Muld: 40 aastat ühte bändi… Kuulge, geniaalsed rokistaarid surevad enne seda aastakäiku kui vana teil bänd on.
Land: Me siin, vastupidi, vaikselt alustame jälle. Mis siin kommenteerida. Lihtne mõiste – elu.
Madisson: Vahepeal puhkame ja siis hakkame otsast peale.
Land: Küsi seda küsimust, kui Fix on 70, et kuidas te, kuradid elate. Ülikooli 375. juubelil mängisime esimese koosseisuga ja seda saad sa nägema ka 13. detsembril. Mis see kuradi 60-aastane Land nüüd siis kehvem on kui 18-aastane.
Muld: Targem äkki…
Madisson: (naerab närviliselt) Alati suhteline küsimus.
Land: Aga kui sa nii küsid, siis osa on jäänud muusika juurde ja osa muu töö juurde. Aga, jumala abiga, kõik oskavad pilli mängida. Seda hirmu meil pole, et tuleb esimene koosseis kokku ja siis, et “oi, kurat, ei tea…”
*
Muld: Kas on Fixi kohta mõni eriti lahe legend, kuidas te kokku saite?
Madisson: Ei, ei, me oleme legenditud vennad.
Muld: Ma ei usu seda.
Land: Kui ma sulle tõsiselt räägin, siis ongi kogu legend. Võin sulle saladuskatte all öelda, et 1968 me alustasime, 1969 me olime juba väga kuulsad – Tartus.
Madisson: Ma võin sulle parem ise rääkida. Ma olin nimelt Fixi tänulik publik sellel ajal. Kas sa kujutad ette, et pidu hakkab täpselt kell 8? Piletid on hommikul kella kümneks välja müüdud. Täpne arv pileteid. Kui sa jõudsid 8:05, siis sa enam pidule ei saanud. Rajoonisaal oli tollal 200-kohaline, see oli puupüsti täis. Siis tuli läbi akna minna, teisele korrusele, võtta redel, minna legendaarse direktori Valge Mardi akna alt kummargil läbi, piki karniisi. Ronida niimoodi… Ma olen seda ise korduvalt teinud, ma tean. Siis sain Raidmaga tuttavaks ja meil oli selline diil, et kui ta tuli peole, andis ta mulle noodipulti kanda, et sain temaga koos sisse. Ja muuseas, pileti pidin ikka ostma…
Muld: Kuidas sina seda kõike tajusid, kui mängijana? Kas läks katus soojaks ka?
Land: No mis sa ise arvad. Me olime üliõnnelikud. Naised… Ikka John Lennon, nagu sa ükskord ütlesid… legend… Ikka, ikka. Uhke värk.
Muld: Kuulge, mina mäletan, et te esinesite Vanemuises… Ühe nii-öelda popgrupi jaoks oli see ju täiesti haruldane värk.
Madisson: Võin sulle üht-teist öelda saalisolijana. Olles hankinud ränga vaevaga selle pileti, siis ma juba tundsin Landi, aga ega ei pääsenud pileti ostmisest, sest Valge Mart oli valge juut… Ei andnud sulle vaba sissepääsu, vaid vaba võimaluse pileti osta. Kontserdil tõusid kõik püsti nagu üks mees.
Land: Ainsad, kes istusid, olid neli esimest rida. Ja teatavate kohtade mehed. Pean silmas julgeolekut.
Madisson: See oli päris pull elamus.
Land: 1972 lõppes üks põhiperiood ära, 1976ndaks oli uuesti koos jõuline bänd. Sellest saadi kiiresti aru ja Ülo Vilimaa, tollel ajal eriti tuntud teatritegija, värbas meid teatrisse tööle ning tal oli nii kõva sõna, et meid võetigi Fixina tööle. Töötasime bändina tollel ajal Vanemuise teatris ja tegime oma etendusi.
Esimene asi oli “Hunt ja 7 Kitsetalle”. Siis tuli Fixi “Revüü”. Selle omapära oli selles, et see oli inglise keeles. Keegi maadam, kelle nime ma ei maini, kultuuriministeeriumist, tõstatas üles küsimuse, et mis revüü? Kus on meie nõukogulik revüü, kui lauldakse ainult inglise keeles?
Muld: Miks sa ei nimeta maadami nime?
