Sedakorda sattus mulle kätte film, mida absoluutselt kõik kiidavad. “Kuninganna”. Film, mis on kuue Oscari ja kümne Briti Filmiauhinna nominent? Ka kaks Kuldgloobust ja hulgaliselt muid filmiauhindu on see juba korjanud.
OFF NUPP
Üleshaibitud ja selle kaudu peaaegu kohustuslikuks tehtud asjad on mulle alati ohtlikud näinud. Ohtlikud selles mõttes, et tean ette: mulle see asi nagunii ei meeldi.
Kõik kartused osutusid tõeks. Vaatasin ja kehitasin õlgu ja kui poleks olnud kohustust seda lõpuni vaadata, siis võimalik, et oleksin juba enne lõppu OFFnuppu vajutanud.
Ei saa öelda, et tegu oleks jube halva filmiga olnud. Kõik oli kenasti reeglite järgi paigas ja mina pole kindlasti see, kes Helen Mirreni näitlejavõimeid kritiseerima hakkaks. Kuid kui pole millest vaimustuda ja pole ka seda mille kallal norida, siis hakkab ju igav.
MARMORTAHVLID
See film on inglastele tõenäoliselt sama tähenduslik, märgiline, kohustuslik kui “Nimed marmortahvlil” eesti rahvale. Ja mitte ainult inglastele, briti monarhiat vahib ja kogu maailma klants- ja muu ajakirjandus ja selle kaudu oi kui laiad rahvahulgad.
Marmortahvlite tähenduslikkusest meie rahvale räägib tõsiasi, et enamvähem samal ajal esilinastus (vaikselt ja ilma mingi meediakärata) Tsotsa-Tsoola kinos ka Aki Kaurismäki “Mees ilma minevikuta”. Esilinastusel viibis vaid üks inimene. See inimene polnud mina, see inimene oli mu hea sõber, keda pole mingit alust valetamises kahtlustada. Samas olnud kinofuajee hullunud rahvamassidest ülipungil, kõik nad tahtnud nüüd kohe ja ilmtingimata marmortahvleid näha.
PAATOSLIK JAMPS
Olen täiesti kindel, et kõigile neile, kellele meeldisid marmortahvli nimed, meeldib ka “Kuninganna”. Kuna piisavalt paatoslikke, poliitiliselt korrektseid, kuningakoja siseruumidest ja kuninganna avalikkuse ette tassitud hingeelust huvituvaid kodanikke on meil küll ja veel, siis pole põhjust kahelda, et see film teeb korralikku kassat ja saab poliitiliselt korrektsetest päevalehtedest hulgaliselt positiivseid arvustusi.
KesKus´ist paraku mitte, kuna allakirjutanu kuulub nende hulka, kellele pole ilmaski va kuningakodade paatoslik jamps istunud. Ei ole ma ilmaski suutnud sellest suurest Diana kultusest aru saada: oli jah kena beib ja sai traagiliselt surma? muusikalid mulle ka ei meeldi, eks see seleta nagu natuke seda asja. Neile, kellele meeldivad muusikalid, meeldivad ju tavaliselt ka ajaloolised pseudodokid.
KAH INIMENE!
Kõigist tutvustustes jookseb läbi lause, et see film pidada näitama seda , et ka Inglise Kuninganna range rüü sees on peidus inimene või umbes nii. Nojah, aasta eest käisime “Mattit” vaatamas, kinost välja tulles esines sõber avastusega: “Ma hakkasin esimest korda mõtlema, et sportlane on ka inimene.”
Läinud aastal saime teada, et sportlane on inimene, sel aastal tutvustatakse meid sellega, et kuninganna on ka inimene. Kes tuleval aastal tuleb ja inimese tiitlile pretendeerib?