Kui enamik XX sajandi õpetusi on oma kõrgaja läbi elanud, olgu see siis fenomenoloogia või strukturalism või eksistentsialism, rääkimata kommunismist ja fa?ismist, siis üks XX sajandil küll varjus olnud õpetus on kenasti XXI sajandil on koha leidnud. See õpetus on traditsionalism.
Laiema hulga hobi
Olles algul küll valitud eliidi doktriiniks ja liikudes sulet loo?ides, on traditsionalismist sel sajandil saanud laiema hulga intellektuaalide hobi ja ka maailmavaade. Ameerika ülikoolide huvi traditsionalimi klassiku, itaalia filosoofi Julius Evola (1896-1974) vastu võib lausa buumiks nimetada.
Traditsionalismi alusepanijaks loetakse prantsuse filosoofi René Guénoni (1886-1951). Tegelikult aga saab nn parennaalsele ehk igavesele filosoofiale toetuv käsitlus aluse juba renessansist, mil Marsilio Ficino paneb Firenze Platoni Akadeemias neoplatoonilistest tekstidest kokku nn Corpus Hermeticum’i, nimetades seda parennaalseks filosoofiaks ja väites suurte religioonide transtsendentaalset ühtsust. Muide, seda meelt oli ka meie Uku Masing. Termini võttis hiljem taaskasutusele saksa filosoof Leibniz ja värskendas Aldous Huxley.
Mis on traditsionalism?
Lääne ühiskond on dekadentlik. Selle individualism on korrumpeeriv. Selle materialism on võõrandav. Modern ei too progressi – paitsi teaduslik-tehniline -, vaid hingelise ja kõlbelise regressi. See on Guénoni järgi inversioon. Pääsemine on tagasipöördumises traditsiooniliste väärtuste ja õpetuste juurde. Kõik see on kirjas ka Guénoni vahest tuntuimas teoses “Nüüdismaailma kriis”, mis sel aastal Haljand Udami suurepärases tõlkes ka meil trükimusta nägi.
Mitte midagi eriti uut, eks ole. Siiski, õpetuse enda intensiivsus ja energia olid kuumemad kui moderni cool ratsionaalsus ja traditsiooni enda sekulariseeruv leigus. Sestap leidis karismaatiline Guénon kohe ka toetajaid. Traditsionalistid leidsid, et traditsioonilise ühiskonna müüte võib lugeda kui keelt ja töötasid välja metakeele nende mõistmiseks ning väitsid, et nüüdismaailma teadus on tegelikult samasugune võrgustik nagu ruunid või hieroglüüfid, mida võib demüstifitseerida.
Bostoni muuseumi kaunite kunstide osakonna kuraator Ananda Kentish Coomaraswamy (1877-1947) kirjutas juba 1920ndail, et ükski elavaist Euroopa kirjameestest pole tähtsaim kui René Guénon. Prantsuse kirjnik André Gide ütles, et kui ta oleks Guénoni saanud lugeda varem, oleks ta elu kujunenud teistsuguseks.
Guénoni argument oli, et XX sajand kujutab endast lõpuaja dekadentlikku lõpuperioodi.Tema jaoks ei olnud renessanss taassünd, vaid läbikukkunud projekt, mis tõi allakäigu ja kõrgematest printsiipidest eemaldumise ratsionaalsuse ja humanismi näol.
Reformatsioon kui deformatsioon
Reformatsioon oli tema jaoks deformatsioon. Julius Evola kirjutas, et see, mida vaja on, on tõeline katarsis ja radikaalne suurpuhastus. Olles nii mõjutajaks Mussolini fa?ismile kui ka SS-i ordut plaanivatele Saksa juhtidele. Fa?ismi on katsutud isegi traditsionalismi läbi määratleda: “Fa?ism, see on Guénon pluss Guderiani tankidiviisid” – mis on küll följetonistlik arusaamatus. Aga Evola alustas muide kunstnikuna. Traditsionalistliku kunsti parimaks näiteks on aga tänapäeval briti helilooja sir John Travener.