Land: Ah, mis! Siis ütles selle peale Kaarel Ird väga karmilt, “kuulge, mis kuradi jama te ajate. Kas te olete midagi kuulnud nõukogulikust revüüst? Revüü tuli meile Prantsusmaalt. Paneme, poisid, prantsuse keeles ühe laulu.”
Madisson: “Las laulavad inglise keeles. Kõik. Me oleme poolt.” (naer)
Land: Ja viimane asi oli “Põhjaneitsi”. Etendus pidi minema ka Moskvasse, aga ju siis kellelegi siis ei meeldinud. “Põhjaneitsi” ei ole kahjuks kusagil säilinud. Tähendab, ma mõtlen lindistust.
Madisson: Aga Moskvasse see siiski ei läinud. Moskva komisjonile mängiti see ette ja, ütleme nii, et ei meeldinud, kui balletitrupp tantsib puhvaikades.
*
Land: 1980 olid meil esimesed suuremad kontserdid Lenini-nimelises Leningradi spordihallis. 11 000 matsi, vabandust, 11 000 inimest.
Madisson: Seltsimeest.
Land: Esinejad olid Leontjev, Tõnis Mägi, Kobson, Repriis.
Muld: Need Venemaa lood on puhuti üsna õudsed.
Land: Selline lugu. Sarapuu Vaado, elab juba aastaid Kanadas, hüüdnimega Vadi, uus bänd Repriis oli mul valmis. Rahadega oli juba näpp nii põhjas, et mindi Vadi juurde Linnahalli, kus ta oli asedirektor, vinguti metsikult, et on tööd vaja. Siis Vadi helistas kusagile ja ütles, et kolm minutit on aega mõelda… Leningradis spordihallis esinete galakontserdil.
Madisson: Poisid läksid koju. Varsti helistas mulle Vadi, et me peame ikka Leningradi minema. Ma tõmbasin natuke õhku sisse, et, kurat, ma ei saa Landi kätte nii kiiresti, et anna paar päeva aega mõelda. Selle peale ütles Vadi, et teil on nüüd valida, kas te hakkate käima suurtel galakontsertidel, suurtes kohtades, või te mõtlete. Ma ütlesin, et OK, saab tehtud, kohe oleme kohal.
Land: Me leiutasime, kulla Ahto, igiliikuri Vene ajal, mida teavad vähesed. ENSV-st ei saanud ju välja. Sel ajal ei lennanud lind ka teise vabariiki. Näiteks nii suurde riiki nagu Läti, kui sa esineda tahtsid. Igavene jama. Pidid kellelegi ikka kogu jama ette mängima ministeeriumis. Komisjonid käisid ja uhasid ja arutasid. Aga siis me avastasime ühe detaili, et Raadio ja Televisiooni Komitee orkestrid ja bändid allusid Raadio ja Televisiooni Komiteele. Huvitav. See tähendas seda, et ei olnud vaja kellelegi ette mängida. Mina läksin lugupeetud härra Lembit Heinmaa juurde, prääksusin, et vaja väga saada Tartu Televisiooni stuudiobändiks. No ta ei saanud meid ju võtta, et mis kuradi bändiks? Aga ma rääkisin, et ega rohkem muret ei olegi, vaja oleks ainult neid blankette tema allkirjaga. (Naer) No ja siis me viisime need juutidele. Meie ametlik nimetus oli Eesti Televisiooni Tartu Stuudio mittekoosseisuline ansambel.
Madisson: Ja ülemustel Moskvast oli ametlik paber olemas ja kõik olid rahul.
Land: Meil on üks kuldlaulja ka olnud, kellega me käisime tuuriga Venemaal. Sa ei suuda seda ilmapeal ära arvata.
Muld: Kes see on?
Land: See oli Peeter Volkonski. (Naer) Konferansjee. Ja laulis ka lõpuks.
*
Muld: Sina, Väino, rääkisid mulle kunagi uskumatuna tunduva loo, mille peategelane oli mannapuder.
Land: See on absoluutselt tõestisündinud lugu. Istusime kolmandat päeva Blagovessenskis. Väga paha oli, lavale esinema ei lastud. Ja siis, pane tähele, enne lennukile minekut, mõtlesime kümnekesi, et võtaks veidikene viina. (Väga tõsiselt) Me muidu ju üldse ei joo! Aga, raisk, lennujaama restoranis sadat grammi ei antud. Öeldi, et kui juua tahate, peate ka sööma. Kõige odavam toit oli mannapuder, 10 kopikat. Võtsime siis kümnekesi mannapudru ja sada grammi. Ja nii oma kümme korda. See maja oli söömata mannaputru täis, ma ei tea, võib-olla on tänaseni.
