*
Sinu koolitee algas Ameerikas?
Jah, Lakewoodis, eesti külas. Idarannikul olid ikka niisugused väiksed külad. Eestlased läksid kambaga Ameerikasse ja Rootsisse ja Kanadasse ja igale poole. Ja siis nad jäid nagu kokku. Meil oli eesti kirik, eesti maja, eesti laager. Isa ei õppinud kunagi inglise keelt väga hästi rääkima. Nii palju õppis ära, et sai kodakondsuse, aga rohkem mitte. Me suhtlesime kodus ikka eesti keeles.
*
Siis tulid juba Ameerika koolid?
Jah, siis ma käisin Ameerika koolisüsteemist läbi. Lõpetasin 1964. aastal keskkooli ja läksin sügisel ülikooli. Olin ühe semestri ülikoolis, siis jätsin pooleli, töötasin? olin isaga tihti tülis. Ta ei toetand mind üldse selle kooliga või midagi. Vend tõmbas teda alt, kui tema oli ülikoolis. Pidustas seal kõik koolirahad maha ja klassidesse ei läinud. Isa ütles mulle, et ma olen oma võimude peal. Ja siis ma töötasin.
*
Seejärel sai Sinust sõjaväelane?
Jah, sel ajal kõik kartsid seda Vietnami sõda, see just hakkas minema. Kõik pugesid ülikooli, sest see hoidis sind sõjaväest välja, ja ma olin juba ülikoolis. Ma läksin vastuvoolu nagu tavaliselt. Kõik proovisid ülikooli, et mitte sõjaväkke minna, ma läksingi sõjaväkke.
*
Vabatahtlikult?
Jah, lihtsalt et näidata isale. Ma tahtsin tulla koju kas aurahaga või kastis. Kas üks või teine. Kindel, et tuleb minna kangelaseks. Ja läksingi sõjaväkke. Ja siis kui sa alguses saad sisse, siis nad annavad sulle niisugused kõvad eksamid, et vaadata mis tasemel sa oled. Mul läks päris hästi nende eksamitega. Seal ei olnud eriti palju, ütleme, targemaid. Aga mina tahtsin olla kangelane. Siis tuli välja, et ma oskan trükimasinaga kirjutada. See pani mulle täitsa käpa peale. Ma ei saanud kuskile minna, sest ma olin oluline isik – sekretär peastaabis. Seda ma ei tahtnud, aga sellest ei saanud minema.
*
Aga minema Sa ometi pääsesid?
Tuli võimalus minna ohvitserikooli. Mul ei tulnud kunagi pähe, et ma nüüd ohvitserikooli lähen, aga ma võtsin need ohvitserikooli eksamid ja sain sealt läbi. Ohvitserikool oli Georgias. See oli jalaväekool. Sinna ei tahtnud keegi minna, sest see oli kõige kiirem pilet surma. Ja sinna ma tahtsingi minna. Lõpetasin selle kuue kuuga ära.
*
Mida Sulle seal õpetati?
Seal oli väga range. Terve päev klassiruumis, siis õhtul olid kõik füüsilised piinamised ja väljatreenimised. Sel ajal me jooksime kõik saabaste ja pakiga. Tänapäeval käib see kõik spordijalatsites. See oli ikka raske – joosta kaheksa kilomeetrit saabastega ja niimoodi. Aga seda me tegime ja nii harjub ka ära.
Me pidime seal vaheajal õpilastena rangelt seina vastas seisma. Siis tulid kapten Kirsimägi ja üks teine eesti kapten, tõmbasid mind sealt seina pealt maha ja viisid mind kohvi jooma ja muidu ringi vaatama. Aga nad tegid seda mulle tegelikult meelega. Nad tahtsid mind nagu piinata, see on see eesti mood vist. Nad teadsid, et kui ma lähen tagasi, siis mind piinatakse kümme korda raskemini, sellepärast, et minul oli mingisugune tuttav kõrgem ohvitser. Ja seda tehti kah. Ma pidin roomama ühe väikse tiigi kaldal, mina ei tea, mingi viis kilomeetrit, kõik kivide peal. Oli range treening.
*
Füüsiline piinamine? Kas sellist dedov?t?inalaadset nähtust nagu Vene armees ka oli?
