Kanada-USA kirjanik ja mõtleja William Ford Gibson peaks eestlastelegi tuttav olema, kuna üsna hiljuti lavastati siin ühte tema näidenditest. Mida ta võis motoks toodud sententsiga mõelda? Paradoks on selles, et tänane võrgustunud ja üleilmastunud maailm pole aidanud jooksjate rivi lühendada, vaid on seda paradoksaalsel moel pikendanud. Lõhed on kasvanud nii inimeste kui ka riikide vahel.
Usun, et lugeja mäletab veel lugu ühest Viljandi koolipoisist, kes veetis aega sotsiaalvõrgustikes ning armus seal ühte “hispaanlannasse”. Hiljem tuli küll välja, et oli hispaanlane. Olles teinud veebikaamera ees teatud asju ja sattunud ?anta?eerimise ohvriks, leidsid vanemad poisi, kuuliauk peas, õige varsti voodist.
Usun ka, et vähem inimesi mäletab üht teist koolipoissi sellest samast Eesti keskel asuvast väikelinnast. Tema nimelt ehitas lennukit. Ennekuulmatu lugu – gümnasist ehitab lennukit. “Pealtnägija” tuli võttegrupiga kohale. “Ongi nii, et ehitadki lennukit? Aga kust sa joonised said?” – “Internetist sain!” Nii lihtne see ongi.
Paraku see, mis on tõde kahe Viljandi koolipoisi suhtes, on tõde ka riikide ja rahvaste suhtes. Ühed on uute oludega kohanenud ja need oma võimaluseks pööranud. Teised keedavad end aeglasemalt või kiiremini seebiks. Miks on siis ikkagi Kreeka, ajalooliselt Hellas ja hellenistliku kultuuri kodumaa, Sokratese, Aristotelese ja Platoni sünnimaa sattunud tänasesse olukorda? Olukorda, kus ei möödu nädalat, mil mõni ekspert ei kuulutaks Kreeka pankrotti. Arvata võib, et Kreeka on täna tekitanud eurobürokraatide peadesse rohkem halle karvu kui kõik teised liikmesriigid kokku.
Ja miks just Kreeka? Üks asi on tänaseks selge. Kuivõrd see ka europoliitikute, majandusteadlaste ja laiema avalikkuse teadvusse on jõudnud, on iseasi. Tänase seisuga on laenatud tarbimisele baseeruv hoolekandeühiskond end ammendanud. Ja seda lõplikult. Meil võib eestlastena sellest ju kahju olla – jõudsime peolauda liiga hilja. Ent Rootsit või Taanit järele teha meil ilmselt ei õnnestugi. Elustandardi mõttes võib sellest ju kahju olla, aga ninnu-nännu riik-teeb-minu-eest-kõik-ära ühiskonna mõttes võib-olla et isegi mitte.
Lihtne on öelda, et kõiges on süüdi Alfred Marshall, neoklassikalise majanduskoolkonna rajaja. Alates tema 1890. aastal ilmunud “Ökonoomika printsiipidest” on kõik maailma majandustudengid lahendanud Cobbi-Douglase funktsiooni abil maksimeerimisülesannet. Rohkem on alati parem ja kõik majandussubjektid maksimeerivad midagi. Tarbija maksimeerib kasulikkust asjadest, mida ta oma ostukorvi laob. Ja olukorra teeb keeruliseks ning pakub majandusteadlastele tööd asjaolu, et raha on vähe. Ettevõte maksimeerib üheselt kasumit. Valitsused maksimeerivad ühiskonna sotsiaalset heaolu, mida iganes see tähendab. Ja seda nii Kreekas kui ka Eestis.
Nagu öeldud, tänaseks on selge, et selline sotsiaalmajanduslik mudel ei ole jätkusuutlik. Kas või loodusressursside ammendumise tõttu või selle tõttu, et hiinlased ja hindud tahavad ka. Kreeka on pildile sattunud selle pärast, et temas väljendub täna kahjuks harjumuspärase heaolumudeli probleemide kvintessents. Pankrotis ei ole mitte niivõrd Kreeka kuivõrd mudel tervikuna. Kasumi ja tarbimise maksimeerimine on viimased sada aastat viinud selleni, et inimesed on maalt linna kolinud, lapsed tegemata jätnud ehk tarbimise vastu välja vahetanud, ostavad poest süüa ja tahavad vara pensionile minna. Inimkonna ajaloo 35 000 aasta kohta on see kaduvväike ajavahemik.