Madisson: Kõige kuulsam on tegelikult Fix olnud ikkagi Leedus. Olime metsikult kuulsad. Sama, nagu, ma ei tea… John Lennon. See, kuidas see kuulsus alguse sai, on omaette history.
Land: Tantsuõpetajad Norvaissad korraldasid 70ndate alguses Kaunase spordihallis temaatilisi kontserte. Ja üks neist sattus olema kantriteema. Leiti Eestist kantribänd nimega Fix. Sõitsime siis sinna Kaunasesse. Suur spordihall, nagu ikka. Ja nüüd tuleb kuulus kantribänd Fix ja võitsime… Meil on siuke lugu, nagu “Kuidas metsa hõikad”. Lauluread “tuli usin tulema,vesi väle vajuma, raha kiirelt kuluma” asendati ajalooliste sõnadega… degevoja (elagu) krepsinis (korvpall) degevoja ?algiris, degevoja Sabonis, ja me olime kuulsad umbes kümme aastat.
Madisson: Kui me käisime 82. aasta koosseisuga, siis oli Kaunase spordihall välja müüdud. Ja pilet oli tolle aja kohta mega kallis, 2 rubla, mida müüdi mustal turul 25 rubla pilet.
Muld: Oi perse! Kui palju raamatuid oleks selle eest saanud!
Land: Kolmekordne võmmiahel piirab spordihalli. Ja kui sai ära öeldud… (leedu keeles), läksid saalis kõik tuled põlema ja põlesid lõpuni. Klaipedas peksti saal segi. Jne, jne. Ütlesin meie filharmooniale, et küsige hästi palju raha, sest me oleme seal jube popid. Keegi ei uskunud seda. Aga näe, oli!
Muld: Ja 13. detsembril teete te mida?
Land: Saku suurhallis teeme, mitte “mida”. Kontserdi. Võtame läbi kogu 40 aasta loomingu, veel on kambas Jassi Zahharov ja Leinatamm ning meie soendusbänd on Vitamiin!
* * *
Millega tegu?
1968. aastal Tartu rajooni kultuurimaja tiiva all alustanud tudengiansambel Fix on ennast tänaseks kindlalt Eesti muusikaajalukku jäädvustanud. Neljakümne aastaga on kadunud pikad juuksed, lillelised püksid; muutunud on riigikord ja Fixist läbi käinud inimesed, kuid ansambel ise on alles. Bändi muusikat on iseloomustatud kui pöörast kirevust alates jaanipäevasest külakantrist, ukraina rahvaviisidest, hard-rockist, d?ässist, joodeldustest ja funky’st, lõpetades disko ja estraadiviisidega. Nende tuntud hittideks on “Tsirkus”, “Pesumees”, “Vana pildiraam”, “Pardike ja mooniõis” jpt.
* * *
Kakssada kohta, tuhat soovijat
40 AASTAT TAGASI: Endine Eesti Moskva suursaadik Mart Helme meenutab Fixi asutajaliikmena, kuidas asjad toona käisid.
Fixile panime aluse koos Väino Landiga 1968. aastal. Olime mõlemad Pärnu poisid, õigemini, Väino oli küll Sindist, ning ammused tuttavad ja Pärnus bändigi teinud. Kui tulime Tartusse õppima, saime ühel peol kokku ning Land teatas, et väga oleks vaja bändi teha. Ma küll küsisin, et kus ja kuidas, pole meil ju prooviruumi ega pillegi, aga Väino, organiseerija nagu ta on, teatas, et temal on juba kõik kokku lepitud. Ja siis küsis, kas ma mõnda kitarristi tean.
Elasin toona ühikas koos Mati Eelrannaga, tema siis hakkas kitarri mängima ja esimene trummar oli Neeme Konsa. Niisiis läksime proovi tegema. Sel ajal tahtsid kõik midagi raskemat panna, nagu näiteks Rolling Stonesi moodi, meie aga olime rohkem meloodilisel lainel, imponeeris mercy beat, see on nime saanud jõe järgi, mis läbi Liverpooli voolab. Ja kuna meil polnud ühtegi tugevat lauljat, hakkasime rõhuma mitmehäälsele laulule, millest kujunes Fixi kaubamärk.
