Aastad pole vennad ning loomulikult kuud ka mitte. Minu “kuu loomade” sarjaga lähen ma sellest juunist nüüd teisele ringile ja tunnen tungivat vajadust rääkida väga ilusatest, värvikirevatest lindudest, keda ma aastakümneid pole Eesti looduses vahepeal näinud ja keda näha tuli mul õudselt kange tahtmine just nimelt aastal 2007|.
HARULDANE MESILASENÄPP
Need linnud on troopilise päritoluga ja selles võib veenduda igaüks, kes neid värvikirevaid iludusi lähedalt näeb. Niisiis, siniraag, peoleo, mesilasenäpp, vaenukägu ja jäälind.
Kõige haruldasem neist, minu isiklike kogemuste ja ka kolleegide väidete järgi, on Eestis mesilasenäpp. Aastatel 1968-1969 nägin ma neid linde kolmel-neljal korral Kagu-
Eestis söömas – õhust mesilasi püüdmas – ja iga kord oli see mulle parajaks esteetiliseks vapustuseks. Piiritaja-suurune, vähemalt seitsmes eri värvivariatsioonis nagu tulevärgiplahvatus – nii näeb välja mesilasenäpp, kes sööstab tiheda lehestikuga põõsast välja, et vabas õhus haarata oma pika, peenikese, pintsetilaadse nokaga töömesilasest saak ja kohe pärast seda taas põõsastesse kaduda, kuigi vaatleja (ehk siis mina) põõsastest vaid meetri kaugusel seisab.
Tegelikult oskavad ennast põõsastesse ja rohelusse peita kõik äärmiselt ereda sulestikuga linnud. Näiteks isane paabulind oma täielikus, uhkes pulmarüüs. Lehvikus (mis muide ei kasva tal mitte sabast, vaid seljast) on isasel paabulinnul ligi sada, kuni meetripikkust kuldrohelist silma, igaühe otsas silmataoline muster. Ja ometi nägin ma, kuidas troopilises metsas, minust kolme meetri kaugusel, see uhke ja kaugeltki mitte väike lind lausa lendas põõsasse ja lihtsalt kadus sinna – põõsas isegi ei liikunud.
SINIRAAG, VAENUKÄGU JA NENDE PEITUS
Sama hästi oskab ennast peita ka siniraag, kes oma valdavalt taeva- ja meresinist sulestikku metsas varjab. Siniraag toitub eelistatult hiila-porbulastest ja teistest sitikatest või sõnnikumardikatest, keda püüab metsapõrandal, kuigi ta on võimeline ka õhus putukaid napsama. Mardikas noka vahel, sööstab ta maa pealt püstloodis otse üles, suhteliselt suurde kõrgusse ja valib eksimatult puuoksa, mis asub sinkjas varjus. Siniraag istub oksale, jääb liikumatuks ja kaobki silmist.
Maa peal istuv isane vaenukägu hoiab oma uhket suleharja, mis meenutab pisut antiik-kreeka kiivri uhket kaunistust, kenasti kukla vastu, kuid lendu tõustes lööb ta roosakate, mustade ja oran?ide värvidega vaataja pahviks ja jõuab reeglina kiiresti kaduda. Vaenukägu on meil haruldane pesitseja. Viimati nägin ma teda 1966. aasta juunis Palmses, Lahemaal ja tahaksin hirmsasti teda jälle näha.
Peoleost ja jäälinnust pikalt pajatada pole vaja – nad on meil niigi kuulsad tegelased. Mainin ainult niipalju, et minul õnnestus neid näha õige mitmel aastal, kuid ainult juunikuus. Jäälind on meil ka haruldaseks talvekülaliseks. See väike kalamees suudab sukeldudes kala püüda ka talvel ja loodetavasti saab ta tulevastel aastatel sellega rahulikumalt ning ohutumalt tegeleda. Kuigi selleks on väga vaja mageveekogude reostustaseme langust. Vette sukeldub jäälind kala järele sekundi murdosaks – ta ei ole tõeline veelind, kes võib pikalt vees olla ja seejuures mitte märguda, ning see rasunatuke, mis tema sulgedel on, ei kannata isegi nõrka veekogu reostust.
KULDPÕRNIKAS JA ASFALT
Sinna pole midagi parata, et juunikuust rääkides pean mainima kuldpõrnikat. Ta kuulub Cetoniaceae sugukonda, mis on hiilgavalt esindatud väiksemate, aga ka väga suurte, kuni kolmesajagrammiste isenditega, imekaunites värvides ja veidraimate sarvedega peas (peas), mida looduses esineb.
Ka kuulsad sametise seljaga mustavalgekirjud ja kuni kolmesajagrammised koljatmardikad kuuluvad sellesse sugukonda. Need mardikad on suurepärased lendajad. Just selle sugukonna mardikad suudavad panna kattetiivad lennu ajal selga tagasi, nii, et tagumised töötiivad väljas. Kuldpõrniklaste kehad omavad aerodünaamiliselt täiuslikke kujusid ning need – reeglina massiivsed ja kohati väga suured mardikate liigid – suudavad väga kiiresti lendu tõusta. Valmikud söövad nad peamiselt roosõieliste õisi, vastsed aga kõdunenud puitu ja muud säärast orgaanilist toitu mulla sees. Kogu lapsepõlve vaimustusin ma juunikuus (ka hiljem suvekuudel) nendest punakaslilladest metallsäraga kõhtudest ja kuldrohelistest selgadest niivõrd, et lausa ootasin kohtumist ka selle sugukonna troopilisemate esindajatega.
