Mood parodeerib alati pisut kõlblust, kuna inimkond kummardab innukalt, nagu oma arvukaid teisigi jumalaid, seelikupikkust ja käiselaiust. Mood on paroodiline kõlbluse suhtes ka sellepärast, et vahetab silmapilkselt ja kergelt oma kirgi, prioriteete ja ebajumalaid, kuna kõlblus ripub aastatuhandeid maa pühaduste küljes. Suhtudes kultuuri väliselt, silmnähtavalt, õrritab mood kultuuri sisemust, varjatud esimese pinnapealse pilgu eest. Mood lõikab läbi lindikesed, särab klantsilt, vabas tades oma tegevuses osalejad tragöödiast ja kahtlustest, milleta on mõeldamatu kunst. Mood on kena kuni, sarnaselt ?vartsi Varjule ei hakka end pidama täisväärtusliku olemise ainsaks kriteeriumiks.
MOOD SÜLITAB ARUKUSELE
Üks moe peamisi postulaate kõlab: seda võib järgida, seda võib kummardada, ainult mõista seda ei saa. Ei saa näiteks mõista, miks just vennad Presnjakovid said Venemaa kõige moodsamateks dramaturgideks, aga re?issöör Kirill Serebrjannikov sai kõige moodsamaks teatrilavastajaks.
Vendade Presnjakovide viimane näidend “Kujutades ohvrit” esitati Edinburghi festivalil kahe Londoni teatri esituses ja MHATis Serebrjannikovi lavastuses. See on mood, seda tuleb võtta kui tegelikkust ning mitte piinata end igaveste küsimustega. Sellesama näidendi järgi väntas Serebrjannikov filmi “Kujutades ohvrit”, mis sai viimasel Kinotavri festivalil peaauhinna.
Vene pressis ilmunud retsensioonid nimetavad nii Serebrjannikovi lavastust kui ka filmi supermarketi produktiks vaakumpakendis, kangelasi kartongist tehtuiks, räägivad, et näitlejatel pole midagi mängida, vaatajatel aga midagi vaadata? Mood sülitab nende arukate kujutluste peale, tema võidutseb ja ongi kõik.
Ent veider küll: erinevates intervjuudes räägivad nii Serebrjannikov kui ka Presnjakovid palju ja meelsasti kõlblusest, ükskõiksete põlvkonnast (loomulikult kasutatakse teist sõna, mida nende ridade autor ei pea vajalikuks siinkohal esitada), sellest, et aeg oleks noortel inimestel mõelda vastutusele maailmas toimuva pärast. Nende kli?eedega, mis koosnevad kergesti omandatavatest banaalsustest, rõhutavad moekangelased üksnes, et nende asi on panna uudishimulike parv vahtima alt üles poodiumile – ei rohkem ega vähem.
INIMOHVRID
Sõna “moodne” teatab kunstis peapealepööratud, iroonilisel, lärmakas-labasel või absurdsel moel sellest, et antud hetkel erutab maailma kõlbeline, sügav, traagiline. Kohutavad laulukesed nagu “Meister ja Margarita elasid Moskvas”, “Olla või mitte olla”, “Olen naelutatud sinu külge kui ristile” on selle võimsa laine vaht, mis varem või hiljem jõuab kaldale ja annab kunstile tema mittemoodsa mõtte ja kannatuse kuju.
“Kujutades ohvrit” – on estraadilik lauluke Hamletist neile, kes teda pole lugenud, lugema ei hakka, kuid tahavad aktiivselt osaleda kultuuriprotsessis? ?eikspiroloogias.
Peategelane Valja (Juri T?ursin) kujutab tapmise ohvrit uurimiseksperimentides, mida viib läbi miilitsakapten (Vitali Hajev), tema abiline (Anna Mihhalkova) aga filmib kõike kaameraga. Filmi paljastav sotsiaalne paatos seisneb selles, et uurimiseksperiment on formaalsus, süüdi mõistetakse ja istuma pannakse see, kes kinni püütakse, kes nõustub tunnistama end süüdlaseks, aga autentsete tõendite vastu ei tunne keegi huvi.