Lõpututes vaidlustes ja debattides näen ma küll hulgaliselt arutelusid Kreeka finants- ja maksudistsipliini, Saksa ja Prantsusmaa pankade liigsete riskide ning reitinguagentuuride ja finantsturgude ülereageerimise teemal. Ma pole aga kohanud sügavamat analüüsi teemal, miks ikkagi on Kreeka sattunud sellisesse olukorda. Ja mitte ainult Kreeka. Seejuures on kindel, et Kreekasse ei tasu raha panna. Ühel lihtsal põhjusel – see ei aita lahendada Kreeka probleeme.
Aga milles siis seisnevad Kreeka probleemid? Mina, pean tunnistama, pole Kreekas käinud. Küll aga Itaalias koos perega pikalt ringi sõitnud. Ja peale seda ma enam Kreekasse väga ei kipugi, sest probleemid on Vahemere vööndis suhteliselt sarnased. Küll aga olen ma lugenud üht raamatut, mida julgen soovitada. Ja peale mille läbilugemist ei paneks ükski terve mõistusega inimene Kreekasse mitte ühtegi senti raha. Kui oleks olnud minu teha, oleksin teinud selle raamatu lugemise augustikuus riigikogu liikmetele kohustuslikuks. Keeranud ukse väljastpoolt lukku ja mitte lasknud kedagi välja enne, kui lugemistest sooritatud. Ei saa salata, et minu jaoks osutus see aasta lugemishitiks, eriti arvestades konteksti.
Raamatu pealkiri on “Sinine taevas ja mustad oliivid. Ellujäänu lugu majaehitusest ja paabulinnu tagaajamisest Kreekas”. Kirjastus on Tänapäev ja raamatu originaal ilmus 2009|. aastal. Raamatu autor on pensionile jäänud endine kõrge(palgaline) BBC ajakirjanik ja toimetaja John Humphrys (kuidas iganes seda perekonnanime hääldatakse). Ta on kirjutanud selle raamatu kahepeale oma pojaga Christopheriga.
Lugu ise seisneb sellest, et Christopher (flöödimängija) on kaheksateist aastat elanud Kreekas ja armunud ning abiellunud kohaliku juristiga. Isa on poja perel aeg-ajalt külas käinud ja omakorda armunud Kreeka loodusesse.
Ühel hetkel tekib tal hullumeelne soov ehitada Kreekasse merekaldale maja. John: “Oleksin ma siis teadnud, kui üüratust Ateena lennujaama parklast oma rendiautot otsisin, mis mind järgmiste aastate jooksul ees ootab, oleksin ilmselt otsa ringi keeranud ja järgmise lennukiga tagasi Londonisse lennanud. Fakt, et ma seda ei teinud, annab rohkem tunnistust minu kangekaelsusest kui tervest mõistusest? Ma oleksin pidanud märkama, et üks Kreeka eluga kohanemise tunnuseid oli see, et lause “Ma tulen homme õhtul kell seitse” tähendas tegelikult “Võib-olla tulen homme kell seitse. Või kaheksa. Või ülehomme. Või siis võib-olla ei tule üldse”. Ma?ana võib küll olla hispaaniakeelne sõna, kuid nad on õppinud selle kreeklastelt.
Ühesõnaga, kogu raamat on isa-poja dialoogi vormis Kreekasse maja ehitamise saaga, et mitte öelda õudusunenägu. Riigis, kus ei tunta aega, ei peeta lubadustest kinni, kus pole ei maaregistrit, täpseid kaarte ega ühtegi üleriigilist kinnisvaraorganisatsiooni, kus arsti juurde suudavad trügida vaid kõige kõvema tervise ja närvikavaga inimesed, kus elanike eluunistus on saada riigiametnikuks ehk siis jupijumalaks, kus kõige muu kõrval on korrumpeerunud ka õigussüsteem, kus liikluses valitseb kaos, on raske maja ehitada.
