Pole mingit kahtlust, et totalitaarses ühiskonnas kasvanuile mõjub üleskutse “ajalugu on meie kätes” esimesel hetkel ehmatavalt. Liigagi hästi on meeles olukord paarkümmend aastat tagasi, mil “meie” ehk kommunistlik võimuladvik tõlgendas nimetatud põhimõtet viisil, mille kohaselt võisid võimul olijad rahulikult moonutada ja võltsida ajalugu ning kellelgi polnud õigust selle vastu protestida. Juba George Orwell kinnitas, et totalitaarse ühiskonna jaoks on absoluutne kontroll mineviku üle esmatähtis ülesanne. Sest “kes kontrollib minevikku, see kontrollib ka tulevikku”. Nii on kõigis totalitaarsetes ühiskondades (aga tihti ka demokraatlikumates ühendustes) ajaloo enda kasuks võltsimine mitte üksnes meeldiv võimalus, vaid lausa kohustus.

KAASAJA EDU MUDEL

Samas osutab nõukogudeaegne kogemus, et sellise absoluutse kontrolli saavutamine käib isegi totalitaarsetele ühiskondadele üle jõu. Kuigi võõras võim suutis pea absoluutselt kontrollida kirja pandud või avalikult räägitud sõna, ei suutnud ta saavutada absoluutset kontrolli “suulise ajaloo” üle. Suust-suhu käivad jutud, tihti isegi vaid vihjed võisid mängeldes tühjaks teha kommunistide üritused eestlaste mälu kõigest Eesti iseseisvusega seotust tühjaks loputada. See sai nõukogude impeeriumile kokkuvõttes ka saatuslikuks – kaotades lahingu mälu pärast, kaotati sellega tegelikult kogu sõda.

Mälu pole kaotanud oma tähendust ka kaasajal. Otse vastupidi: kiirelt globaliseeruvas ja laienevas maailmas on ta omandamas uue jõu ning mõju. Edu mudeliks kaasajal on ühelt poolt avanemine maailmale ning teiselt poolt oma juurte tunnetamine, iseendaks jäämine. Nende kahe vastandliku pooluse vahel tasakaalu leidmiseks peitub rahvuste konkurentsivõime võti.

AJALOO VASTU VÕITLEJAD

Loomulikult on mälu tülikas. Tihti ei suurenda mäletamine õnne- ja mõnutunnet. Endalegi tekitab piinlikustunnet meenutada, et mõni tänapäeval sinimustvalgete lippude all Vabadusväljakul paraadi vastu võttev tegelane võttis paarkümmend aastat tagasi samal väljakul paraade vastu sootuks teiste lippude all, sootuks teises seltskonnas ja ajas sootuks teistsugust juttu.

Igal juhul on mugavust ning minnalaskmist kuulutanud mõtlejad pidanud aegade algusest alates mälu ja ajaloo vastu halastamatut sõda. Me ei tohtivat elada minevikus ega kulutada jõudu vanade arvete klaarimiseks. Veelgi efektsem tundub aga olevat kuulutada, et ajalugu on alati võltsitud ning et ajaloolist tõde polegi olemas. Eriti ägedalt võitlevad mälu vastu igal sammul oma erilist eetilisust ning vaimset selgroogu kuulutavad tegelased, kes ei soovi, et keegi minevikust nende murdumisi-sigadusi mäletaks ning seetõttu püüavad ajaloo kui sellise objektiivsust meeleheitlikult vaidlustada.

PILT TEGELIKUST AJALOOST

Ajalooline tõde ja ajalooline fakt on paraku aga olemas, meeldigu see kellelegi või mitte. Omaette küsimus on paraku see, kas on olemas objektiivseid ajaloolasi. Sest mitte ainult suulise pärimuse edastaja, vaid ka professionaalne ajaloolane on oma töödes subjektiivne, see tähendab lähtuv isiklikust elukogemustest. Teisiti pole see ka mõeldav, sest oma minast ei suuda ega peagi keegi lahti ütlema.

Oma tegelikust ajaloost ehk tegelikust minast pildi saamiseks vajame me seetõttu palju erinevaid ajalugusid. Sest vaid ühe ja sama sündmuse kohta käivaid erinevaid allikaid ehk lugusid võrreldes on meil võimalik tõele lähemale jõuda.

