Gabrielle Bonheur Chanel sündis 19. augustil 1883 Prantsusmaal vaeses viielapselises perekonnas. Ta ema suri, kui tütar oli kuuene ning isa viis ta õe kloostri orbudekodusse, öeldes, et ta ei suuda üksi viit last üles kasvatada. 16-aastaseks saades läks ta tööle – naiste kübaratöökotta abiliseks ning õe õhutusel hakkasid nad koos õega lisaraha teenima õhtuti kohvikutes lauldes. Ta võttis endale hüüdnime Coco.
Naeruväärsuse kübarad
Chanel pidas naeruväärseks neid kübaraid, mida ta oli sunnitud valmistama ja mida kõikides seisustest naised kandsid: “Kuidas saab keegi oma aju kasutada, kui tal selline asi peas on?” Coco hakkas ise kübaraid kujundama, mida ta oma kohvikukülastajatest austajate (nais)sõpradele vaikselt müügiks pakkus.
Chanel oli otsekohene ning ei uskunud, et naised peavad ennast ohverdama kellegi tahtele alludes. Mehed pakkusid talle nii armukese kui ka abikaasa staatust, kuid Chanel soovis vaid, et nad toetaksid teda oma äri alustamisel. Oma inglasest sõbra (keda ta on nimetanud ka oma elu suurimaks armastuseks) toel avas ta 1910. aastal Pariisis oma esimese kübaraäri, hiljem ka Deauville’is ja Biarritzis.
Vaadates oma kliente, ei suutnud ta ära imestada, kui tarbetult toretsevatesse ning samas ebamugavatesse ühetaolistesse kleitidesse moekad daamid end riietavad. “Moest on saanud naljanumber. Moekunstnikud on ära unustanud, et kleidi sees on elusad naised. Naised võivad ju riietuda selleks, et neid imetletaks, kuid nad peavad suutma oma riietes ka elada, liikuda, istuda autosse, ilma et õmblused käriseksid. Riided peavad olema naise keha järgivad ja loomulikud.”
Uudsuse vaim
Enne Esimest Maailmasõda hakkas Chanel disainima tol ajal täiesti uudseid rõivalahendusi (tihti meeste garderoobist laenatud) ning neid oma kauplustes pakkuma. Esmakordselt võttis ta kasutusele seni vaid pesumaterjalina tuntud jersery-trikotaa?i. Sõjajärgsed aastad, eriti 1920-ndad, kujunesid maailmas oluliseks ajajärguks naiste rolli muutumisel ühiskonnas. Lisaks järjest lainevale naiste hääletamisõigusele erinevates riikides, oli see ka aeg, kui naised hakkasid töötama ametites, mida enne oli peetud vaid meestele kohaseks. Töötava naisena mõistis Chanel, et naiste rõivastuses on vaja täiesti uudset vaimu.
Selleks ajaks oma õmblustöökoja juba Pariisi kolinud (Rue Cambon 31, kus Chaneli firma peakontor tänaseni asub), keskendus ta rõivaste kujundamisele täiesti uudsel moel, mis esindab tolleaegseid poliitilisi ja sotsiaalseid muudatusi. Tema rõivaste kaudu tuli naiste muutuv osatähtsus ühiskonnas esile selgemini kui nii mõneski seda kuulutavas poliitilises manifestis.
Mida me enese teadmata Cocole võlgneme
Me võlgneme Coco Chanelile suure hulga täiesti endastmõistetavaid asju: kleidid ilma korsetita, seelikud, mis jätavad jala ülaltpoolt pahkluud paljaks, et astuda saaks, seelikuga komplektis lihtsad jakid. Veel: ilma kraeta nööpidega kampsunid ja nendega samast materjalist lühikeste käistega särgid, pikad püksid naistele, kleidid ilma rõhutatud vöökohata, must kui moevärv, kitsad põlveni ulatuvad seelikud (nn pliiatsseelikud), õlarihmaga käekotid, päris- ja kunstehete kombineerimine, sallid aksessuaarina, lõhnaõli kasutamine igapäevaselt (Chaneli 1923. aastal leiutatud ja tema õnnenumbri järgi nr 5-ks nimetatud lõhnaõli oli esimene lõhnaõli, mille loomisel osales moedisainer ja mis nimetati konkreetse inimese järgi). Chaneli “leiutatud” on on lühike, lõuani ulatuv soengujoon, kleidi-jaki ja kleidi-kampsuni kombineerimine, põlvini ulatuv must kleit pidulikul puhul, poolkõrge, piisavalt lai konts (nn tikutoosi reegel) kingadel ja saabastel.
Ja nüüd toost!
Kuna Coco lahendused võeti rahva hulgas ülihästi vastu (vaatamata tolleaegsete moeringkondade kriitikale), sai tema lihtsast ja mugavast stiilist hea maitse sünonüüm. Tema rõivaid kandsid meelsasti ka tolleaegsed rikkad ja kuulsad, mis omakorda andis nn Chaneli-stiilile ja Chaneli moemaja edule hoogu juurde.
Ja see hoog on sees tänaseni.
Chaneli-stiil tähendab mitte hiiglaslike logodega vehkimist, vaid eelkõige head maitset. See tähendab mugavust ja lihtsust, mis on vormistatud elegantsel moel. Chaneli välja öeldud äri- ja elumoto “kui tahad olla asendamatu – ole eriline” on vastu pidanud ka tema stiili massilise kopeerimise ja tema nimetähtedest (võlts)logode vulgaarse kasutamise. “Moetrendid tulevad ja lähevad, aga stiil jääb,” oli tema moto.
On endiselt ainult üks Chanel.
Ja nüüd toost, mida Coco Chanel võiks meile naistepäevalauas öelda: “Kuna kõik on kinni meie peades, on parem mitte pead kaotada!”