John: “Asjaajamine Kreeka ametnikkonnaga on nagu suhkrusiirupijärvest kinniseotud silmadega läbi sumpamine, seljas raske mantel ja jalas tinasaapad, teadmisega, et kui kord kaldale saad, tõukab järgmine ametnik sind kohe tagasi. Ja siis hüppab peale ja surub pea vee alla… Teine võimalus on läheneda asjale laevaomaniku pangakonto ja maffia ristiisade moraaliga, mispuhul lahenevad kõik asjad muidugi väga kiiresti”.
Julgen raamatut soovitada kas või juba kirjastiili pärast – kõhutäis naerda on kindlustatud. Isa-poja vastastikune aasimine on valatud satiirilisse vormi, mis ületab isegi Mihkel Muti oma. Veetleva elegantsiga on esitatud Kreeka tänapäev kõigis oma vikerkaarevärvides. Üks on kindel, Akropolist poleks kunagi ehitatud, kui viiendal sajandil eKr oleks Kreekas valitsenud tänane (ehitus)kultuur, korruptsioon ja bürokraatia. Midagi väga olulist on kaotsi läinud. Kas selles on süüdi neli sajandit Türgi iket, liiga soe kliima või euronaabrite pehme laenupoliitika, igatahes on tagajärjeks tänases karmis olelusvõitluses jätkusuutmatu ühiskonnamudeliga.
Asi ei olegi mitte niivõrd selles, et mingid riigid ja rahvad on hakanud täna tegutsema teisiti ja halvemini kui varem. Enne on viga selles, et suletud maailmas toimisid ka traditsioonidesse kammitsetud ebaefektiivsed süsteemid. Nüüd, kus maailm on sile (the world is flat), kõik on ninapidi koos ja konkureerivad samadel turgudel samade kaupadega, on mitmed ühiskonna- ja majandusmudelid osutunud elujõuetuks.
Ühelt poolt on ammendunud tarbimise maksimeerimise filosoofia. Baseerus ju mitmete riikide areng ainult sellele asjaolule, et auto tuli välja vahetada iga kahe aasta tagant. Ja kui siis kriisi saabudes otsustati aasta veel sama autoga sõita, oligi kogu majandus käpuli ja riik pidi hakkama maksumaksjate raha autofirmadesse toppima.
Sellele lisaks on Euroopa vana ja laisk ning end lõhki laenanud. Vananev ühiskond ei suuda finantseerida neid ülikalleid heaolumudeleid, mis pärinevad aastakümnetest, kus oli neli kuni viis maksumaksjat ühe pensionäri kohta. Täna on see suhe juba kaks-ühele ja kahekümne aasta pärast üks-ühele.
Paradoksaalsel moel sünnib eriti vähe lapsi naise kohta katoliiklikus Vahemere vööndis. Kreekas, Hispaanias ja Itaalias on sündivuse määr 1,3, Portugalis 1,4 aga samuti katoliiklikul Iirimaal miskipärast 2,0. Läti, Poola ja Sloveenia vananevad veelgi kiiremas tempos.
Ma olen üha rohkem veendunud, et ühiskonnaelu sõltub algtasemel peremudelist. Iga ühiskond, mis jätab lapsed tegemata, lõpetab varem või hiljem, ja pigem varem, halvasti. Ei ole juhus, et 55% Kreeka kuni 35-aastastest meestest elab ikka veel vanemate juures. Portugalil, Hispaanial ja Itaalial on sama näitaja 40% ja 50% vahel, aga näiteks Soomes 8%.
John: “Miks Jeesus oli kreeklane? 1. Ta elas kodus kuni kolmekümnenda eluaastani. 2. Ta tegi sama tööd mis tema isagi. 3. Ta arvas, et tema ema on süütu. 4. Tema ema arvas, et ta on Jumal”.
Kui sellele peremudelile lisada naiste tööjõus osalemise määr (Itaalias 20% madalam kui USA-s) ja naiste pensionile mineku iga (Itaalias üheksa aastat varem kui USA-s), siis saab väga ruttu selgeks, et see on tupiktee.
