Kuidagi õnnestus mul keskkool nii läbi saada, et Kõrboja Peremees lugemata jäi. Nüüd lugesin ta siis ära. Olin just enne seda Ervin Õunapuu “Mõõka” lugenud ja aru saanud, miks teda ulmekirjanikuks peetakse. Tegevus toimub kusagil Aravetel, ometi on Õunapuul kõik reaalsused nii vingesti nihkes, et Eesti südasuve kirjeldavad väikeillimarlikud olustikupildidki seda rikkuda ei suuda. Ütleksin Ervin Õunapuu kohta nii nagu üks naistuttav Uku Masingu “Mälestusi Taimedest” kohta ütles. Et pole veel elus ühtegi säärast naist kohanud nagu Uku Masingu kirjatükkides. Mina ei ole veel ühtegi sellist usklikku kohanud nagu Õunapuu raamatuis.
PROOVIGE ISE NIIMOODI SILMA TORGATA
Omamoodi ufonaut on ka vana surnud klassik Tammsaare. Väidan, et niimoodi ei saa silma peast välja joosta, nagu Katku Villu seda teeb – teise inimese orgi otsa, nii et viimane sellest arugi ei saa. Raamatus uurib ka Kõrboja perenaine: “Kuhu te oma silma panite?” “Jooksin peast ära,” vastas Katku Villu (lk 82). “Panin teid selle suure kase alla ning põlvitasin teie juurde” “…Noh ja siis?” “…Ja siis läks mul parem silm peast. Jooksin orgi otsa, mis teil peos, kui teie jooksite.”
Naks ja valmis.
Täiesti ilmvõimatu. Kui ei usu, proovige ise.
TALUPOJAD NAGU VÄGIVALDSE JOODIKU LAPSED
Vana Anton on suutnud üllitada romaani, kus igasugused laiemad sotsiaalsed vihjed puuduvad. Kas on tegu tsaari- või eestiaegse Eestiga, ei ole võimalik tuvastada. On vaid vihjeid möödunud, arvata et esimesele ilmasõjale, kus Villu vend oma elu jättis, ja on ka igavest maanutulaulu väiketalude väljasuremise kohta. Üks on aga kindel, Antoni utoopia leiab aset kusagil Päraveres, Eesti külas, kus elavad inimesed, kellel silmad kergesti peast ära tulevad. Ei jää need isegi kurvalt niidi otsa rippuma nagu nukkudel lapsepõlves, vaid jooksevad suisa välja ja tühjaks.
Selles külaühiskonnas elavad mingid väikefeodaalid, keda peremeesteks kutsutakse, kes omavahel võistlevad ja võitlevad. Võitlevad mõttetus töörügamises ja püüus üksteist ükspuhamillega üle trumbata. Klassikaline näide mimeetilisest ihast, millest Prantsuse kirjan duslik antropoloog Rene Girard kirjutab: “Mida enam sa teisest erineda püüad, seda sarnasemaks sa saad, sest teinegi püüab sust kõigest hingest erineda.”
Ja see erinemissoov sarnastab enam kui eristab. Nii nagu vägivaldse joodiku lapsed, kes oma isa küll kõigest südamest vihkavad, aga ometi piinliku täpsusega tema elukäiku kordavad.
<1>
KATKU VILLU FLIRDID
Selles Eesti külautoopias on erinevalt “Mõõgast” selge arengusü?ee olemas. Toimub tegevus, inimesed suhtlevad, vihkavad ja armas tavad ning sellel kõigel on oma arenguliin, mis raamatu esikaanega algab ja tagakaanega ära lõppeb.
Katku Villu, metsik mat?omees, kehastab kõiki neid ürgseid ja agressiivseid ihunõresid, millest kultuurarahvaks pürgiv eestlane end juba pääsenuks peab. Villu on mees minevikust, kes loodusega kahtlustäratavalt lähedaselt flirdib. Aga ega see niisama lihtne ka ole. Oma animaalsust kompenseerib Katku Villu teise suurt flirdiga – tehnika, täpsemalt pürotehnikaga. Animaalsed instinktid kombinatsioonis pürotehnikaga on erakordselt plahvatusohtlik segu. Ja mürtsu saabki, saab nii, et käest jääb vähe järgi ja teisest silmastki mitte palju enam. Ometi ei muuda ka tulevärk tõsiasja, et talukoht pole just suurem asi, kindlasti mitte küla esimeste hulgas.
