Seda, kus ja mis on Woodstock, teab tänaseks päevaks igaüks, mõni on seal ka käinud, aga uskumatuid legende rääkida teavad sellest kohast kõik endast lugupidavad eestimaalased. Kes on miskipärast ainult maganud, siis – Tatari tänaval asuv melukoht, mille vandaalid pronksöödel segi peksid. See ongi põhjus, miks Maris Lõbu, Woodstocki perenaine, inteka tegemisest esiotsa mitte kuuldagi ei taha.
TOOREST SIBULAT TAHAD?
Kokkuleppele jõuame sel moel, et me ei räägi niiväga Marise kui Woodstocki osanikuga. Ütleme nii, et ma räägin juttu hoopis naisega, kes on alates 1992. aastast erinevate baarilettide taga seisnud nagu raudnael. Olnud joodikutele psühholoogi, pihiema ja nutumüüri eest? kehtestades end samal ajal jõuliselt lokaali kuningannana. “Mingi kord peab olema. Meil käivad normaalsed inimesed, kui neile öelda, et sina praegu enam rohkem juua ei saa, siis nii ongi. Siis nad kuulavad. Näiteks see on raudreegel, et kõrtsis kätt ei suruta, kuna sealt oleks väga väike samm vägivallani. Paradoksaalsel moel üritatakse hetkel just seda meile pähe määrida,” räägib Maris.
Päevane Woodstock on kui unine kärbes. Ronin mööda imposantseid puutreppe kaosest toibva baari alakorrusele ja nurgast hüütakse: “Paljast sibulat tahad?! Ma võin pakkuda,” Kokk Kojamees (legendaarne punkar, Jalgpallihaigla eestvedaja ja Tallinna linnavolinik) koorib nimelt trepi all, söögisaali nurgas sibulat. Läpakas laual, sibulakauss põlvedel – nii polüfunktsionaalne ja rentaabel mees tunneb end tööl nagu kodus. See on tore, aga sellist vaatepilti ei kohta just iga kõrtsi tagatoas. Nõmedad euronõuded pole Marise ja Urmase (Woodstocki teine alustala) toitlustusasutustesse õnneks veel täiel määral sisse sõita jõudnud.
OTSEÜTLEV KÕNEVIIS
Aga Marise ootamatutes situatsioonides ilmsiks tulevat korra- ja reeglitearmastust võib igaüks, kes lähiajal Woodstocki juhtub sattuma, ise must-valgel kaeda. Kedagi ei üllata, et selle kõrtsi aknad on puruks pekstud, eks. Aga see, et hoovipoolse purustatud akna raamile on kinnitatud silt, mis ütleb “Kes konisid aknast välja loobib, läheb ise järgi. Akna kaudu, kusjuures”, üllatas mind küll oma otseütlevusega. Otseütlevas kõneviisis rääkimine on ju enamikule eestlastest sama omane kui supersuurepärane lauluhääl? need on nähtused, millest kõik räägivad kui rahvuslikust karakterist, aga keegi pole neid tegelikult eriti kuulnud ega näinud. Maris räägib tõepoolest kogu aeg otseütlevas kõneviisis, mitte ei tee ähmaseid vihjeid või ääremärkusi.
“Ah, see on liialdus, pole ma mingi eluaegne baaridaam,” rehmab ta lohakalt käega: “Baari tööle läksin sellepärast, et ei peaks hommikul üles tõusma.”
Selle avastuse tegi ta niisiis 15 aastat tagasi. Marise baaridaami karjäär sai alguse väga-väga kinnisest asutusest nimega Kinomaja baar, mille uks käis toona veel kaardiga.
Hakkan mõtlema, et tegelikult oli siis neid tavapublikule suletuks jäävaid kulturnikute joomakohti ikka tunduvalt rohkem kui praegu: KuKu, Pegasus, Eeslitall ja kõnealune Kinomaja baar kah veel. Küllap siis kulturnikud jõid vanasti rohkem?
PELDIKUBAARINI VÄLJA
“Mulle on alati meeldinud püsiklientuuriga kohad, kuhu tuled nagu oma koju. Mulle ei meeldi sellised kohad, kust iga päev erinev rahvas läbi saalib, need on tegelikult potentsiaalselt agressiivsed kohad. Kodus ei laamenda ju keegi!” räägib Maris, kes nimetab ennast ise alternatiivseks baaridaamiks.
“Kuidas saab ühest kohast just see koht, mis tast saab? Kuidas see klientuur? ja koha aura tekkib?” Tema peaks ju teadma, kuidas need asjad käivad.
“Kinomaja on mingis mõttes minu jaoks siiamaani nagu kodu. Ma lähen sinna nagu koju, kuigi sisuliselt ei toimu seal ammu mitte midagi. Vot krooni alguses olid segased ajad, kulturnikutel polnud eriti raha, mida kõrtsi tuua ja samal ajal arvasid Kinoliidu mehed, et nemad oskavad baari pidada küll? kuidagi nii see läks. Suur osa klientuurist tuli minuga Peldiku baari kaasa.”