Mitte nii, kuidas see siin oli. Ma ei kohanud seal kunagi mingit kuritahtlikkust. Seal olid niisugused rangemad asjad. Oli ka niisugune peksmine, kus terve rivi seisab jalad laiali ja sa pead sealt kiiresti alt läbi pugema, igaüks andis sulle matsu ja niimoodi. See ei olnud nagu kuritahtlik.
Sellised asjad annavad üksusele nagu esprit de corps. Minu meelest nende efektiivsus on tühistatud selle inimõigusega. Seda on liiga palju. Sest sa oled ju sõdur. Sa oled treenitud tapma inimesi. Sa pead hoolitsema oma naabri eest ja sa pead teda austama. Ja austamine tuleb sellest, et sa teenid oma üksust. Väljaõpe pidi olema range. Kui see on liiga kaitstud, liiga pehme, liiga kontrollitud, siis sa tuled sealt ära nagu tühjade kätega. Seal oli füüsiliselt raskeid asju, aga sellel oli kuidagi nagu positiivne lõpp. See oli väljakutse ja sa pidid tasemele jõudma. Ja kui sa jõudsid, siis sa olid uhke, mitte vihane, et nad peksid su siniseks või keegi maksis lihtsalt purjus peaga kätte.
*
Nii, mis pärast ohvitserikooli sai?
Minu käest küsiti, et kuhu sa tahad siis pärast ohvitserikooli minna. Ma vastasin: Vietnami. Teine valik: Laos. Kolmas valik: Kambod?a. Kõik oli väga selge, kuhu ma minna tahtsin. Ma tahtsin minna reind?ersiks, eriüksusesse, ükskõik. Ma tahtsin olla kangelane.
Ma läksin langevarjutrenni, lõpetasin selle ja mind saadeti Saksamaale – eriüksustesse treenima. Tol ajal oli rohelistes barettides ohvitseridest puudus. Nooremohvitseride elu oli Vietnamis väga lühike. Tihti lasid neid omad inimesed. Nooremohvitser – nagu mina – kes koolis välja tuli, tahtis nii kangelane olla ja propaganda võimendas seda veelgi. Sa jõuad Vietnami ja su kümme aastat sõjaväes olnud seersant vaatab, et nüüd tuleb jälle üks 21-aastane leitnant, kes ütleb, et me võtame selle mäe. Seersant vastab, et miks, lähme parem ümberringi. Leitnant ütleb, et mina olen teie ülem ja me võtame selle mäe. Selles pole mingit mõtet ega loogikat. Siis vastati tihti ka et: After you sir. Küllaltki palju juhtus nii, et oma meeste poolt maha lastud ohvitseridest tehti kangelased.
See on arusaadav, kui sa pead ise ellu jääma ja nüüd sa vaatad, et siin on üks tubakas. Ja me olime kõik 21-aastased tubakad. Tahtsime lihtsalt olla kangelased ja olime nõus surema. Nooremohvitserid on vastutavate isikutena sõjaväes vajalikud kui asjad sassi lähevad. Seersandid ja teised eksperdid jäävad edasi, aga keegi peab kusagil kukkuma, kui asjad persse lähevad. Kui nooremohvitser jõuab välja majori auastmeni, siis ta on kuhugi välja jõudnud ja näidanud, et ta on suutnud kaitsta oma vara ja inimesi. Aga nooremohvitseri enda elu on sõjaväes kõige vähemväärtuslik.
*
Nii et Vietnami Sa siis ei jõudnudki?
Ei. Kuigi üldiselt võeti tol ajal eriüksustesse ainult Vietnamist läbikäinud mehi, oli ohvitseride puudus selleks ajaks juba nii suur, et mind määrati sinna otse. Aga ma ei tahtnud Euroopasse treenima minna. Mul oli raudselt see eesmärk, et olla kangelane. Ja kui ma ei saanud sinna küllalt kiiresti, siis ma läksin vormis mitu korda Pentagoni nõudma, et mind Vietnami saadetaks. Aga mulle ei tuldud vastu.
Euroopas pandi mind ?..
