Märtsikuu Loomingus hoiatas Valentin Kuik, et Hollywoodi kompaniid, McDonalds, Stimorol, Orbit jt tungivad meie turule ja ühtlasi sügavasti meie teadvusse. Raudtee erastatakse ameeriklastele, nad soovivad ka suurt tükki elektripirukast – paistab, et onu Sam ilmub isegi valdkondadesse, kus me teda oodatagi ei oska.
Sügavamad muutused meie teadvuses onu Sami jälgedel käimisest seisavad veel ees, hoiatab Valentin Kuik ja muutub seejuures tõsiseks. Keda meist tahetakse välja koolitada, millist nahka meist tahetakse parkida? Selgub, et hiigla-eelarvelised head tulu teeninud filmid on sügavalt meie teadvust mõjutanud ja seda just Eestis. Rääkigem linateostest nagu “Tähesõjad”, “Jurassic Park”, “Harry Potter ja saladuste kamber”, “Kuues meel”, “Iseseisvuspäev”, “Forrest Gump”, “Kristuse kannatused”, “Mehed mustas”, “Titanic”. On ka viimaste aastate rahamootorid nagu “Sõrmuste isand: kuninga tagasitulek”, “Shrek 2” ja “Kalapoeg Nemo”.
JUUDI RAHA VÕI MISKI MUU?
Käesoleva loo eesmärgiks on kujutada ette, kuidas Hollywood 20 aasta pärast meie ajusid peseb. Loomulikult valmib ka siis sügavaid filme, kuid põhiline on see, et toimuma hakkavad tõelised muutused, mille olemusest me veel midagi aimata ei oska. Ent vaatame, kuidas praegused sissetulekunäitajad taevasse kerivad.
Väga suunav jõud filmimaailmas on NBC Universal, mis haldab ka NBC telejaamu. Juba Thomas Alva Edisoni aegadest peale kuulub Universal Ameerika tööstushiiule nr. 1, milleks on General Electric. Lisaks GE-le on selle taga Vivendi Universal, mida omakorda suunavad Canal+ ja Seagram Company. Viimane on märkimisväärne sellepärast, et juba 1918. aastast on see ühe vene emigrantideperekonna võsukeste käes, vahepeal on ostetud maailmakuulsaid kaubamärke lausa üksteise järel: Martell, Tropicana, Absolut Vodka? Universalis on juut Steven Spielbergi suurosalus, Spielbergi firma Dreamworks SKG omab Seagrami kaudu Universali aktsiaid.
Hiigelhüppe Ameerika majanduses on teinud ka AOL Time Warner Inc. Aastal 2004| on see gigant tootnud kasumlikke filme, Matrixi-põhiseid arvutimänge ja suurendanud kaabeltelevisioonivõrke. Kaks kolmandikku tõi Warnerile sisse filmitööstus Warner Bros Entertainment, mille tegevdirektor Barry M. Meyer on juut. Warner Bros sai mullu maailma box office’ist kätte 3,4 miljardit, mis on peaaegu kolm “Titanicu” (tootjaks Viacom, kaasajal luuser) kogukasumit läbi aegade otsakuti laotuna.
VÄGIVALDSED NOORED VÄGIVALDSEIST FILMIDEST
Börsil on sellest luuserist tunduvalt edukam Disney Company, mis kontrollib suurt osa satelliittelevisioonist (14 miljonit tellijat). Disney kaubamärke stuudiote näol loeb raske vaevaga üles, nimetagem siinkohal niisuguseid tuntud tegijaid nagu Burbank Touchstone Pictures, Miramax Films ja Hollywood Pictures. Miramax tootis üksvahe vägivaldseid noortefilme, siinkohal leiaksid nimetamist “The Crying Game” ja “Priests”. Disney’d juhib juut Michael Eisner.
Jaapanlaste Sony Corp. alustas 1946. aastal Tokyos 3 töötajaga. Aastal 1989 ostis Sony Coca Colalt ära Columbia Pictures Company (peamiselt stuudiod). Aastal 2004| ostis Sony Pictures Entertainment 4,7 miljardi eest ära Hollywoodi viimase suurkorporatsioonidest sõltumatu firma Metro-Goldwyn-Mayer. Sony mänguasjaks leiutatud Ämblikmees on vist iga modernse ajastu lapse lauasahtlis või vähemalt unistustes. SPE giganti juhib Michael Lynton, kuid kõikjal antisemiitluse asja ajava Radio Islami arvates suunavad teda ikkagi juudid.
