Soorollidest rääkides iseloomustame me neid tavaliselt omadussõnaga traditsioonilised. Enamasti põhjendatult, sest oleme nad pärinud oma kultuurist, oma vanematelt ja vanavanematelt. Teadagi on traditsiooniline Eesti kultuur agraarne ja üpris mehekeskne. Eks kajasta seda ju ka nimetus – me räägime talupojakultuurist ja mitte talutütrekultuurist. Lapse kasvatas selles kultuuris üles ema, kuid ometi nimetas suureks sirgunud laps oma kodu isamajaks või isataluks ja mitte emamajaks või emataluks. Sest selle kodu emapuu oli tegelikult meessoost – üksnes meesliin püsis ühes ja samas paigas läbi põlvkondade. Naised toodi sellesse koju võõrsilt ja kuigi nad võtsid uude koju kaasa oma värvid, helid ja lõhnad ja sünnitasid lapsed, olid nad kokkuvõttes ikkagi võõrad – nende juuri ei peetud oluliseks. Sugupuid teati peamiselt meesliinipidi.
NAISEST MEES JA MEHEST KALA
Patriarhaalses ühiskonnas on meeste tegemised rohkem väärtustatud kui naiste omad ja soorollid on üpris täpselt fikseeritud. Kui räägime traditsioonilistest patriarhaalsetest soorollidest, siis paljud antropoloogid on neil arvanud olevat bioloogilised ja ajaloolised põhjused – lihtsalt mees on loodud füüsiliselt tugevamaks ning teeb asju, mis nõuavad füüsilist jõudu. Tugevast mehest sai kütt ja nõrgast naisest juurikate ja marjade korjaja. On ka vastu väidetud, et ürgajal polnud mitte mehed kütid ja naised korilased, vaid mõlemad korilased, et söödi peamiselt taimtoitu ja kiskjate murtud loomade korjuseid. 20. sajandi etnograafilised andmed nn loodusrahvaste juurest seda väidet siiski ei näi kinnitavat.
See tööjaotus näib olevat üpris ratsionaalne ja bioloogiliselt põhjendatud: tänased mehed on keskmiselt 11-12 cm pikemad kui naised, nende lihasmass ja füüsiline jõud on suuremad. Eks väljendu see kõige selgemini spordis: meeste maailmarekordid erinevates lühi-, kesk- ja pikamaajooksudes on 9-12% paremad naiste rekorditest. Veel suurem on erinevus heitealadel ning tõstmises. Kuna kergejõustikus muudavad psühholoogilised motivatsioonitehnikad ja treeningumeetodid vahe väiksemaks, ei ole sama loota aladel, kus on vaja palju lihasjõudu. Päriselt ei kaota erinevust ka doping – kuigi kui ühelt Soome ujumistreenerilt küsiti, miks satuvad naised sagedamini dopinguskandaalidesse, vastas see, et naistest on dopinguga kergem meest teha kui mehest kala.
FÜSIOLOOGIA JA KULTUUR
Ilmselt on need füsioloogilised erinevused viinud selleni, et loodusrahvaste juures tegelevad mehed rohkem suurulukite jahiga kui naised – väidetavalt 95% juhtudest.
Siit edasi ei ole bioloogial aga enam olulist tähendust soorollide kujundamisel. Kui mees läheb jahile ja laseb maha Suure Looma, on ta oma kogukonna silmis tunnustatud kütt. Ta ei käi jahil iga päev, suure osa ajast taastab ta kodus puhates oma jõudu. Kui naine käib iga päev korjeretkedel ning tuleb tagasi enam-vähem konstantsete toidukogustega, on see igas mõttes igapäevane – sellega ollakse harjunud ning naise prestii?i see kogukonna silmis ei tõsta. Mõne traditsiooniliselt küttimisest ja korilusest elatuvate rahvaste juures on antropoloogid täheldanud, et mehed kulutavad töötamisele kolmandiku, naised kaks kolmandikku kogu vajaminevast tööajast, seejuures väärtustatakse aga meeste tööd hoopis kõrgemalt kui naiste oma. Kuid nii on see ju ka tänapäeva tööstusühiskonnas. Kogu taasiseseisvusaja on Eestis naiste palk olnud 70-80% meeste omast. Asi pole ju selles, et naistele sama töö eest vähem makstaks kui meestele – lihtsalt meeste ja naiste tegevusalad on erinevad. Enamasti on paremini tasustatavad tööd tõesti meeste käes. Näiteks infotehnoloogia, kus palgad on suuremad kui hariduses, on pigem meeste ala, haridus aga pigem naiste ala. Korrektselt väljendudes pole see sooline diskrimineerimine, sest haridussfääris teenivad nii mehed kui naised vähem kui infotehnoloogias. Pehme ala kõva mees jääb alla kõva ala pehmele mehele, midagi pole parata.
