle prognoosimist.
Viis.
Määratleja esmaülesanne.
Rahvusvaheline areng, nagu ajalugugi, kulgeb sündmuste kaudu. Sündmused moodustavad trendi ehk tendentsi. (Moesõna trend võib mõista ka kui moodi. Rõhutan, et ma ei käsitle siinkohal trendi kui moodi).
Kindlasti on raske näha ette konkreetseid sündmusi. Kui, siis väga ähmaselt. Seepärast tuleb alustada trendide määratlemisest. See on juba lihtsam. Kui trend on käes, võib suuta ka sündmust ennustada. Tuleb üksnes leida see õigete sündmuste rida. Muidugi tekitab taoline tegevus raskusi, sest arengujooni, – trende on mitu, tegelikult palju. Ent määratlejale pole sugugi tähtsad need kõik, vaid teatud trendid. See jällegi lihtsustab tema tegevust.
TABA TREND!
Määratleja peab püüdma leida enda seisukohalt tähtsaimad arengujooned.
Loomulikult võib üldise arengu käigus üks trend asenduda teise, hoopiski vastupidisega, hakata toimima teistsuguste sündmuste kaudu. Ühes sündmuses võib mõnikord olla ka mitu trendi ehk üks sündmus kajastuda mitmes trendis. Seda eriti uute arengujoonte tekkimise või pöörete puhul rahvusvaheliste suhete arengus. Sel juhul on oht, et ei suudeta uute trendide tekke seisukohalt tähtsaid sündmusi tähele panna.
Ent ses suhtes erinevadki võimekad poliitikud (nagu võimekad teadlasedki) võimetutest. Pole võimatu, et oluline trend võib avalduda esmapilgul mitte eriti tähtsas või ka hoopis silmapaistmatuna tunduvas sündmuses. Võime seda tabada on see, mida Machiavelli nõudis suurelt riigimehelt. See, kes tahab aimata rahvusvaheliste suhete arengut, peab märkama seda, mida keegi veel ei näe. Siis on veel võimalik päästa, mis päästa annab. Mida juba kõik näevad, seda ei päästa. Itaallane tõi näiteks võrdluse tiisikuse, tuberkuloosiga, tänapäeval võiks selleks vist olla aids. Kui kõik juba haigust näevad, oli ja on juba hilja. Nagu oli lugu näiteks Nõukogude Liiduga.
Riigimees näeb trendi, mida keegi veel ei märka. Selles seisnebki suure poliitiku erinevus väikestest. Kui te näete toimunud, või mis veelgi parem, mingis toimuvas sündmuses trendi, olete juba palju saavutanud. Kui te aga suudate trendi alusel ennustada sündmust, olete muidugi tipus, ent seda on muidugi väga raske saavutada, nagu Mount Everestigi. Seda enam, et erinevalt teest sellele mäele ei saa minna mööda sissetallatud rada – mõnikord võib mõni trend korraks katkeda, kuid taastuda hiljem ja areneda oma täiuslikkuseni, ehk tulemuseni jõuda alles siis.
Kuus.
Faktide selekteerimine.
Nagu juba sedastatud, kogus XX sajand tohutu hulga mitmesugust faktilist materjali, mis aitab aru saada võimalikest arengutest. Materjali, mis on kaasa aidanud sellise mõiste ja seletuse sünnile, nagu postmodernism. Ent samas on positivistlikule vundamendile toetuv postmodernism ise tingitud ka võimetusest või oskamatusest näha selle faktide tulva sees sündmuste võimalikku reaalset kulgu. Vähemalt rahvusvaheliste suhete puhul tundub see nii olevat.
Seejuures – postmodernism ajaloos ehk rahvusvahelistes suhetes ei kajastu mitte niivõrd sündmuste kaoses, vaid võimalike arengutrendide paljususes. Samas moodustavad arengutrendid aga omaette koondisi ehk gruppe. Kui hästi mõistus neid koondada või lahutada suudab, sellest sõltub lähedus või kaugus tõepärasusele või tõepärasusest.
Praeguses postmodernistlikus maailmas ei maksa mõelda, et edu on võimalik saavutada võimalikult rohkemate faktide haaramise abil. Vastupidi, see võib üksnes hägustada pilt. Edu on võimalik üksnes faktide määratlemise ja selekteerimise teel. Mis pole sugugi sama, mis faktide haaramine.
Mida nii väga aga ei tohi uskuda, on kuvand, justkui suudaks suurriigid haarata erinevaid situatsioone ja arenguid väikestest paremini – suurimad sõjad on alanud just suurriikide eksimuste tagajärjel, nende võimetusest hinnata olukorda ja võimalikke arenguid õigesti.
Polemiseerin siinkohal mõnede eesti välispoliitika analüütikute ajakirjanduses ilmunud seisukohtadega, üritamata siiski isiklikuks minna.
AEG KUI PANG
Seitse.
Aja faktor.
Trende ehk arengujooni on suhteliselt lihtne näha nagu määratledagi; oletada kuhu ning milleni mingi areng viib. Palju raskem on öelda, mitme, nt kas kolme või seitsme aasta pärast tulemus täitub. Veelgi enam, kuluda võib ka aastakümneid ja sajandki pole palju. 1848. aasta revolutsioonis ilmnenud Kesk-Euroopa rahvuste püüdlused realiseerusid alles XX sajandi viimasel kümnendil. Kõik sõltub ajaloo dünaamikast, nagu nentis Aleksander Kesküla, kes ennustas NSV Liidu lagunemist 1961. aastaks.
