Aga tõsiselt kahju, et selleks – ühiskonnale nii loomulikuks asjaks – läks vaja punast maikat. Ent mis teha. Praegu virutab esseistlik ajaloohaamer kõigis väljaannetes. Parem Leida kui hilja.
Osalt tundub asi ka naljakana: meie kõigi ajaloomälu värskendades on muist seltsimehi asunud mingile palju kummalisemale teele – just roosakas 60ndate põlvkond (keegi ei kahtle nende intelligentsis) paneb skisofreenilist. Ehkki ka siinkohal ei tee seda nt Lauristin, Jõerüüt või Kaplinski.
Ma räägiks teile hoopis Rein Veidemannist. Käisin härraga kunagi Kahvli otsesaates, kus oli kõne all veel üks härra – härra president, kelle üht toonastest eimidagiütlevatest kõnedest kritiseerisin. Peale saadet laekus Rein, teatas, et on minuga nõus, ent lisas, et aga mul ju ei sobi seda avalikult öelda, proua töötab seal ja? (Ühiskondlikku leppe sihtasutus).
Variserlikkus?
Rein Veidemann kui tuntud 1960. aastate põlvkonna apologeet ja komsomoliaastate idealiseerija, avaldas nüüd oma mõtteid kommarite ja sovjetire?iimi kohta: “Sotsiaaldemokraatlikku ilmavaadet jagades astusin minagi 1971. aastal kommunistliku partei liikmeks, sest arvasin võivat selle kaudu hajutada dogmat, mida vähemalt minu lähikond tõsiselt ei võtnud. Paraku tuli mul pettuda.”
Vabandust! Sotsiaaldemokraatia ja NLKP?
See on küll vapustav “ülestunnistus”, teades kommunistide metsikut viha just sotsiaaldemokraatia vastu. Ilmselt oli Veidemann siis nagu mingi sala-sotsiaaldemokraat, “eetiline kommar”, kes komparteisse pääsemiseks ei saanud seda avalikult tunnistada? Aga härra Veidemann tunnistab siiski, et tema ettekujutatud sotsiaaldemokraatlik riigipööre N. Liidus ei õnnestunud. Nii et ikkagi ka riigipööraja Veidemann?
Hea fantaasia korral võib leida vihjeid sellest, et Veidemann eneseõigustus on täielik jama mujaltki. Eks otsustagu igaüks ise.
1976. aasta lõpul kirjutas Veidemann oma päevikusse: “Vaatasin kinos Itaalia üht järjekordset poliitilist kriminaalfilmi. Kuigi nähtu pärines teisest süsteemist, resoneeris selles ometi üks asi mu enda elukogemusega: üksiku inimese abitus õiguse otsinguil bürokraatlikus süsteemis.” (Rein Veidemann. Elu keskpäev, Loomingu Raamatukogu, 1986, lk. 44).
Üksik võitleja Veidemann?
Veelgi paremini iseloomustab Veidemann arusaamu sovjetire?iimist tema päeviku sissekanne 1984. aasta augustist: “Ellu astudes ilmutasime nii sõnas kui ka teos oma programmi. Ikka meenub sellega seoses meie julgus valida oma komsomolijuhid mitme kandidaadi hulgast, dispuudid elu mõtte üle, ülitundlikkus konservatiivsuse suhtes, taotlus teha meie elu-olust sotsiaalne röntgenipilt, et diagnoosida ühiskonna haigused ja otsida parandamisvõimalusi.”
Nii et ka nõukogude ühiskonna saladoktor Veidemann?
Ma palun nüüd Veidemanni, et juhul kui härral vedeleb kusagil tõesti tema põlvkonna sotsiaaldemokraatlik programm, saatku see tutvumiseks.
Süüdi pole mitte T-särk või kellegi kolmanda arusaam kommaritest. Neil asjadel võiks vahet teha, hea härra – kui julgust ja intelligentsi jagub. Ajaloo haamer virutab ka tulevikus. Pole mõtet udutada, iga põlvkond saab oma osa, eriti kui ajalugu vahepeal unarusse jääb.
Muuseas, loll oleks arvata, et haamer on vihkamine. Haamer on haamer. Ja sirp on sirp. Oleks ka loll arvata teistest inimestest, et nad sind lihtsalt kiusavad. Paranoia on paranoia. Aga ajalooga selgeks saamine on lihtsalt selgus.