MIS SAAMA HAKKAB?
Filmimaailmas on toimunud suured ostud, kui mingi kompanii ülesostmise taha on tulnud riskikapitalifirmad. Universal ostis MCA pea 9 miljardi eest alles pärast seda, kui tema selja taha olid tulnud deep investment pockets. Aga trend ei ole (ja kümne aasta pärast ka ei saa olema) mitte see, et suurem sõidab väiksemast teerulliga üle ja hiigelsuured “filmilohed” Universal, Sony ja AOL ostavad kõik kokku. Küsimus pole selles, kuidas “suuri kapitale siia-sinna veeretada, vaid väiksematest ühte suurt kokku mätsida”, kui kasutada Tiit Piibelehe väljendusviisi.
Näiteks oli juutide Spielbergi, Jeffrey Katzenbergi ja David Geffeni konglomeraat Dreamworks SKG 2002. aastal nii edukas, et teatas 1,5 miljardi vaba raha olemasolust. Otsekohe spekuleerisid asjatundjad, et ta hakkab kokku ajama riskikapitali ja tahab osta Universali. Dreamworks on hästi töötajaid motiveeriv firma ja need olevat tihtipeale ise huvitatud poole ööni kestvatest ajurünnakutest. Universali paljudes osades nii palju ei pingutata. Kuid Dreamworksil puudub korralik teemaraamatukogu, dreamworklased ise on aga kurtnud, et filmiteemad olevat üleintellektualiseeritud. Aastal 2025 on Hollywoodis tekkinud täiuslik intellektuaalne teemaraamatukogude teemavahetussüsteem, käsi peseb kätt, idee tegeleb ideega. Teemaparke müüakse juba praegu (näiteks kogu ideedevõrk, mis seisab Disneysea Japani taga). Juurapargi dino saab elada ka Disneylandis, Dr. Doolittle’i saab järgmises filmis muuta poliitiliselt korrektsemaks, kui selle kangelasega ei tegeleks enam Miramax.
MEEDIAMULL
Praegu võib tõepoolest öelda, et Dreamworks saavutab teatud edumaa. Kuid siiani puudub tal korralik teemapark. Hitid “Gladiaator”, “American Beauty” ja “Tibude jooks” jäävad kõik juba minevikku, laste lemmikut Shrekki ei saa ka enam palju vändata. Steven Spielbergi impeerium on võimas. Juba 1987. aastal saavutas ta kontrolli Florida “filmilinna” Universal City üle. Ta on siiski eeskätt vaimne kontrollija, mitte finantsiline. Spielberg on ka mõne superstaari “paika pannud”, näiteks Tom Cruise’i. Cruise’il juhtus 2001. aasta megafilmi Minority Report’i juures lavastaja Spielbergiga nn “mullistseen”.
Mäletate ju linateost? Küberneetilised ämblikud liiguvad soojuskiirgusega objektide poole, avavad inimeste silmalauge ja fotografeerivad silmaiiriseid, et selgitada välja nende identiteeti. Otsitakse detektiiv Andertoni (Cruise). Nüüd peab näitleja Cruise olema vanni põhjas ja laskma oma ninasõõrmest välja paraja suurusega mulli. (Ta peab sellega petma küberneetilisi ämblikuid, kuid need ei lase ennast petta.)
Eks Cruise proovinud siis vanni põhjas olla. Muidugi hõlbustas selle episoodiga tegelemist asjaolu, et näitleja lebas leige, mitte külma veega vannis. Kuid Cruise ei saanud oma ninasõõrmest mulli kätte. Ikka tuli tal see suunurgast või siis üldse mitte kuskilt. Lavastaja Spielbergi taskus helises telefon. Helistati korporatsioonist Iomedia, kes vastutas pilditöötluse eest, digitaalpilditöötlus võiks selle mulli lihtsalt valmis vorpida (sellel on ju miljonid potentsiaalsed värvivarjundid inimsilma kümnete tuhandete vastu), öeldi. Näitleja võiks seega õhtule lasta, väitis helistaja.