Ma pidin langevarjuga hüppama ja paigaldama vaenlase tagalasse taktikalise tuumapommi. Treening oli väga kohutav, top secret. Mulle oli see väga põnev, tegin selle läbi ja oskasin seda teha ja lendasin lennukiga ja selle aatompommiga. Hüppasin koos pommi ja langevarjuga alla. Ma teadsin, kuidas seda pommi paika panna ja kuidas seda detoneerida. Ma arvan praegu – isegi sellel ajal oli mul selline arvamus -, et ma olin üks esimestest enesetapupommipanijatest. Pommil oli kell. Kui kõik oli paigas, siis sa vaatasid, kui palju aega oli põgenemiseks vaja (vastavalt tuule suunale jne). See väike pomm oli mõeldud strateegiliste objektide (raudtee- ja lennujaamad, tammid jne) hävitamiseks. Ma hakkasin mõtlema, et kui ma juba langevarjuga tulen, siis keegi näeb seda ja kui pomm on juba paigale pandud, siis vaevalt jäetakse mulle neli-viis tundi, et turvaliselt eemale saada. Aga keegi ei läheks ennast vabatahtlikult tapma. Ameeriklastel pole selliseid enesetapupommipanijaid. Aga ma arvan, et tegelikult oligi see kell sütikuks.
*
Mis Su auaste siis tollal oli?
Ma olin vanemleitnant kui ma sõjaväest ära tulin. Ma olin ainult kolm ja pool aastat Ameerika sõjaväes.
*
See kõik toimus siis ainult kolme ja poole aasta jooksul?
See aeg oli päris tihe. Mul oli ikka see mõte, et ma lähen Vietnami. Aga minu väljaõpe oli nii range ja nii kallis, et mind ei raatsitud enam sinna saata. Meie väeosa tuli Euroopast Massachusettsi, seal käis treening edasi. Ma treenisin koos Hispaania, Briti ja Saksamaa eriüksustega. See oli niisugune pidev rahvusvaheline treening. Midagi muud me ei teinud. Ja minu kohustus oli sel ajal uute treeningplaanide väljamõtlemine, et mis teha ja kuhu minna. Siis ma läksin jälle Pentagoni nõudma, et miks mind Vietnami ei saadeta.
*
Sa tahtsid siis ikka veel kangelaseks saada?
Jah, kuni ma Massachusettsi jõudsin. Aga kui ma olin seal mõnda aega olnud, siis mind visati välja? Tegelikult, see juhtus niimoodi, et mu oli juba paar korda varem probleeme olnud. Eriüksustes oli ka niisugune range esprit de corps. Nad uhkustasid, et nad on kuidagi nagu loomad või kangemad kui teised.
Ma olin Saksamaal ohvitseride klubis. Istusin kõrtsis, oli suveõhtu, aken oli lahti. Siis tuli üks teine noor ohvitser minu kõrvale ja küsis: How do you get airborne? Ma viskasin ta ilma teise sõnata aknast välja. See oli teise korruse aken. No, ta kukkus sealt välja, ma hüppasin talle igaks juhuks ikka järele ka. Siis oli kaebus minu vastu, et ma seda niimoodi tegin, aga minu ülemad ei saanud seda tõsise näoga vaadata. Keegi tankist tuli küsima, et kuidas saab lennata ja ma näitasin talle, kuidas saab, viskasin ta aknast välja. Sellega ma sain oma inimeste hulgas kuulsaks. Euroopas oli meil vaba voli. Kui me tulime tagasi Massachusettsi, siis olid meie ülesandeks järsku matused. Kogu aeg olid suurte tegelaste matused ja siis taheti ikka rohelisi barette auvahtkonda. Me pidime palju paraadidel käima ja see oli raske.
Nooremohvitserid pidid elama omaette linnakus. Bostonis oli aga medõdede kool. Ma organiseerisin suure peo ja tõin meie linnakusse 25 või 30 õde. Järsku tuli üks kapten, kes oli Kreekast ja väga karvane ja kõik. Tema oli kapten, mina olin vanemleitnant ja ma pidin absoluutselt tema sõna kuulama. Ja ta hakkas mind sõimama. Ja nagu Ameerika sõjaväes on, tuli kohe nina alla ja sõimas ja sõimas. Mina võtsin tasakesi oma taskust tulemasina ja panin tal naba ligidal kõik rinnajuuksed põlema.