KÕIGI INIMESTE AJALUGU

See teebki vajalikuks ühe või kahe ametliku ajaloo kõrvale Eesti alternatiivajaloo projekti käivitamise. Selle eesmärgiks anda ajalugu tagasi nende kätte, kes seda tegelikult teinud on, ehk tavaliste eestlaste kätte. Pole ju meie ajaloos määravat osa etendanud mingi üksikud suured juhid ja liidrid. Mida oleme saavutanud, seda oleme teinud läbi kogu rahva ühise jõupingutuse. Ei vedanud ju rahvuse sündi ärkamisajal mitte üksikud silmapaistvad rahvuslased vaid tihti nimetuks-teadmatuks jäänud külakoolmeistrid, vallakirjutajad, taluperemehed, kaupmehed ja majaomanikud. Vabadussõda ei võitnud mitte suured ja kõrged väepealikud, kel rindel toimuvast sõja otsustavatel hetkedel tihti aimugi polnud, vaid koos oma õpetajatega rindele läinud koolipoisid, üliõpilased ning rindeohvitserid. Ning ka “laulva revolutsiooni” eest ei võlgne Eesti tänu mitte ühelegi poliitikule või poliitilisele liidrile, vaid neile taas nimeta kümnetele tuhandetele noortele, kes kelleltki käsku saamata Lauluväljakule kogunesid ning sinimustvalget lehvitades Eestit vabaks hakkasid laulma.

Nende ja paljude teiste lugusid on meil oma ajaloo mõistmiseks vaja. Loomulikult on ülimalt vajalikud saatuse tahtel ühel või hetkel tüüri juures seisnud meeste ja naiste lood, kuid neid ei saa kuidagi lugeda teistest mälestustest tähtsamaks.

ALTERNATIIVAJALOO PROJEKTI PÕHIMÕTE

Eesti alternatiivprojekti koostamise põhimõte on lihtne: kõigile huvilistele tehakse kättesaadavaks eesti elektrooniline kaart, kuhu peale märgitud iga punkt võib saada mingi loo aluseks. Sellele kohale (talule, korterile, külale, linnale) võib igaüks (kas professionaalne ajaloolane, koduloolane või lihtsalt huviline) kirjutada oma ülevaate või loo, mille otsa ladestuvad järgmiste kirjutajate lood. Kes tahab, paneb kirja oma suguvõsa või kodutalu loo, kes kirjeldab mingit seal toimunut lahingut, kes peab e-päevikut, kes kirjeldab, kus ta koos sõpradega paar õlut võttis. Loomulikult peavad kõik lood käima läbi filtri, kus roogitakse välja roppused, elavate isikute kohta käivad intiimsed faktid, isiklikud rünnakud ja muu selline. Serveri haldajate juures tegutseb ka meeskond, kes sisestab sellesse arhiivides olemasolevat materjali, olgu nendeks viited ajakirjandusele, talude loendid või koduloolised uurimused. Enesestmõistetavalt kuulub projekti juurde nii sisu- kui sõnapõhine otsingumootor.

Selline alternatiivajalugu ehitab silla mineviku, oleviku ja tuleviku vahele. Olles ühelt poolt ainulaadseks uurimisobjektiks teadlastele, võimaldab ta meil oma minevikku ehk selle kaudu iseennast paremini mõista, vabaneda kompleksidest ning seada sihte tulevikuks. Tegemist on ettevõtmisega, mida on võimalik läbi viia just Eesti suurustel riikidel. Eesti väiksuse tõttu pole nimelt tegemist tööga, mis meil rahaliselt kuidagi üle jõu võiks käia.

VAADATA ENDALE NÄKKU

Loomulikult ei tee mälu hoidmine ning enese parem tunnetamine meid automaatselt õnnelikuks. Ajaloolased võivad kirjutada mida tahes, rahvas võib aga endiselt mõnuleda mugavate müütide, nagu 700-aastane orjapõli või muu selline jama, kütkes ning seega ka oma kompleksides edasi vaevelda. Venemaal on isegi lasteentsüklopeedias kirjas, et N.Liit okupeeris 1940.aastal Balti riigid, ei vene avalikkus ega poliitikud taha seda aga endiselt tunnistada. Ühiskonna hoiakute muutmiseks ning oma tegelikule minevikule näkku vaatamiseks on vaja tunduvalt ulatuslikumaid jõupingutisi kui mälu lihtlabane edasikandmine.

Eestile oleks endaga hakkama saamiseks eelpoolkirjeldatud alternatiivajaloo projekti käivitamine aga heaks abimeheks. Selle abil saaksime oma ajaloo tõepoolest endi kätte võtta ning seda loodetavasti enam mitte kunagi kellelegi ära anda.