Mul oli au panna Fixile ka nimi. Saime kõik vastava koduse ülesande ning mina avasin Inglise-Eesti sõnastiku, sirvisin seda, kuni jõudsin f-täheni ja leidsin sõna “fix”, millel oli küll hirmus palju tähendusi, ent mõned neist hakkasid silma: kindel, püsiv jne. Algul olid poistel küll mingid kõhklused, et äkki hakatakse viksiks kutsuma, ent lõpuks jäi, nagu jäi.
Kontsertdebüüt toimus Fixil märtsis 1969. Võib julgelt öelda, et mõne kuuga olime Tartu peal tehtud vennad. Ja 1969. aasta suvel korraldasime Fixi tuuri mööda Eestimaad, umbes kahekümnes paigas – usutavasti oli Fix üks esimesi sellise tuuri tegijaid. Ning see tuur kujunes läbilöögiks. Mida lähemale Tallinnale jõudsime, seda kuulsamaks saime. Ning mäletan elu lõpuni kontserti Raasikul. Kultuurimajas oli ehk paarsada kohta, aga inimesi luusis maja ümber tuhande ringis. Mäletan ka, kuidas tuuri ajal elasime: enamasti kultuurimajas põrandal ja laval magades, üle vanad kardinad. Pluss kõik muu hipilik ja sellise elustiili juurde kuuluv.
Mina tulin Fixist ära 1973. aastal seoses Tartust äratulekuga. Ma olen ikkagi ajaloolane ning mind hakkasid järjest enam huvitama nii poliitika kui ka rahvusvahelised suhted.
* * *
Väike-väike miilits, suure-suure fura?kaga
Madisson: Ma võin sulle siin kuue silma all rääkida ühe loo, kui sa lubad, et sa ei lindista.
Muld: Ei lindista! (Lülitab diktofoni tööle.)
Madisson: Kaks inimest Fixist. Tegevuspaik Venemaa. Aga poes müüakse rislingut. No mõeldi, et vaja minna teise poodi ja osta suur kott, mis jälle osta omakorda rislingut täis. No kujuta ise ette, rislingu vein Venemaal! (Tõsiselt) Me ju muidu keegi ei joo. Me oleme karsklased. Kõik teised muusikud joovad. Aga kui vein oli käes, siis teatas üks meestest, et mis me sinna hotelli nii vara ronime, näete, seal eemal on ilus lumine lohk, külma on ainult 25 kraadi, läheks libistaks vähemalt ühe rislingu ära. Istuti lohku, avati risling, aga umbes kolmanda pudeli ajal saadi aru, et on vaja hakata laulma eesti patriootlikke laule.
Land: Siis tuli miilits. Eestlased olid sellised suured-suured, aga miilits oli väike-väike.
Madisson: Ja siis see miilits, kes oli väike-väike, hakkas õiendama, et mis te räuskate. Talle öeldi muidugi, et käimas on “estonski natsjonalnõi prazdnik” ja et “mõ prazdujem”. Ja öeldi miilitsale, et pole viisakas nõukogude inimesi segada, vaid on vaja hoopis nendega koos veini juua. Ja siis see miilits, kes oli väike-väike, vaidles vastu. Mõnda aega.
Land: Aga mitte liiga kaua.
Madisson: Siis joodi juba kolmekesi ja eestlased laulsid edasi, kuni hakkas tunduma, et oot-oot, nii ei lähe. Meie laulame, aga miilits, kes on väike-väike, ei laula. Miks sa ei laula, miilits, kes sa oled väike-väike? Miilits aga räägib, et tal on eesti keelega raskusi. Siis öeldi miilitsale, kes oli väike-väike, et hea küll, kui sõnu ei tea, siis laulgu lja-lja-ljaa, aga laulgu, raisk, kaasa. Ja nii kaikus keset Siberi ööd kahehäälne eestikeelne laul “Jää vabaks, Eesti meri”, millele sekundeeris miilits, kes oli väike-väike ja kelle fura?ka oli suur-suur: “Lja-lja-lja-ljaa-ljaa-ljaa-ljaaa!”