Kureliste selts on suur ja lai, kuid linnud, kellest see oma nime sai, moodustavad meie ajal kõigest 14 liiki.
AVAMAASTIKU LINNUD
Suured (neist väikseim on neitsikurg), majesteetlikud ja pika elueaga linnud on omi poegi kaitstes – minu meelest – vapraimad linnud maailmas. Nad astuvad välja hundikarja, inimkamba või kasvõi tanki vastu.
Kõik kurelised on avamaastikul pesitsejad ning nagu sellistele pesitsejatele üldiselt omane, on isaslinnud emastest suuremad. Ja ägedamad näiteks neis olukordades, kus paar koos tegutseb.
Siiski peab tähele panema, et isaslindu motiveerib oma hääle ja kehakeelega just emalind. Kuigi isane patrullib territooriumi piiridel, peab ta vahest siiski ka sööma ja puhkama. Ohu märkide ilmumisel annab emane lühikesi tremolo-laadseid, küllalt vaikseid üleskutseid, mille peale isane kohe mobiliseerub, aktiviseerub, ennast läheneva ohu poole keerab, kaela välja sirutab, seda veidike ette kallutab ning äkitselt ja ootamatult, tiivad õieli, ohule vastu jookseb.
TÕELINE VÕITLEJA
Vaenlasele vastutõttav isane teeb kummalise kummarduse, tõstab järsult pea ja saba, laseb ühe tiiva seda poolenisti avades maa poole (nagu näitaks kilpi) ning tõstab demonstratiivselt järgemööda oma võimsaid jalgu – see on relvastuse ja lahinguks valmisoleku demonstratsioon.
Kui sellest potentsiaalse vaenlase peletamiseks ei piisa, hakkab isakurg edasi-tagasi marssima, näidates nagu aegluubis liikudes oma nõtkust, jõudu, võimsat nokka ja hirmsaid jalgu. Maa pealt toidu otsimist teesklev emane läheneb samal ajal isasele ja jõudnud temast umbes paari-kolme meetri kaugusele, kordab oma tremoloüleskutseid.
Selleks ajaks on isakurg juba mõnda aega hästi madalalt, kassi nurrumist meenutavalt, eksimatult ähvardavalt vaenlase poole urisenud. Emase signaali peale viskab isakurg pea järsult kuklasse, lüües samal hetkel oma tiivad järsult külgedelt allapoole laiali ja hakkab võimsalt emase lühikeste, sagedaste eksklamatsioonide saatel pasundama.
Ma olen olnud tunnistaja sellele, et isegi viiekuue aastased lapsed saavad aru, et see “tervitus”, nagu inimesed seda kurgede etteastet kombekohaselt nimetavad, on väga tõsiseks hoiatuseks.
PEAAEGU VEELIND
Kurgede pulmariitust ma isegi ei proovi siinkohal kirjeldada, mainin ainult, et see sisaldab ülielegantseid ja jõulisi lennuelemente. Kui lindudepaar neid teineteisest üle lendamisi sooritada ei saa (näiteks kärbitud tiibade tõttu), siis ei tule neil viljastatud mune. Olgugi, et pesa saab tehtud ja kaht viljastamata suurt muna pesas nädalate kaupa hautakse – kuni nad ükskord mädanema hakkavad ja talitajate poolt eemaldatakse.
Viljastatud mune haub õnnekurg ehk jaapani kurg (Grus japonicus) keskeltläbi kuu aega, poegi aga võib kasvatada ja hooldada nende suguküpseks saamiseni, mis saabub 3-5 aastaselt.
See liik on kõikidest kurglastest enim veekogudega seotud lind – nii et vähe sellest, et tal on vaja avamaastikku, nõuab ta oma pesitsuspaigas ka kuni poolemeetrise sügavusega jõgede sonne, järvi või läbivooluga tiike. Toiduks sobivad jaapani kurele väiksed imetajad (suure rotini kaasa arvatud), roomajad, kahepaiksed, suuremad ja väiksemad selgrootud, mahlakad taimed ja muu säärane.
LIND VAIMUDE RIIGIST
Õnnekure võimsaimaks lahinguvõtteks on hüpe õhku, mille käigus lööb lind tiivad lahti nii, nagu jääks ta hetkeks õhku rippuma – ja sama liigutusega surub ta varbad kokku, nii et jalg muutub odaks. Selles poosis olles lööb ta jalgadega ette, otse vaenlasele pihta. Selline hoop võib tungida inimese kõhuseina isegi läbi riietuse.
Jaapani kurg elab mõistagi peamiselt Jaapanis, aga teda on registreeritud ka Koreas ja mujal Kaug-Idas. Sügisel lendavad kõik Kaug-Idast pärit kureliigid – nende seas ka meie õnnekurg ehk teisisõnu veel punamütsike (nagu teda nimetatakse inglise keeles: red riding-hood crane) mõistagi läände ja edelasse. Läänes asub aga nii Hiina, Korea kui ka Jaapani mütoloogiale vastavalt õndsate esivanemate vaimude riik.
Rände ajal lendavad kured nurgarivistuses, tehes jällegi trompetihääli, mida kuuldes-nähes inimesed koju altarite juurde kiirustavad ning nendel paberist väljalõigatud ohvriande põletavad, saates seega kingitusi oma esivanematele.
VALGEST SINISEKS JA SIIS MUSTAKS
Kaug-Idas ei eksisteeri vist ühtegi suurt mütoloogilist süsteemi, mis ei oleks algupäraselt Hiina müütidega seotud. Viimaste kohaselt on kured pika, voorusliku ja õndsa elu loomsed sümbolid; nende rituaalsetest nimetustest kuulsaimad on Siang He (surematute kurg) ja Ling He (imeline kurg), kes on heleda, meheliku, voorusliku Yan alge märgiks. Müütiline kurg sööb tule ja metalli segu ning on ka vooruslikkuse teekonna muutuste linnuks.
Vastavalt sellele – nagu räägib mütoloogia, mitte zoloogia – toimuvad kurega seitsmeaastaselt niinimetatud väikesed muutused. Kuueteistaastaselt toimuvad aga suured muutused, mis lõppevad alles siis, kui kurg saab 160 aastaseks – siis muutub kurg puhas-valgeks ja tema häälitsemine ulatub taevani.
Tuhande aastaseks elanud valge kurg Bai He muutub siniseks või roheliseks (Tsan He) ja veel tuhande aasta pärast saab temast must kurg (Suan He). Valgetel tantsivatel kurgedel sõidavadki surematud jumalad ja vaimud ning see lind on kõige suurem koreograafia patroon.
Ülivooruslikud mustad kured enam suurt ei tantsi – nemad on kõige peenemad ja täiuslikumad muusikatundjad.
Aga tagasi zooloogiasse. Jaapani kurel on peas kõikidest kurelistest suurim punane müts ja tema sulestikus on ülimaitsekalt kombineeritud puhasvalge ja süsimust. Ju ta on parajasti keset teekonda balletist taevaliku muusikani.