Kahekümne aasta pärast on digipilt täiusesse jõudnud. Niisugune “mull” tuleb siis arvutigraafikute käe all kiiresti. Aga teatakse, et niisuguseid kiiresti mööda ekraani kulgevaid nähtusi pole mõtet absoluutse perfektsuseni välja joonistada, inimsilm ei jälgi niikuinii seda kõike. Tuleb MPEG-3, mis veel paremini liigse minema viskab.
TUME TULEVIK
2025. aasta Hollywood elab ja töötab rohkem Aasia maitsele. Pisukesed kolletanud inimesed on vallutanud turu. Filmitööstus kõigub praeguste äriekspertide soovituse “rohkem võitlusstseene” ja pehmete pereväärtuste vahel. Niisiis jäävad pereväärtused endiselt päevakorda, ehkki 2025. aasta pered on väikse mad kui 2005|. aasta pered (küll arengumaadeski selle eest hoolitsetakse).
Teatavasti on hentai anime kiimalistele Lääne meestele mõeldud kosmopoliitsete kaunitaride eksponeerimise vahend. Need multifilmikangelased on nn “tüüpilise eestlase” jaoks kummalise tagapõhjaga. Tutid on kõik nähtaval, rinnad tihtipeale pooleldi kaetud, neiude juustest võib leida lilleseadeid ja silmad just nii suured ja väljendusrikkad, nagu oleks need tutvust teinud mingite silmatilkadega. Mashitaka multikates pole neil kodu ja tissid on päris paljad, nad on täiesti panemise künnisel ja kirglikud. Mashitaka “kreemiinglid” ja “Sailor Mooni” kangelannad on kosmopoliitsed täiesti ehtsalt, nende rahvus on hüpoteetiline ja neil pole isamaad. Ajastu märk.
ME VAATAME ANIMET
Möödub 18-19 suve-talve. Istume kobarkinos ja näksime endiselt popkorne, seejuures tellime ehk selle kõige suurema portsu. Teame, et üleilmastunud kinotööstuses võistleb endiselt elujõus ameerika supermani-stiil nõtkete võitlushimuliste suuresilmaliste kassnaiste ja lapsnaiste stiiliga, kelle kasutada on raketisarnased autod. Õigupoolest – me vaatame animet, mis Jaapanis on juba osake kodanike identiteedist (näiteks kaks sõbrannat on täiesti lahutamatud ja töötavad printsipiaalselt isegi samal töökohal, kui nad mõlemad vaatavad anime-sarja “Pael”).
Seega: multinatsionaalne, kuid jaapani enamusaktsiakapitaliga finantshai Sony Corp. ei hakka ka siis kahjumit saama – jaapani raha saab toetama jaapani kultuuri ja vastupidi. Suured stuudiod kolivad tolleks ajaks juba välja arendatud Mega-Tokyosse, sest Ameerika Ühendriigid on muutunud padureligioosseks, mille tagajärg on näiteks, et multikas ei tohi enam iial näidata haldjaid, kuna need ei lähe kokku kristliku maailmapildiga. Olgu siia lisatud, et diskussioonidki Mega-Tokyo ehitamise üle on jaapani ühiskonnas praegu aktuaalsed.
MIS VEEL KEELU ALLA LÄHEB
Praegu jookseb meie kinodes Aleksandr Sokurovi film “Päike”, keiser Hirohitost. Niisugused linateosed on tuleviku Ulme-Ameerikas kõige karmimalt keelatud. Muidugi, vaba ühiskond, võid teha, mis tahad, kuid vaadatakse viltu. Kirjutamata seadused, mis kord on kirjutamata – neid lihtsalt ei muudeta.
Asi on selles, et Hirohito on filmis suur Darwini sõber: kuulsa looduseuurija rinnakuju on laua peal, ta patsutab seda kuju, räägib temast hellalt, vaatab? Kreatsionistliku maailma vastasel, mehel, kes rääkis midagi ahvidest ja pani üldse kahtluse alla, et Jumala ühekordne loomiseakt võis olla inimese siiailma tuleku taga, pole kohta kesklääne farmerikultuuris, mille rüpes alatasa öeldakse: Jumal õnnistagu Ameerikat!