Ühes episoodis esineb Marat Ba?arov; tema pussitas tänavatualetis surnuks oma elukaaslase, lõikas tükkideks ja püüdis tualetipotist alla lasta, mis osutus raskeks? Stseen on üles ehitatud kõrge ja madala segule: jutt käiks nagu elust ja surmast, kuid mõrvar kaebab miilitsale, et tualetis, millesse pääsu eest võetakse raha, pole kunagi paberit, aga tunnistaja, kohviku perenaine, kellele kuulub tasuline tänavatualett, rõhutab oma ülestunnistuses eelkõige õigust mõrvarilt raha nõuda, kes läks tualetti ohvri juurde, kuna nemad, ohver ja mõrvar, on kaks erinevat isikut ning kohustatud kumbki enda eest maksma. See küünilise musta huumori võte nõuab suurt tinglikkuse elementi, tohutut nihet normi suhtes, kuna kujutab endast kontsentratsiooni inimlikust südametusest, nürimeelsusest, metsistumisest, võib öelda, elajaliku idiotismi keemilist valemit, – võte on tõhus laval proosas, tegelaskuju otseses kõnes, täiesti võimatu aga ekraanil, kus re?issöör püüdis luua psühholoogilise usutavuse atmosfääri.
BASSEINI JUHTKONNA NÕUDMISED
Psühholoogiline usutavus – see, mida polnud, ei saanud olla reaalses elus; inimene võib muidugi reaalsuses muutuda metsloomaks, kuid ei hakka ärplema oma nürimeelsuse ja idiotismiga. Kirill Serebrjannikovil kiitlevad kõik tegelaskujud oma vaimuvaesusega, sellega, et nad on kõdu, tolm, jälkus, kes on ilma jäetud elementaarsetest inimlikest ?estidest. Eriti iseloomulik on eksperiment basseinis: basseini juhtkond ei luba Valjal kujutada ohvrit vees, kuna Valja unustas koju ujumispüksid. Tuleb kujutada uppumist basseini serval, kuid vahet pole, muide, mingisugust – keda on otsustatud süüdistada, seda ka süüdistatakse?
Kõik eksperimendid viib läbi, nagu juba öeldud, militsakapten, tema on nende absurdsete teatraalsete etenduste organisaator ja innustaja, just tema profaneerib filmis õigluse ideed. Seetõttu näivad kummalistena filmi kaitsjate paatoslikud hüüded, mis nimetavad kapteni hüsteerilist lõputut ropendamist karmiks kohtuotsuseks tänasele kõlblusetule ühiskonnale.
FILM HÜSTEERILISES RÜTMIS
Kuid aeg on rääkida “Hamletist”. Valja ema, matnud maha mehe, abiellub tema lihase vennaga, mis kutsub esile Valja raevu. Isa ilmub talle unenägudes ja kutsub üles tasuma. Ruttu, nagu sünopsises, tapab Valja kasuisa, ema ja pruudi, kostitades neid kõiki halvaks läinud kalaga jaapani restoranis. Ja ongi ausalt öeldes kogu seos Shakespeare’i tragöödiaga.
Kes on see Valja? Millest ta mõtleb, millest unistab, mis tal puudub? Miks muutub ta teatraalsest ohvrist reaalseks mõrvariks? Võib-olla on MHATi lava-ruumis leitud vastused neile küsimustele kooskõlas etenduse enda atmosfääriga, kuid kinos, realistlikus olmeümb ruses näeb Valja käitumine välja mõttetu ja motiveerimatuna. Muidugi, võib lähtuda sellest, et ta on lihtsalt hull, kes viiakse hullumaj ja, kuid millest on siis film? Skisofreenia profülaktikast või?
Filmis on tahtlikult segi aetud peamine ja teisejärguline; sissepandud novellid uurimiseksperimentidest täidavad pidevalt kogu ruumi, jätmata kohta teose pealiinile. Kui film poleks vändatud mitte kolme nädalaga hüsteerilises rütmis, siis kes teab, ehk oleks operaatori ja kunstniku töö puudumine millegagi kompenseeritud, leitud mõni väljamõeldud paik kinematograafilisel kaardil, leitud oma ümbrus, mis vastanuks toimuva eksistentsiaalsetele pretensioonidele.
Moe üle on mõttetu vaielda, kuigi tahaks mõnikord karjuda, et kuningas on ju alasti?
“KOLM SÕPRA”
Moodsa re?issööri Aleksei Balabanovi uus film “Mul pole valus” moodsa Renata Litvinovaga peaosas sai viimasel Kinotavril kaks preemiat – parima naisosa (Renata Litvinova) ja parima meesosa eest, mida esitas Aleksandr Jatsenko.