Nii juhtuski, et ükskord kuumal juunikuupäeval, kõndides Tallinna linnas, pidin saama tõelise meelte?oki, nähes enda ees rusikasuurust ja oma täies isaslooma hiilguses suurt koljatmardikat. Mulje oli niivõrd realistlik, et pettumus pidi mind lausa istuma panema, kui ma hüppasin ligi ja veendusin, et see on lihtsalt üks määrdunud asfalditükk? Tõsi küll, koljatmardika kujuline asfalditükk.
KIMALASTE PULM
Ei suuda suvekuu loomadest pajatada ka mesilaslasi mainimata. Seekord lühidalt kimalaste pulmadest. Tõsi küll, tihtipeale algavad nad mais. Tähtis on see, et põõsastel oleksid lehelabad juba nii suured, et kannataksid paksude, karvaste kimalaste tegutsemist.
Emased, suured pesaasutajad tulevad välja tublisti varem kui nende peigmehed. Aprillist saati otsivad emased pesa jaoks parajaid õõnsusi maa seest, vanadest kändudest või nende alt, mutikäikudest ja muudest säärastest kohtadest.
Kui põõsastel korralik, tugev lehestik väljas, lendavad välja ka isased kimalased, valivad endale eriti suured ja hästinähtavad lehed ning teevad nendest endale pulmapalee – valitud kohtadest leheservi hammustades ja neid vastapandumatult kutsuva seksuaalse atraktiivse feromooniga lõhnastades. Seejärel lähevad isaskimalased sööma ning magama. Varajastel hommikutundidel tulevad emased kutsuva lõhna peale ja istuvad kenasti pulmalehtedele peigmehi ootama. Peagi saabuvad isased külastama emaseid oma isemeisterdatud seksodroomidel. Mis toimub seal edasi, on juba lugu Kroonika jaoks. Mina kutsun teid aga Tallinna Loomaaeda, kus juunikuuks on miilu ehk daviidi hirvedel pojad sündinud.
MIILUDE LASTEAED
Reeglina sünnib meil loomaaias igal aastal 20-25 uut miilut, neist rõhuv enamus aprillis, osa ka mais. Juunis võib näha meie loomaaia kõige suuremas aedikus (kohe Paldiski mnt väravast sisenedes paremat kätt, pärast valvurite maja) miilude lasteaeda. See lasteaed käitub äärmiselt korralikult ning eeskujulikult.
Kui aedikusse tuuakse suurel hulgal heina, ei saa keegi enne sööma hakata, kui võimsate, ehtsat krooni moodustavate sarvedega isased tormavad heinakuhjade juurde, et võtta oma sarvedele niipalju heina, kui kanda jõuavad. Isased kõnnivad siis uhkelt ringi, pea püsti, ja raputavad heina oma sarvedel nii võimsalt, et hein purskkaevuna õhku lendab, mis emastele muidugi suurt muljet avaldab. See kõik on väga tore, kuid sedasi ennast ehtima tormavad isased võivad oma eufoorias poegi vigastada. Lastel on ju huvitav vaadata, mida isad ja onud heinaga teevad. Et ei juhtuks õnnetust, rivistavad emad tervel 20-25 lapsest koosneva lasteaia kusagile keset aedikut ja hoiavad neid rivis seni, kuni isased on maha rahunenud ja rahulikult sööma hakkavad. Hirvepojakeste grupi paigalhoidmiseks jääb üks emane näoga grupi poole seisma ja ütleb “Mmiiiiiii!”, mis tähendab “Paigalseis!”. Loomadel ei ole sõnakuulmatuid lapsi ning ma väga soovitan teil seda meelde tuletada, kui miiluaedikust möödute.
PALJULAPSELISED KOTKAD
Mul oli plaanis rääkida ka kotkastest. Kotkaste kodu Veskimäel on meil aprilli lõpust alates külastajatele suletud, kuna peaaegu kõik meie kotkaste paarid (välja arvatud valgepea-merikotkad ja habekotkad), on käesoleval aastal alustanud munemisega mitme päeva võrra varem kui möödunud aastal. Muuseas, ka meie kõige kogenumatest munejatest lumekakud alustasid tänavu üllatavalt varakult – koguni poolest maist (reeglina ei usu need tõelised põhjamaalased, et kevad võib tulla enne jaanipäeva). Tegemist on ilmselt pesitsemiskogemuste kasvumõjuga – meie suured röövlinnud on kogenud, et loomaaias võivad nad endale tõesti paljulapselisi peresid lubada.
Äkki pikemaajaline Euroliidus olemine sisendab seda tunnet ka Eesti rahvale. Jõudu tööle, kallid kaasmaalased, jõudu tööle!
Kuid, nagu lubatud, sellest kõigest ma ei räägi! Kaunist juunikuud teile!