Mäletame kahjuks kõik: millalgi sügisel toimus ka Eestis “suur kirjandussündmus” – ilmus viies raamat Harry Potteri raskest kooliteest ja koledast elust. Vaidlustamata kuidagi J. K. Rowlingi loodu väärtusi, ei saa ma kuidagi nõustuda üleüldise kiidulauluga selle prillidega poisikluti teemadel.
Iseäranis häiriv on meediamüüt, otsekui oleks just Harry Potter lapsed lugema pannud. Kuraditki see nii ei ole! Lapsed lugesid ka varem ja loevad ilmselt ka edaspidi. Eestis näikse see Potteri-hullustus üleüldse märksa suurem olevat kui mujal maailmas, kus Sigatüüka-lood on lihtsalt üks menukas lasteraamatute sari. Üks paljudest, millest meedia kirjandusvälistel põhjustel märksa rohkem kirjutab.
Eestis on olukord aga masendav, sest siin kajastab meedia peaasjalikult vaid J. K. Rowlingit ja tema loodut ning kõik muu lasteulme jääb häbematult pildi serva taha.
Seekordne lugu olekski lasteulmest, kummalisest kirjandusliigist, mida keeruline hinnata ja veel keerulisem määratleda.
Lasteulme määratlemisel kerkib esile peamiselt kaks probleemi. Esiteks küsimus ulmest: lastekirjanduses on ulme ja moodsa muinasloo vaheline piir äärmiselt ähmane. Põhjuseks eelkõige see, et lastekirjanikud on ulmes reeglina vägagi võhiklikud ning nende looming näeb sageli küll ulme moodi välja, kuid sisuliselt ta seda pole. Näiteks võiks tuua mõne raamatu, kus Maale saabub mingisugune lapstulnukas. Reeglina ulme sel kohal ka lõppeb ning edasi algab tavapärane lastekirjandus, kus üks lastest on maaväline olend, kelle ebamaisus annab autorile suurepärase võimaluse didaktilisteks arutlusteks ja banaalseteks õpetussõnadeks. Nimetaksin selliseid raamatuid lihtsalt ebaprofessionaalsuse ilminguteks, sest oma ametit tõsiselt võttev kirjanik teeb ikka endale kõigepealt selgeks stilistika, milles ta looma hakkab. Kaanonist saab välja murda alles siis, kui selle olemus on endale selgeks tehtud.
Loomulikult ei ole kõik lastekirjanike loodud ulmelised lood sellised, aga palju on neid küll. Kirjanduskriitilist vett segavad siin muidugi kõikvõimalikud lastekirjandusega tegelevad tädid/onud, kes põlvkondliku väärarengu tõttu ulmet reeglina ei armasta ja siis ka hea lasteulme puhul ajavad miskit hämarat juttu sellest, et ega see ikka ulme ei ole, et autor kasutab vaid ulmelisi väljendusvahendeid jne. Üks värskemaid näiteid sellest vallast on kellegi T. T. järelsõna Philip Pullmani romaanile “Kuldne kompass”, kus just säärast idioodi juttu aetaksegi. Arenenud silmaringiga isik saab aru, et saladuslik T. T. pole (head) ulmet lugenud või veelgi enam, on lihtsalt rumal inimene ning püstitab “neid teooriad” omaenese kehva lugemuse ja teadmatuse baasilt.
Lastekirjandust kirjutavad ka autorid, kelle loomingu põhiosa moodustabki ulme ning selliste autorite puhul tavaliselt raamatu ?anriline kuuluvus küsimusi ei tekita? peamiseks küsimuseks saab hoopis see, kas tegu on lasteraamatuga. Heaks näiteks oleks siin Isaac Asimovi looming, kus suur osa nn. täiskasvanute tekste on suurepäraselt mõistetavad ka pisut vanematele lastele. Meenutuseks võiks mainida kasvõi kultusantoloogiat “Lilled Algernonile” (1976) avavat lühijuttu “Robbie”. Kahel viimasel aastal eesti keeles ilmunud lasteulme on nüüd see, mida ma alljärgnevalt pisut konkreetsemalt lahkaks. Ütlen kohe au salt ära, et Potterist siin juttu ei tule. Ka jääb vaatluse alt välja kirjastuse Ersen poolt üllitatav sari “Sabrina, teismeline nõid” ning seda just seetõttu, et hoolimata neis raamatutes esinevast nõidadest ja võlukunstist, on tegu tüdrukutekirjandusega, kus raskuspunkt on pigem mingil pisitibilikul sagimisel ning kogu see nõiakraam on ilustav taust.
KIRJASTUS SINISUKK
avaldas aastal 2002 Carol Hughesi romaanid “Tota ja kummuli maja” ning “Tota jälle kummuli maailmas”. Tegu tõeliste lasteraamatutega, mille ulmelisus on üsna täpselt selle ülalpool mainitud moodsa muinasloo ja lastefantasy piiril. Tegu pole just kõige originaalsema kirjandusega – “Alice Imedemaal” ja “Cippolino seiklused” on kaks esimesena pähetulevat võrdlust. Tota-lugude tugevaks küljeks on autori kahejutustamisoskus, mis teeb need raamatud väikesele lugejale märksa vastuvõetavamaks kui võrdlusena mainitud inglise matemaatiku absurdi ja itaalia lastekirjaniku poliitilise paskvilli. Ulmeline eeldus ise on lihtne – Charlotte (tema see Tota ongi) keerab pea alaspidi ning avastab, et kodumaja laes asub teine maailm, kus majahaldjad kõiksugu pahalastega leppimatut võitlust peavad. Need raamatud on mõeldud suhteliselt väikestele lugejatele ning õrnas eas nooruk peaks neid kardetavasti “lihtsalt mingiteks titekateks”.