Mis oli Peldikubaar? Legendaarne ja eriti punk asutus Vabaduse platsi tunneli juures, kus iga tervishoiuametnik oleks infarkti saanud.
KES KINOMAJAS KÄISID?
“Oi, ma ei osaka niimoodi öelda, küsi parem, kes seal ei käinud. Seal käis ikka igasugust rahvast. Päris hea lugu oli see, kui Lennart Meri, olles juba president, tuli Kinomajja mingile üritusele. Ja siis ta tahtis muidugi pärast baarist läbi ka tulla, nagu ta alati harjunud oli, aga ülipüüdlik turvamees oli kaasas. Siis läks meeletu saaga lahti, kuidas mina ei tohtinud talle lauda kohvi viia, turvamees pidi tooma. Aga seda kohvi jõi ta seal ikka palju, vist viis tassi järjest. Esimesed viis jah turvamees lauda, kuigi Lennart teda pidevalt takistada üritas, viimased viisin ikkagi mina. Pärast saime kõik, kes me tol päeval tööl olime Presidendi Tassid koju kapi peale viimiseks?
Noh, neid rohkem ja natuke vähemkuulsaid kliente on ikka kõvasti olnud, aga neist ei pea üldse rääkima. Vähemalt praegu mitte, need inimesed on ju valdavalt veel elus. Võibolla kümne aasta pärast.
Tegelikult ma kunagi isegi kirjutasin neid lugusid üles, aga need on kolimiste käigus kuhugi ära kadunud. Asja mõte oli see jah, et äkki võiks kunagi baaridaami memuaarid välja anda, noh ei tea, äkki tulevad kuskilt välja.”
NIISIIS, EDASI.
Maris: “Jah, kui Kinomaja kinni pandi, siis hakkasime Urmasega Peldikubaari pidama. See oli täielikult hobi, seda ei saa ühelgi juhul tööks või tohutuks äritegevuseks nimetada. Tegime seda, mida me teha tahtsime ja nii nagu ise tahtsime. Meil ei olnud seal mitte ühtegi töötajat, vahel sõbrad aitasid. Paljud minu Kinomaja kliendid leidsid meid Peldikubaarist ka üles ja neist said Peldikubaari kliendid? ja nii on nad ka siia, Woodstocki kaasa tiksunud. Kui Peldikubaar viimaks kinni pandi, siis pakuti küll, et äkki teete nüüd Kinomajaga ka midagi, aga see siin kasvas nii suureks, et? Ühesõnaga, me pidime valima ja Woodstock tundus kuidagi kindlam ja perspektiivikam variant.”
Maris jätkab: “Peldikubaariga, mis asus otse Linnavalitsuse akende all, kartsime küll kogu aeg, et ülikonnastatud ametnikud lähevad jube õelaks, kui näevad, et nemad peavad hommikul tööle minema, aga mõndadel käib ikka non-stop pidu. Meil oli 24h tegutsemisluba, mida me ka kasutasime ja suvel käis see pidu ju maja ees puu all ka. Mõnuga.” See, kuidas seda kohta muudkui iga natukese aja tagant kinni üritati panna, oli tragikoomiline muidugi, aga tegelikult pole Marisel linnavalitsuse ametnikele mitte midagi ette heita.
“Ma ei saa tõepoolest väita, et see koht oleks väga mingitele tingimustele vastanud. Mis see pind võis olla? Ma ei tea, mingi 25-30 ruutu ja viimasel Peldikubaari sulgemispeol oli seal täpselt 72 inimest. Sulgemispidusid oli iseenesest üsna mitu, iga kuu läks mingi uus kõlakas lahti, aga siis anti jälle natuke pikendust. Siis võtsime ühe suure paberi, kuhu igaüks midagi kirjutas ja panime selle pudelisse, et see uue maja (mis sinna peale ehitatakse) vundamendiauku panna. Aga see pudel on mul siiamaani alles, kuna pole seda auku, kuhu see panna. Ja natuke peale seda, kui me olime välja kolinud, läks see putka põlema? See oli küll selge märguanne, et oligi viimane aeg välja kolida.”
PUHAS EKSOOTIKA
Peldikubaaris käis ka üks jube armas inglise vanahärra, kes tuli kolmeks päevaks Tallinna ja ta oligi kolm ööpäeva järjest Peldikubaaris. Ega keegi ei mäleta, kuidas või kelle sabas ta sinna sattus, aga ta leidis, et kõik muud kohad on jube eurod, see tähendab täpselt samasugused, kui tal kodus. Peldikubaar oli tema jaoks eksootika. Ja nii ta istuski terve aeg seal, absoluutselt kuhugi mujale jõudmata.