Sest võimalikud arengupeetused vahelduvad – õnneks või õnnetuseks – hetkedega, mil areng taas nagu vabaneb mingi paisu tagant. Teisisõnu, mingi sündmus või sündmused vallandavad trendi, mis vahepeal näis peatunud olevat.
Ent mida rohkem neid trende teada ja võrrelda, seda kergem on näha nii võimalikke arenguid, kui ka leida õige tee tekkivates, seniolemata situatsioonides. Ning siis käituda, nagu olukord nõuab. Adekvaatselt.
Kaheksa.
Palju partiisid.
Lugu on lähedane malega. Variante on kogunenud XX sajandil palju, ei väsi kordamast, rohkem kui kunagi varem inimkonna kirjaliku ajaloo jooksul. Nägemast võimalusi ei takista mitte niivõrd materjali puudus, vaid selle hulk. Mida rohkem neid variante jõuad läbi töötada, seda paremini suudad vastaste käike ära ja ette arvata.
Valmistudes kohtumiseks vastasega, töötab suurmeister läbi võimalikult palju partiisid, mida tema tulevane vastane on mänginud. Jaan Ehlvest võib rääkida. Rahvusvahelistes suhetes on situatsioon täpselt sama: et leida teed tulevikus, tuleb võimalikult täpselt teada, mis ja kuidas on tehtud minevikus.
Üheksa.
Male, mitte kabe.
Lugu on malega sarnane ka selle poolest, et tegu on nagu simultaaniga. Ainult et keerukamaks teeb asja, et simultaan käib ühel laual.
Täpsemalt ja piltlikult – nagu toimuks ühel laual mitte üks, vaid näiteks kümmekond või kakskümmend partiid. Ses suhtes erineb tegelikkus muide ka ajalooraamatuist, kus sündmusi ja protsesse kirjeldatakse reeglina ühe kaupa, enamasti nende endi ajalises järgnevuses, mitte nende kaasaegsuses.
Elus on aga nõnda, et üks käik sel laual toimib korraga nt kümnes partiis – ühes neist võib ta viia kohe võiduni, teises põhjustada kaotuse, kolmandas anda edu alles kümne käigu pärast, neljandas aidata tasakaalustada olukorda, viiendas omandada ülekaalu,
kuuendas kaotada selle?. Eestis on situatsioon esialgu veel selline, et Paul Goble`il oli tuliselt õigus, kui ta soovitas kabe asemel malet hakata mängima; märkus, millest nagu hästi arugi pole saadud.
TUNDA TAUSTA
Kümme.
Taustareeglid.
Loomulikult tuleb teada ka taustareegleid, milles ja mille kaudu areng toimub, nt diplomaatiat või rahvusvahelist õigust ehk rahvusvahelist majandust, ent selle vajaduse rõhutamine on muidugi triviaalsus.
Üksteist.
Demograafilised faktorid.
Ohud on, et te hindate mingit kõrvaltegurit, nt diplomaatiat ehk majandust või rahvusvahelist õigust, üle. Kindlasti on mingi tähtsus majanduslikul determineeritusel. Kuigi seda kiputakse, eriti meie postmarksistlikus ja -kommunistlikus tegelikkuses, meelsasti üle hindama. Kui rahvusvahelised arengud sõltuksid nii väga majandusest, poleks ju poliitikuid vajagi või piisaks vähemalt majandusministrist.
Samas kindlasti alahinnatakse demograafilisi faktoreid. Viimaste mõju ei piirdu sugugi üksnes sisepoliitilise eluga, need kajastuvad suuresti ka rahvusvahelistes suhetes, mõjutades mitte üksnes ühiskondade sisemisi arenguid, vaid ka riikide vahelisi suhteid. Ja seda mitte üksnes pikaajalises perspektiivis, mis ilmselge, vaid ka lühemate ajalõikude puhul. Seda enam, et demograafilistes faktorites kajastub ka majanduse mõju, kuigi kaudselt.
Kaksteist.
Täpsem ja õigem variant.
Ja kui te võtate kõik need tegurid arvesse ning pakute nende alusel välja näiteks seitse stsenaariumi, kuidas teid huvitavas probleemis areng võiks toimuda, siis on mõni neist variantidest üsna tõelähedane, seda isegi konkreetselt, kuigi võib olla mitte just üldistuselt. Ent kui te pakute aga nt välja kolm stsenaariumi, on üks neist kindlasti lähedane tõele üldiselt, kuid konkreetsusest võib sel juhul nii mõndagi puudu jääda.
Kuidas aga valida neist variantidest see täpseim ja seega õigeim?
Üldiselt on see juba poliitiku ülesanne. Teadlase töö on kõikide võimalikke arenguvariantide tuvastamine. Tema töö on poolik olnud, kui mingi võimalus on täielikult kahe silma vahele jäänud. Kui mingile võimalusele pole ligilähedaseltki viidatud ega vihjatud. Ent kui teadlase ülesandeks teha ka selle õigeima variandi ühene täpsustamine, siis poleks valitsust vajagi, anna asi RASI kätte ja pane Raivo Vetik peaministriks ning asi Ants ?.
VIIMANE ÕLEKÕRS
Kolmteist.
P.S.
Ja kui kõik need abinõud ei aita ja teie arvates ei toimi, siis on kasulik üritada vaadata kohvipaksult või vähemalt Igor Mangilt elik Pauksonitelt küsida.
Meenutan, et essee pole mitte üksnes roolijoodiku seletuskiri, mille ta vahelejäämisel paberile peab panema (nagu seda sõna eesti kultuurikontekstis kasutatakse), vaid ka subjektiivne arutlus teaduslikul teemal.
Heal lapsel palju tähendusi.