Mõnes sõjaväes oleks võidud mind säärase asja eest maha lasta. Ma ütlesin, et see oli kogemata, ma olin joonud, ma tahtsin suitsu võtta ja nii ja naa. Mul oli suits suus. Mulle nõuti siis muidugi karistust. Minu ülemad karistasid mind sellega, et ma võisin endale linna peal omaette korteri muretseda.
*
Linnakust väljasaamine tõmbaski sõjaväelasekarjäärile kriipsu peale?
Jah, mu toanaabriteks sattusid kaks juuraõpingud lõpetanud sõjaväekohuslast. Ja nemad nii naersid seda sõjaväe mentaliteeti kogu aeg. Ja ma hakkasin nagu taipama. Kui ma 1969. aastal sõjaväest välja sain, oli Kuu peale maandumine, oli Woodstock. Küllaltki palju muutus maailmas. Vietnami asi oli hapuks läinud, oli juba näha, et see oli bullshit. Ma arvasin, et ma lähen kooli nagu mu toanaabrid lähevad ja tõusen teisele tasemele. 1969. suvel läksingi kohe ülikooli tagasi. See oli idarannikul.
Siis ma sattusin läänerannikule ja sain tuttavaks Jaaniga. Tal oli väike tehas ja kui ta kuulis, et eestlane otsib tööd, siis võttis mu enda juurde. Ta õpetas mulle peenemate asjade keevitamist. Ma ei osanud üldse keevitada, aga õpetas mulle just kõige keerulisemate asjade keevitamist. Aga see tuli mul hästi välja, ma töötasin seal, käisin San Fransisco instituudis, kasvatasin pikad juuksed ja olin hipi? LSD, suitsetasin marihuaanat.
*
Kunstihuvi tärkas siis hipiringkondades?
Seitsmekümnendatel aastatel arvasid kõik, et nad on kunstnikud. Kui ma tahan olla kunstnik, siis ma olen kunstnik. Kes ütleb, et ma ei ole? Ma olen alati osanud joonistada ja ma tahtsin paremini joonistama õppida. Ma tahtsin olla Michelangelo. Aga lõpuks tuli välja, et mu õpetajad ei osanud joonistada.
Mõtle nüüd, et Sa lähed kontserdile. Lava läheb pimedaks ja pro?ektorisse ilmub klaverikunstnik, kes lubab teid üllatada. Ta lubab mängida tund aega ja kinnitab, et ta pole mitte kunagi klaverimängu õppinud ja nooti ei tunne. Ta räägib teile tema näppudesse tulevast pühast vaimust ja oma vabast loovusest. Kui keegi oskab hästi rääkida, võib see väga põnev tunduda. Aga lõpuks, kui ta hakkab seal klimberdama, siia sa tead, mis sealt välja tuleb. Kujutavas kunstis ei olnud see aga nii selge. Inimesed vaatasid mingit jama, ja tänapäevani vaatavad, ise teavad, et see on bullshit, aga keegi ei julge seda välja ütelda. Inimesele ei meeldi võib-olla Stravinski, aga kellelgi ei ole kunagi kahtlust, et Stravinski tunneb muusikat. Muusikaga kuidagi kõrv ei luba nii palju petta kui silm või aju.
*
Vahetasid eriala?
Jah, ma olin selles kunstivärgis väga pettunud. Jätsin selle maha ja läksin teise ülikooli inglise kirjandust õppima. Seal oli aga üheks valikaineks aktijoonistamine. Ma mõtlesin, et see on ka põnev – alasti tüdrukud, ja ainepunktid veel lisaks. Kunstiõpetaja oli aga mu joonistustest vaimustuses ja ütles, et ma olen idioot, kui ma kirjandust õppima lähen. Viimaks ma lõpetasin gi ülikooli kahe põhierialaga.
Siis läksin New Yorgi kunstikooli – Art Students League, kohe Carnegie’ Halli vastas – ja pühendusin maalimisele ja olin vabakutseline kunstnik. Mul on Ameerikas fantaasiaromaan ilmunud ja ma olen kunstiga ka auhindu saanud. Nii et ma olen ennast mõlemal alal nagu tõestanud. Ja kuskil polnud kapsasupp selle mängu sees? aga sellega ma teenin kõige rohkem.