Vähe sellest, Euroopa on ka laisk. Keskmine hõivatud ameeriklane teeb aastas nelisada tundi (see võrdub kümne nädalaga) rohkem tööd kui rootslane või sakslane. Keskmine itaallane puudub töölt pühade ja puhkuste tõttu kaks kuud (ameeriklane üks kuu). Kõige haigem rahvas vanas Euroopas on rootslased – kuu aega aasta jooksul (ameeriklased üks nädal). Kui kogu pildile lisada ka veel võlakriis, tootlikkuse erinevused, palga paindumatus allapoole kriiside ajal ja ametiühingud, siis hakkab pusle kokku saama.
Kõik see annabki mulle enesekindluse väita, et Kreekasse ei ole mõtet raha panna. Seda esiteks. Teiseks tuleb Euroopal tõele näkku vaadata ja näha toimuvas mitte võla ega finantskriisi, vaid hoolekandeühiskonna kriisi. Kindlasti ei ole see kapitalismi kriis, pigem on see sotsialismi kriis. Viimane aeg oleks sotsialism kuulutada läbikukkunuks. Ja see, et Rootsi ei ole veel pankrotis, ei muuda asja.
Euroopa (raha)Liit kujundati kui rikaste ja ilusate klubi, kus süüakse noa ja kahvliga. Kahjuks pole kõik riigid lauakombeid õppinud. Probleem on aga selles, et reegleid rikkunut ei saa klubist välja visata. Kui mu mälu mind ei peta, siis NSVL-ist oli puhtjuriidiline võimalus välja astuda, see oli konstitutsioonis ette nähtud. Euroliitu astumine on aga nagu islamiusku astuminegi, sealt ei saa enam välja. Õigemini, saab küll, aga jalad ees.
Tulevik on täna siin, aga ta pole veel kõigi vahel võrdselt jaotunud!
*
Mõned näited Kreeka elust Kreeka parlamendis
ÜLE IGASUGUSE MÕISTUSE: Samal ajal, kui avaliku sektori töötajad oma töö pärast kardavad, naudivad parlamendiliikmed endiselt priskeid lisatasusid. Andres Arrak tutvustab uskumatuid numbreid.
Kärped on Kreeka parlamendis seni lihtsalt naeruväärsed. Näiteks istungile kohale ilmumise tasu kärbiti 250 eurolt 150 eurole.
Järgnevalt toome ära, milliseid summasid pankrotiriigi poliitikud sisse kasseerivad.
Parlamendiliikme kuupalk: 8594 eurot.
Lisatasu kontori eest: 778 eurot kuus. Riik maksab lisaks kinni ka muud kulud (rendi, elektri).
Preemiad jõuludeks (500 eurot), lihavõteteks (250 eurot) ja puhkuse puhul (250 eurot).
Neli sekretäri ja üks nõunik.
Püsikompensatsioon mobiiltelefoni kasutamise eest: 200 eurot kuus; 3300 eurot aastas nelja lauatelefoni kasutamiseks.
Lisatasu 150 eurot parlamendikomitee liikmeks olemise eest.
Tasuta sõit bussides, rongides ja laevadel.
Kuni 60 tasuta lendu aastas parlamendiliikmetele, kes on pärit väljastpoolt Ateenat.
Auto liisingumaksed kompenseeritakse.
Suviste istungite eest saadav tasu on maksuvaba.
Lisatasu 1000 eurot kuus korteri või hotelli eest.
Ametilähetuses ööbimine viietärnihotellis pluss 150 eurot päevaraha.
Tasuta sissepääs avalikesse asutustesse, näiteks muuseumidesse.
Intressivabad laenud näiteks maja ehitamiseks.
Parlamendiliikmed, kes valiti enne 1993. aastat, saavad alates 55. eluaastast topeltpensioni.
Parlamendiliikmetel on juba nelja aasta järel õigus pensionile.
Surnud parlamendiliikme abikaasale ja vallalisele tütrele makstakse pensioni edasi.
Poliitikud võivad informatsiooni andmisest oma vara suuruse kohta osaliselt keelduda.
said 2
Eesti Kreeka