*
Martiina Tramberg (MT): Pärnu ning selle seos algusega?
P. Julm (PJ):Kõik sai alguse Pärnus millalgi 90-ndate alguses, või õigemini kahes linnas korraga nii Pärnus kui Tartus, kui ma suundusin õppima Eesti Põllumajandus Akadeemiasse. Nii sai nii seal kui Pärnus hakata hip-hopi asja ajama, sealt edasi on kõik juba loogiline sündmuste jada olnud, mis on mind toonud siis siia, Tallinnasse.
*
MT: Mida konkreetselt Põllumajandus Akadeemiast?
PJ: ?Maaparandust, spetsialiseerumisega turbatootmisele, maaparanduse insener.
*
MT: Kuivõrd tänaseks on sellest järgi jäänud?
PJ: Diplom tagataskus, muud midagi. Töötanud antud erialal ei ole, küll aga olen väga õnnelik et õppisin seda ja kooli lõpetasin.
*
MT: Kuid miks töötanud ei ole?
PJ: Sellepärast, et jällegi elutee viis mind vahepeal neljaks, peaaegu viieks aastaks Moskvasse elama ning seal ma tegin seda õppetööd libiseva graafiku alusel kaheksa aastat. Ja selleks hetkeks kui ma ülikooli lõpetasin, olin ma juba ülepeakaela muusikas sees ning seega puudus väljakutse asuda tööle sellele väljaõpitud erialale.
*
MT: Mis sünnitas armastuse muusika vastu, mis oli selle kire vallandajaks?
PJ: Väga raske öelda. Otseselt mingit muusikalist haridust mul ei ole. Perekondlik taust on osaliselt muusikaline. Isa on musikaalne, vanaisa oli väga musikaalne, isa on eluaeg meeskooris laulnud. Selle koha pealt on võib-olla see olnud mõjutavaks teguriks. Üldiselt on lihtsalt meeldinud, juba teismeeast alates. Kuidagi niimoodi need asjad on läinud.
*
MT: Sinu poolt antud kuju ning tähendus muusikale?
PJ: Nii nagu iga kunsti liik, nii ka muusika, peab ennekõike lähendama inimest loojale, loojale, mitte siis kunstnikule vaid loojale kui võimalikult abstraktses tähenduses. Muusika on kõikidest nendest kunstivormidest võib-olla iseenesest kõige abstraktsem, kõige ebamäärasem. Teda ei saa ju nö. käega katsuda ega silmaga näha. Ja see ongi muusika ülesanne või eesmärk. Ma ei oska mingisugust kujundit kui sellist tuua, see, mida ma muusikas otsin, see mida ma muusikasse sisse tahan panna kui ise teda teen, loon, see ongi just see?jumalikkuse printsiip, ütleme siis niimoodi.
*
MT: Kellele on su muusika suunatud, kellena sa näed publikut? Milline on su kontakt selle suure inimmassiga su ees?
PJ: ?Minu jaoks on publik ebaisikuline. Publik on selline väga selgelt tajutav mass, mis omab mingisugust sellist üldist, ühtset, vastuvõtlikkuse taset, kahtlema on seal publiku massi sees erandeid, kes on rohkem vastuvõtlikumad ja tajuvad kõike palju peenekoelisemalt kui mõned teised, aga siiski tekib mingisugune üldine pilt, üldine ebaisikuline mass, mida ma tunnetan, tajun ja kellele ma mängin.
*
MT: Kas publik on energiat imeva omadusega?
PJ: Nojah?!
*
MT: Tõmba paralleel klubikultuuri ja vanema generatsiooni vahel.
PJ: Täpselt sama nagu neile oli jazz-kultuur, rock n’ rolli kultuur, biidikultuur. Täpselt sama.
*
MT: Loodus on mõnikord oma tegudes ebaõiglane, ning paneb noorukese, seda sama muusikat pimesi andunult armastama, miks peab ta siis ennast üldsusele kehtestatud piirangute pärast piirama ning maha suruma.
PJ: Aga sellepärast et klubides üldreeglina pakutakse väga destruktiivse märgikeelega tooteid. Selleks on seksism, selleks on alkoholi tarvitamine, selleks on tubaka toodete tarvitamine, selleks on narkootikumide tarvitamine. Alaealine inimene üldreeglina ei ole piisavalt jõuline, selleks et öelda ei, nendele destruktiivsetele elementidele. Ja selletõttu on parem kui noor inimene ei käi klubis, mitte ennem kui ta on selleks valmis.
*
MT: Sellest järeldades klubikultuur on oma olemuselt kahjulik?
PJ: Klubikultuur, määratlus kui selline, tuleneb ikkagi ennekõike juhtuvalt ja lähtuvalt muusikast. Muusika oma olemuselt, ei ole iialgi kahjulik. Kahjulikuks ja destruktiivseks muudavad selle, seda ümbritsevad struktuurelemendid, kes püüavad kõigest sellest, valdavas enamuses materiaalset kasumit teenida. Täpselt sama oli kunagi biidi ja rock’n rolliga, see on üks ja sama tegevuspatern, mis kordub aastakümnest aastakümnesse. Kahjuks see lihtsalt on niimoodi ja seetõttu on ikkagi parem kui on vanusepiirang. Noortele võivad olla noorte peod, kus nad saavad käia, aga suurde klubisse, parem kui noor ei pääse.