Maris: “Nii minu kui Urmase jaoks on hästi oluline komponent baaris muusika. Muusika ümber see vaba aja veetmine ju keerlebki. Ja vähemalt meie kohtades on see ka klientuuri kujunemise seisukohast ülioluline – siin käivad need, kellel on meiega sarnane muusikamaitse. Valdavalt ikkagi rokkarid. Mingite teatavate kontsertide aegu on tõesti kogu maja musta riietatud inimesi täis. Aga miks seda mõndades ringkondades agressiivsuse või veel hullem mingi vaimse peetuse ilminguks peetakse, sellest ma küll ei saa aru. Ma olin ise ka omal ajal hipi, jumal küll, keegi meist ei jäänud kogu eluks hipina Harju mäele õilmitsema. See läheb üle! Hullem, kui seda pole õigel ajal läbi põetud – see on nagu mumps või tuulerõuged, mis tuleb õigel ajal läbi põdeda, kui mõni 50neselt järsku harja püsti ajab, siis on jah?”
PEALE LAHINGUT
Maris jõuab otsaga Woodstockini ja äsjase lahinguni tagasi. “Vot selle üle oli meil peale seda lahingut, mis siit üle käis, küll tõsiselt hea meel, et meie plaadikogu jäi praktiliselt terveks. Mingi 50 plaati läks lahingu käigus vist lihtsalt katki, aga plaate ei varastatud. Selline kontingent, nagu siia sisse tungis, ei tea muusikast mitte tuhkagi. Õnneks. Võeti ikka reaalseid asju – suitsu, alkoholi, telekad peksti puruks – need saab ka uued. Plaate ei saaks kuskilt. Seda, palju meie plaadikogus ühikuid on, ei oska ma nüüd küll öelda, ikka tuhandeid. Sealhulgas asju, mis on tõelised rariteedid, mida nii lihtsalt kuskilt ei saaks.
Ja järgmisel päeval oli see jube armas, et inimesed helistasid päev otsa ja küsisid, kuidas teil läheb, millal ma võin appi koristama tulla? See näitab minu meelest seda, et me oleme oma klientidele olulised. Sama olulised kui nemad meile.”
NO LAS TA MÄNGIB!
Oleme oma jutuga enam-vähem viimaste sigarettideni välja jõudnud, kui sisse astuvad kaks kergelt kõikuvat noorsandi. “Kallis Maris, kallis-kallis Maris, mul siin jube tore poiss Lätist kaasas, las ta mängib õhtul?” laulab üks neist umbes sellist sisuosa sisaldava monoloogi ülipikas versioonis maha. “No las ta mängib. Me toome kohe tehnika Valli baarist ära. Me ei taha eriti midagi. Ainult tonni ja natuke õlut?” nurub ta haletsusväärse järjekindlusega. Muigame mõlemad. “Kuule, mõte pole võibolla halb, aga nii ruttu need asjad nüüd ka ei käi. Meil on täna kontsert ja seda, mis häält ta teeb, pole me ka kuulnud.” – “Ei no me toome tehnika kohe ära, jube andekas vend on? no polegi nii palju vaja, anna või paar õlut jne, jne.”
“Käib sul sihukesi palju?” vaatan ma hämmeldunult toimuvat. “Kogu aeg,” teatab Maris lakooniliselt. “Aga enam ma sedasi neid mängima ei lase, et ise üldse ei tea, millega tegu on. Liiga piinlikke situatsioone on ette tulnud, kus olen olnud sunnitud peale paari lugu esituse katkestama.”
ELU TERRASSIL
Viimased suitsud tehtud, tormab Maris terrassile. Nende terrass ei asu mitte kuskil Tatari tänava tagahoovis, vaid Patarei Vanglas, otse mere ääres. Seda, et tegu on ühe omapärasema välikohvikuga Tallinnas, võin oma kogemustest kinnitada – kus sa veel saad istuda vanglamüüri ja okastraadi vahel, vaatega otse Soome lahele, kus sõidavad Valged Laevad. Tegelikult avati see juba eelmise suve lõpus, aga sel suvel läheb see loodetavasti ka täie vungiga tööle, siis kui kohalikud kontsert lavad ja muud toetavad atraktsioonid ka toimima hakkavad. Remargi korras olgu öeldud, et Marise kompanjon Urmas on seal asutuses kunagi istunud, valuuta omamise eest. Nõukaajal pandi valuutat omavad sellid kinni.
“Kuule, mis te siis teete, kui suitsetamiskeeld jõustub?” on minu viimane mure enne lahkumist. “Ma ei tea. Ausalt ei tea. Kõik variandid on tobedad. Oled sa näinud rokkarit, kes ei suitsetaks, see ukse all kimumas käimine pole ka mingi variant. Käisin Rootsis ühes kohas, kus olid akendele mingid meeletud süsteemid ehitatud, aga see nägi ka minu meelest täiesti idiootne välja. See on selline absurd, minu meelest pole see mitte euronõue, vaid järjekordne eestlaste eesrindlikkus euronõuete tõlgendamises. Oleme ikka kõiges essad!”