KIRJASTUS OLION
avardas siinmaise laste ulme horisonti aga prantsuse ulmekirjaniku Serge Brussolo lastesarjaga “Peggy Sue ja vaimud”. Ilmunud on kolm romaani: “Sinise koera päev”, “Deemoni uinak” ja “Sügaviku liblikas”. Esimesed kaks ilmusid 2002. aastal, viimane aga käesoleval aastal. Neid romaane lugedes on kohe tunda, et autor on ulmekirjanik, sest raamatutes esinev fantastika on korralikult läbi mõeldud ning autor ei karda oma mõttekonstruktsioonidega päris lõpuni minna. Isegi siis kui see lõpp
on julm ja verine! Tulemuseks on ajuti üsna õudse sisuga lastefantasy. Brussolo romaane on juhmimad prantsuse kriitikud võrrelnud Potteri lugudega, kuigi sellisest võrdlusest on raske aru saada. Kui üldse võrrelda, siis pigem “Salatoimikutega”, sest just sedasorti paranoidsest õhustikust on need romaanid tiined. Kangelannaks siis Peggy Sue, kes ainukesena näeb vaime (ise eelistavad nad küll nimetust Nähtamatud). Vaimud on ühed väga vastikud elajad, kelle peamiseks tegevuseks Maal näikse olevat kõikvõimalike sigaduste tegemine. Näiteks seestub vaim autojuhti ja suunab auto kuristikku. Naljakas, eks ole!? Vaimude arvates vägagi. Peggy Sue’le nad midagi otse teha ei saa, sest tüdrukut kaitseb kosmosest antud võluvägi. Küll aga võivad vaimud sundida kedagi muud Peggyt teise ilma saatma. Nõnda tulebki plikanatil vaimudega võidelda. See on aga üsna keeruline, kui sa oled neljateistkümneaastane tüdrukutirts, keda kõik pisut imelikuks peavad ning kelle juttu keegi tõsiselt võtta ei soovi.
KIRJASTUS TIRITAMM avaldas käesoleva aasta alguses esimese köite Philip Pullmani triloogiast “Tema tumedad ained”. Romaan ilmus Inglismaal pealkirjaga
“Põhjavalgus” ja Ameerikas pealkirjaga “Kuldne kompass”. Mingil arusaamatul põhjusel ilmus inglise kirjaniku romaan eesti keeles ameeriklaste pealkirjaga. Põhjuseks ilmselt kommertslikud kaalutlused, aga see eksitab – asjandus, mida pealkirjas kompassiks nimetatakse, on tegelikult alethiomeeter. Üsna oluline vahe, eksole?
Pullmani romaan esindab seda lastekirjanduse osa, mis on ka täiskasvanutel mööndusteta loetav. Lastekirjandusele omaselt saab peategelaseks olev tütarlaps Lyra igas olukorras enam-vähem hakkama, kavaldab üle endast vanemaid ja targemaid ning paneb neid ka endale sobivas suunas tegutsema. Ebalapselikud on aga Lyra vanemate suhted, kardan, et sedasorti armastuse/vihkamise ja võimumängude sasipundar käib lapslugejale kõrgelt üle pea. Pullmani suurimateks plussideks tuleks eelkõige nimetada põnevalt punutud lugu ja fantaasiarikast alternatiivajaloolist maailma. Lugemisjärgselt tekkis küll tunne, et see raamat jääb aastakümneteks püsima ning muutub aja jooksul tõeliselt igihaljaks klassikaks. Tõrvatilgaks meepotis oleks aga romaani järelsõna, millest eespool juba juttu oli.
KIRJASTUS HOTGER avaldas paar kuud tagasi Eoin Colferi romaani “Artemis Fowl”, mis
on samanimelise noorsoosarja avateos. Sedapuhku on tegu pisut thrilleri hõngu
omava technofantasyga, kus 12-aastane kriminaalne geenius püüab oma kätte saada haldjakulda. Tõtt-öelda on see romaan kõige kaugemal sellest, mida tavapäraselt lasteulmeks peetakse, ning esmalugemisel ei osanudki ma seda lasteraamatuks pidada. Jättes kõrvale nimikangelase enam kui vaieldavad eetilised põhimõtted, tuleb tunnistada, et tegu on huvitava ja originaalse seguga üsnagi vastandlikest kirjandusliikidest.
Kokkuvõtteks on selge, et prillidega võluripoiss Harry polegi ainus kuulus ja väärikas lasteulme tegelane, kelle tegemistest eesti lastel on võimalik omas keeles lugeda. Totalood on ehk pisut pisematele, aga kõik ülejäänud raamatud sobiksid niisama ka kõigile potterlastele lugemiseks? ning miks mitte ka märksa vanematele.
Hämmastav on vaid see, et millegipärast on uuemas lasteulmes kõik peategelased pärit katkistest perekondadest. Vaid Peggy Sue’l olid mõlemad vanemad (ja isegi vanem õde) olemas, aga ega Peggy Sue kodu kah nüüd normaalseks ei saa pidada. Ilmselt on siin tegu lastekirjanike vastuhakuga kunagisele tabule, mis nõudis vaid õnnelike perekondade kujutamist. Kuid selline üksmeelne ebanormaalsuse normina näitamine teeb ka pisut nõutuks.