*
MT: Kuivõrd sa ise orienteerud selles destruktiivses möllus? Kuivõrd suure mõjutegurina on olnud sinu jaoks?
PJ: Mina olen jäänud selleks, kes ma olen, algusest peale. Selles mõttes ei ole mina ennast lõhkunud. Püsiv põhimõte on jääda iseendaks.
*
MT: Sinu kuldpõhimõtted, mis on su toonud siia, kus sa täna oled? Mis on su lause, mõte või tajumine, mis on läbi aastate olnud sinuga? Mille tõttu oled suutnud teha kõike ja sellisel tasandil?
PJ: Ega vist ei olegi midagi sellist, aga kui nii poolenisti välja mõelda, siis võib-olla võiks öelda mingi slogani, et ennekõike tee seda, mida sa armastad, mis sulle hingeliselt korda läheb. Tee tööd! Lihtsalt ela oma elu, iseenda ja oma olemusega konflikti minemata ja sealt need pisikesed reeglid ka välja kooruma hakkavad.
*
MT: Miks Julm, kas Julm on julm?
PJ: Seda tuleb küsida nende käest, kes mulle selle nime panid. Nimi ise tuli mingisugune 12 aastat tagasi Tartust, kui sai alustatud sellise liikumisega nagu Dancing Machine ja seal breigiasja aetud. Sellest ringkonnast see hüüdnimi ka tuli, külge jäi ja plakati peale läks.
*
MT: Kui sul on valida kino või teater, kumb on sinu?
PJ: Ilmselt kino. Tõesti mulle kino meeldib, kinokunst kui selline, aga ka teater võib olla väga ilus ja väga jõuliselt puudutav, aga siin tuleb kahjuks nentida, et ma olen hästi peps selliste näidendite ja lavastuste osas. Kuigi ma ei ole ju jumal teab kõike näinud, mis Eestis tehakse, kindlasti mitte seda, aga nendest asjadest, millega olen kokku puutunud ja mida näinud, on väga väheseid, mis mulle korda lähevad.
*
MT: Kas viin, vein, brändi või õlu?
PJ: Kunagi oli viin, siis oli pikk periood, kus ma ei joonud üldse või vägaväga vähe ja tänapäeval võib öelda et põhimõtteliselt üldistades ei joo, aeg-ajalt võin pokaali veini lubada.
*
MT: Mis on usk sinu jaoks?
PJ: Esiteks üldistatult võib öelda, et ma olen sügavalt religioosne inimene, usk minu jaoks ühest küljest on usk ja veendumus et on olemas ülimuslik printsiip, mis mõjutab meid, mitte et inimene suudaks seda mõjutada ja teisest küljest veendumus ja usk eksisteerib energeetilise printsiibi esmasusel.
*
MT: Kas inimene on sestap sõnaõiguseta loom, kellele kõik on ette määratud?
PJ: Sugugi mitte. Aga on ülimuslik printsiip, igal inimesel on side selle printsiibiga, ükstapuha kui tugev või kui habras see on ja ainus, mis inimest paremaks teeb, ainus mis inimese ülesanne peaks olema, on seda sidet tugevdada. See arendab, viib edasi inimest kui isiksust, kasvatab teda.
*
MT: Oma olemuselt kas revolutsionäär, patsifist või palgasõdur?
PJ: Kõike! Revolutsionäär selles mõttes, et loomulikult tahaks ilmaelu paremaks muuta, oma oskustelt ja jõu võimlauste raames, patsifist selles mõttes, et igasugune sõjaline vägivald on ikka täiesti mõttetu. Palgasõdur jällegi seetõttu, et võin olla kusagil ettevõttes väga hea töötaja. Ma ei esita liigseid küsimusi ja kõik on õnnelikud. Esmajärgus omanikud kui ka mina.
*
MT: Eesti identiteet on kadumise rindel? Või vastupidi reformimisel tugevnemise suunas?
PJ: Ma arvan, et pigem see ikkagi tugevneb. Kõik iseeneses eksisteerivad asjad kipuvad nagu sumbuma, nii nagu naturaalmajanduski sumbus, et selline integratsioon, kultuuride sulandumine ja sellest tulenev sündenergiline energia, et see on nagu ainult hea ja sunnib inimesi palju enam valikuid tegema oma elus, palju enam mõtlema selle peale, kes nad on, mis on nende tegelik olemus ja tänu sellele sunnib neid ka väärtustama oma juuri, emakeelt ja kodumaad.
*
MT: Sinu tuleviku kulgemine?
PJ: Edasi elada, muusikat teha,. Muusika kahtlemata jääb, kui kauaks seda ei oska öelda, alati võib ju tekkida hetk, kus sa tunnetad et sellest temaatikast oled nö läbi käinud, näinud, kõndind, lõpetanud sellega kõik. Aga hetkel on kindlasti veel pikk tee ees käia.
*
MT: Kas pool on läbitud?
PJ: Seda ma ei tea. Ma kusagil olen ja käin. Vahva on, tunnen rõõmu sellest?olen õnnelik. Inimene peab leidma sisemise harmoonia ja seejuures selles püsida. See on kunst, see on kõige alus.