KÜTTIMISEST SÕDIMISENI
Odaga saab tappa Suure Looma, aga sellega saab maha lüüa ka Vaenlase, niisiis jahiriist võib olla ühtaegu sõjarelv ja kütt võib olla ühtlasi sõdalane. Selline ühiskond kasvatab oma poeglapsed sõdalasteks ning agressiivsust õpetatakse neile maast-madalast. Sellel on aga ka oma pahupool: agressiivust ei suudeta talitseda ka rahuajal ning peamisteks kannatajateks on siis naised. Antropoloog Brian Haydeni töögrupp uuris 33 küttide-korilaste ühiskonda ning jõudis järeldusele, et seal, kus asjaolud soodustavad sõjaliste konfliktide kasvu sugukondade või külakogukondade vahel, suureneb ka naiste poliitiline ja kodune alluvus. Hayden ja ta kaasautorid väitsid järgmist: “Põhjused selleks, et ulatuslike sõjaliste kalduvustega ühiskondades on mehed absoluutselt valitsevad, näivad suhteliselt selged. Grupiliikmete elu sõltub suuresti meestest ja nende vaadetest ühiskondlikele ja poliitilistele suhetele. Sõja ajal on meeste tegevus tohutult olulisem kui naiste tegevus kogukonna ellujäämisele. Sellest tuleneb, et meeste agressiivsusele ja domineerimisele, mille kujunemist soodustavad sõjad, ei sõdi naised vastu, sest see poleks mitte üksnes mõttetu, vaid ka riskantne.”
Kuigi Brian Haydeni uurimisrühm tegi oma järeldused küttide-korilaste põhjal, võib neid laiendada ka igat liiki teisi majandamisviise harrastavatele ühiskondadele. Näiteks muistne Assüüria, mis on ajalukku läinud oma tohutu julmuse ning röövihimuga. Muidugi oli Assüüria ühiskond rangelt patriarhaalne. Näiteks üks nende seadustest ütleb: “Lisaks tahvlil kirjas olevatele karistustele, mida võib kohaldada abielus olevatele naistele, võib mees oma naist peksta, tirida juustest, läbi torgata ning vigastada tema kõrvu. See ei ole vale seaduse ees.
“Niisiis maandatakse omandatud agressiivsus naiste peale, selle asemel et lahinguväljal meeste ja relvadega ära õiendada. Sõda ja vägivald naiste kallal on seotud ka otsesemalt – selle kohta võib näiteid tuua lähemastki ajast. Teises maailmasõjas vägistasid pealetungivad Nõukogude väed Saksamaal vähemalt kaks miljonit sakslannat. Saksa sõdurid olid Esimeses maailmasõjas ise massiliselt vägistanud Prantsusmaal ja Belgias jne.
LOOMA- JA INIMRIIGI SARNASUS
Kui elu on võitlus ja mees peab olema võitleja, siis on loomulik, et seksistlik maailm määratleb meest agressiivsena. Traditsiooniliselt on ka meie ühiskonnas meest määratletud kui agressiivset, sõltumatut, tugevat. Naiselt oodatakse leebust ja sõltuvust.
Tegelikult usume me ilmselt asjata, et inimene on evolutsioonis loomariigist irdunud. Vägistamist on sõjapidamise vahendina ja võimu demonstreerimiseks kasutatud alati – võimalik, et oleme selle loomariigist kaasa saanud. Kõik see on väga sarnane looduses valitsevatele võimusuhetele. Näiteks ühes katses pisteti paavianikarja pealik puuri ning kohe leidus mõni noor isane, kes ta haaremi kallale asus. Vana paavian sai sellest infarkti. Näeme selles eelkõige isaste omavahelisi kurbmänge.
Vähemalt Darwinist alates peaksime olema harjunud seisukohaga, et loomariigis ja inimeste seas möllavatel hormoonidel pole põhimõttelist erinevust. Loomariik esitleb meile kõige selgemal kujul ikka domineerivat isast – kaladest ja kahepaiksetest alates kuni lindude ja imetajateni välja peavad isased higiseid madinaid emaste pärast – see on võitlus, mille bioloogiline ajend võib küll olla soojätkamine, kuid kuna sugu lastakse jätkata tugevamal, on tegu ka võimu demonstreerimisega. Seejuures suhe emasega muundub kergesti emase omamiseks. Sealt siis see, et mõnedes kultuurides tähendab kihlus kõige muu kõrval mehe oda tungimist naise kätte või jalga (näited jällegi Paapua Uus-Guineast) – selleks, et demonstreerida mehe kompromissitut üleolekut naise ees.
ENESESTMÕISTETAVUSED
Ajapikku muutusid soorollid traditsiooni-deks – aga traditsioon on üks teatud liik enesestmõistetavusi. Enesestmõistetavavalt kündis mees hiljem põldu ja naine lüpsis lehmi. Ka täna näeme igal sammul enesestmõistetavaid soorolle: mees teeb süüa siis, kui tahab, ja naine siis, kui on vaja; samas jälle kui naine on kodune, on ta koduperenaine, kodune mees aga on luuser. Või retooriline küsimus populaarsest telesaatest: kui palju annab naine mehele kuus keskmiselt taskuraha? On kaks komplekti normikatalooge, millest üks kehtib meestele, teine naistele. Ammu enam pole inimgrupi ellujäämisel mingit tähendust sel kümnel protsendil, millega mehe lihasepingutus naise oma ületab. Ometi aga mängivad need protsendid tänase päevani kaasa soorollide jaotuses. Loomariigis liiguvad asjad aeglaselt.