Evolat iseloomustab veel tõik, et ta ei läinud sõja ajal kunagi varjendisse, vaid jalutas liitlaste pommirahe all rahulikult ringi. Muidugi sai ta lõpuks ka haavata. Millest ka surmanarritaja maine. Evola üks intrigeerivamaid teoseid on “Ratsutamine tiigri seljas” või “Tiigri ratsastamine”, mis võis RVL-i vahendusel isegi meie Gustav Naanile tuttav olla.
Guénon oli Moskva suurtes raamatukogudes – muidugi kinnistes osakondades – täiesti olemas. Mäletan Haljand Udamit rääkimas, kui ta esimest korda Guénoni lugedes tõdes, kuidas kõik keerulised küsimused lähevad paika. Haljand Udam oli oma elu lõpul eeskujulik traditsionalist.
Kultuuriline traditsionalism
Ehk siis nn soft traditsionalism on traditsionalism ilmalikus rüüs. Selle parimaks esindajaks on XX sajandi üks suuremaid usundiloolasi Mircea Eliade (1907-1998). Traditsionalistlikke mõtteid esitab ka E.F. Schumacher oma “rohelises” raamatus “Väike on ilus”. Traditsionalismi mõjusid võib leida J.C. Lewise sõbral, trapistist mungal Thomas Mertonil ja T.S. Eliotil.
Traditsionalistide sekka on arvat ka Inglise prints Charles, kes on oma kõnes 2006|. aastal Kairos öelnud: “See on ainult Tarkus, mis saab ilmutada meile neid universaalseid ja igavesi tõdesid, mis on iga suure traditsiooni südames. See ei ole ainult lääne fenomen. Me näeme seda igas Aabrahami usu harus.” Viimane on ehttraditsionalistlik termin, rääkides suurte traditsioonide transtsendentaalsest ühtsusest.
Tulebki nentida, et traditsionalismi vastu on tõsine huvi ka paljudes islamimaades, kus on tegemist enam nn kultuurilise islamiga. Siia kuuluvad Iraan, Türgi, Maroko ja ka Malaisia. René Guénon isegi pöördus oma elu lõpus islami sufismi, kolides Pariisist Kairosse. Guénoni jünger Frithjof Schuon (1907-1998) rajas isegi oma sufistliku ordu Maryamiyya, pärast isikliku Neitsi Maarja ilmutuse saamist. Traditsionalist professor Seyyed Hossein Nasr asutas Iraanis traditsionalistliku filosoofia akadeemia.
Traditsionalism Venemaal
Venemaal on traditsionalismi edasiviijateks Moskva Ülikooli professor Aleksander Dugin ja tema neo-euraasia liikumine ning islami traditsionalismi liinis Gaydar Jamal, kes mõlemad alustasid juba kuuekümnendatel Jevgeni Golovini kuulsas salongis. Hiljuti Moskvas olles märkasin kurvastusega, et seda vene kultuurile nii olulist maja ei ole enam.
Siinkohal tuleb tunnistada, et Dugini intellektuaalne mõju vene praegusele juhtkonnale on tuntav. Ma tean, et Dugin ei kirjuta Putinile kõnetekste, kuid kohati on kokkulangevus erakordne. Duginit võiks nimetada ka vene geopoliitika isaks – õpitakse ju Vene Kindralstaabi Akadeemias Dugini õpiku järgi, kes muide ise on ka Vene sõjaväeluure kindrali poeg. Jeltsini ajal oli Dugin aga radikaalne dissident.
Paremaks mõistmiseks võiks öelda, et traditsionalism on Huntingtoni “Tsivilisatsioonide” kokkupõrke paradigma peegelkuju. Aga traditsionalism ja traditsioon on kaks täiesti erinevat asja. Võiks ka piltlikult öelda, et traditsionalism on traditsioon postmodernses rüüs. Või isegi, et traditsionalism on postmodernismi avant garde.