Filmi sü?ee on kerge, äärmiselt pinnapealne ümberjutustus Remarque´i “Kolmest sõbrast” – kaks noort meest ja naisarhitekt unistavad kuulsusest ja rahast: nad pakuvad disaineriteenuseid rikastele inimestele ja täidavad oma ülesanded tasemel. Sõpruskonna suhted on puhtad ja omakasupüüdmatud. Siis satuvad nad peaosalise Renata Litvinova jõukasse majja ja üks kolmikust – Mi?a armub temasse. Ning naine (alati maneerselt- monotoonselt murtud) vastab talle sama tundmusega. Kuid naine on kangelase Nikita Mihhalkovi ülalpeetav, kes isegi ehtsalt nutab, kuuldes naise meelemuutusest. Veel on seal arst-onkoloog, keda mängib Sergei Makovetski – küüniline, purjutav, kuid seesmiselt hea ja aus. Temalgi on naine – paks, kohutav, vana, kuid hingelt armas ja hea. Ja üldse on ümberringi väga palju südamlikke, häid, kuulsaid ja õrnu inimesi, kuigi väliselt jätavad nad tihti paremat soovida. Ja kõik nad joovad väga palju. Kuid mitte sellepärast, et nad oleksid mingid alkohoolikud, lihtsalt nii on ette nähtud, nii on välja kukkunud, juua ja muudkui juua, mida siis veel teha? Ei, muidugi, on teisigi asju – naisarhitekt (Inga Strelkova-Oboldina) näiteks sööb kogu aeg, topib suhu toidupalasid ja räägib täis suuga, kutsudes esile ebamäärast ja visa jälkustunnet, kuid loomulikult on temagi hea ja kuulus, ehkki ei anna kohe teenitud raha ühiskassasse.
Veel läheb kogu see seltskond kuulsale peole – diviisi päevale. Kuna armees on teeninud üks seltsimeestest, keda mängib Dmitri Dju?ev. Sinna on samuti sattunud aina kuulsamad ja armsamad inimesed, ehkki on ka üks purjus kaabakas, kuid temastki saadakse peagi jagu.
MOEGA EI VAIELDA
Ühesõnaga, saaksid vaid elada need suurepärased, lõbusad, head ja seltsimehelikud inimesed, kuid nõnda ju ei juhtu: osutub, et Renatal on verevähk ja tal jääb elada vaid paar kuud. Ning siis korraldavad sõbrad talle viimase peo – sõidutavad loodusesse, küpsetavad ?a?lõkki, püstitavad telgi, viskavad sinna heinu, las puhkab hüvastijätuks, las olla tal hetkekski hea olla. Nii istuvad seal kõik koos telgis ning doktorgi on nendega, joovad, söövad ning hingavad sisse värsket heinalõhna. Siis toob kangelane kuuldavale sisemonoloogi sellest, et suri tüdruk kaks kuud tagasi, arhitekt aga sõitis välismaale, Dju?evi tegelaskuju läks tagasi armeesse, elu aga läks endistesse rööbastesse, ainult kangelasele jäi südamesse kinnikasvamatu haav.
Ning sellest monoloogist hakkab hingel hea, et melodraama täidab täielikult oma ülesande, ja pisarad voolavad vaataja silmadest, kes on alati osanud ja oskab ka täna hinnata ehtsat jama, eriti, kui selles on kõik lihtne, mõistetav ja ilma konksudeta.
Kogu filmi kestel kordavad kõik kangelased: “Mul pole valus”. Pole valus armastada, kannatada, surra. Elu on lihtsalt selline, et tuleb teha nägu, nagu sul poleks valus. Tegelikult muidugi on valus. Kõigil on valus. Väga.
Aleksei Balabanov, kes väntas “Venna” ja “Vend-2”, veenis nii kaua kõiki, et surnutel pole valus, et see, kelle poolel on tõde, omab õigust tappa, toetus justkui Ivan Groznõi isikule, kes alati kurvastas siiralt oma kuritegude pärast. Ainult väga julmad inimesed on ehtsalt sentimentaalsed. Ja ongi hea?
Moodne on olla julm, moodne on mitte hoolida inimelust, pärast? aga nutta ja kahetseda. Moega aga, nagu juba öeldud, ei vaielda?