*
Kuidas Sa siis lõpuks kapsasupini jõudsid?
Pärast kaitsevägede peastaabist lahkumist 1995. aastal töötasin ma mõnda aega Georges Brownesis ja Tex-Mexis tegevjuhina. Üks sõber ütles, et mul on raha ja võimalus seda veel saada, et miks sa ei tee mõnda äriplaani. Me võiks investeerida ja midagi teha. Siis ma kirjutasingi Eesti Maja äriplaani. See, et Eesti Maja on vaja, polnud originaalne mõte. Kõik väliseestlased, kes olid mujalt maailmast Tallinnasse kolinud, tundsid sellest puudust. George Brownesi ja Tex-Mexi kogemus andis mulle enesekindlust, et ma saan siin hakkama. Kuigi mu eesti keele oskus piirdub suures osas rääkimisega, mitte kirjutamise ja lugemisega. Kui ma Eestisse tulin, pidin ma ajalehte endale kõvasti ette lugema, et üldse midagi aru saada.
Aga kui keegi kirjavahetuse korras hoiab, siis võib kõike teha. Äri põhitarkus on ikka sama: sa pakud seda, mida keegi tahab, kunded maksavad raha, sina maksad kauba eest vähem kui sa saad. Ja siis sa nagu võidad sellega.
*
Sa tulid tegelikult esialgu Eestisse vist ainult paariks aastaks?
Jah. Ma mäletan, et kui alguses siia tulin, siis ma elasin Jüri Estami juures. Ma mõtlesin, et Jüri on siin juba viis aastat olnud, et kuidas, kurat, keegi saab ennast nii kauaks mingisse maailmanurka maha matta. Ma tulin ainult üheks aastaks. Nüüd olen ma siin ise üheksa aastat olnud. See on olnud minu elu kõige põnevam aeg. Kuigi mu elu on päris kirju olnud, näen ma ikka, et see Eesti aeg on minu kõige põnevam ja toredam aeg.
Ometi tunnen ma end siin kummalisel kombel järjest võõramana. Ma tundsin ennast rohkem eestlasena, kui ma ei teadnud, kes eestlane on. Ma olen ikka väliseestlane. Minu meelest on see sama nagu see, kui keegi on võrokene, tartlane või narvakas. See lihtsalt defineerib mu minevikukogemuse. Ma ei ole üks nendest, kes ütlevad, et me oleme kõik eestlased, see on nagu jama? jah, me oleme. Aga kui sa vaatad, et üks on kogu elu Tallinnas olnud või Viljandis või Narvas või New Yorgis. See on suur vahe, et mis su elukogemus ja võimalused on olnud.
***
VIIDO POLIKARPUS KAOTAMISEST JA VÕITMISEST
“Kui Ameerikasse tulin, siis oli üks moment, kus ma nägin, kuidas elu on kummaline. Ma istusin esimest korda uues klassis ja minu ees istus üks patsidega neegritüdruk ja puuksutas – väga kõvasti. Kõik pöörasid tema poole, ta istus minu ees, aga tema lihtsalt pööras ümber ja näitas näpuga mind. No kõik hakkasid naerma ja ninast kinni hoidma ja kõik ja niimoodi. Ja klass läks nagu käest ära. Ja õpetaja sai vihaseks. Ja kõik vaatavad minu poole ja õpetaja tuleb sinna. Mina ei oska inglise keelt veel rääkida ja hakkan kuidagi ütlema, et ei ole mina ja nii ja naa. Õpetaja võtab kõrvast kinni ja viib uksest välja. Uks läheb kinni ja ma seisan koridoris. Ja siis ma vaatan järsku koridoris ringi. Aknad on mere poole ja akende all kirsipuud õitsevad. Aknad olid lahti, päike paistis, värske õhk. Ja mina seisan seal värske õhu käes ja kõik terve klass istub ikka seal sees. Ja ma mõtlen, et kuigi ma jäin valesti vahele, olen ma võitnud.”