VILLU PIDEV TANTSUPIDU
Raamatu alguses vihub Villu tantsu, nii et teistel hirm nahka tuleb. Villu tekitab võõristust. “Näe tänagi jälle – muudku rusikas välgub teisel aga,” tõdetakse raamatus. Tantsupõrandal ja selle ümber asjad ses raamatus sünnivadki. Niipea kui tantsuks kisub, hakkab sündima. Nagu Girard ütleb, eelneb tants ohvritoomisele. Näiteks Salome ja Ristija Johannese loos. Ja kus mujal asjad kulmineeruda saakski? Teatrit ja seltsimaja, pasunakoorist rääkimata, seal ju ei ole. Nii meenutavad nood tantsupeod enam tedremängu või põdrapullide sügisest sarvederistamist. Tantsupeoga seotud sündmustikus lööb Villu teibaga ühe mehe maha. Nagu iga tõsiseltvõetav kurjategija, naaseb ka Villu kuriteopaigale ja tantsib jälle.
Villul on kõik klassikalise ohvri tunnused. Ta on ühe silmaga, vigane ning külakogukond on üksmeelselt ta süüs veendunud. Süü nii pelutab kui tõmbab ning kord süüdijäänu kallal tahavad teisedki omi hambaid proovida. “Ega sul täna teivast peos ole,” hüütakse Villule (lk 81), nii nagu Piibli Moosesele: “Kas tahad mindki tappa, nii nagu sa eile egiptlase tapsid?” Järgmistel tantsupidudel on poistel juba tukid taskus ning nad ootavad vaid Villu provokatsiooni, et asi ära teha. Tõelise ja meheliku arveteõiendamise hoiab ära Kõrboja noor perenaine.
MAT?OST MAALUUSERIKS
Kivide õhkulaskmisel teeb aga Villu ise selle ära, milleks külapoisid valmis olid. Tõelise soss-sepana laseb ta lisaks kividele ka iseennast õhku. Poolesilmalise ja pooleteistkäelisena naaseb ta külla.
Tühjad, hieronüümusboshilikud silmakoopad on veel üks kindel side vend Ervini ja klassik Anton Hanseni vahel. Veel kogunetakse tantsupõrandele, veel ollakse valmis arveid õiendama, aga Villust ei ole enam asja.
Kindlaimaks märgiks Villu kui tõsiseltvõetava rivaali staatuse kaotusest selles Antoni utoopias on tõik, et ta oma eilsete vaenlaste viina joob. Nendesamade, kes tema jaoks tukki taskus soendasid. Vaenlaste tundekatalüsaatori manustamine näitab, et Villust ei ole enam meest. Seepärast ei ole, et ta on ise ennast maha kandnud.
Mat?ost on saanud tavaline Eesti maaluuser, nagu neid tänagi tuhandete kaupa külapoetaguseid kaunistab.
KUIDAS OHVRIKSPEETU END OHVRIKS PEAB
See, et Kõrboja Anna talle oma armastuse välja pahvatab ja küla edukaima talu peremehe kohta pakub, on hiljaks jäänud. Otse vastupidi, selle pakkumise valgel tajub Villu oma kõlbmatust veelgi teravamalt. Oleks Villu Kõrboja vastu võtnud, tähendanuks see pilget ja halvakspanu kogu ülejäänud eluks. Sellest, et see viimaseks tilgaks Villu kannatusekarikas on, ei saa Kõrboja perenaine oma blondimõistusega aru. Kui ohvrikspeetu end ise ohvriks hakkab pidama, ei saa teda enam keegi aidata, testosterooni tase veres alaneb, ligi hiilib kurvameelsus ja ohvriüksindus. Ja ei jäägi Villul üle muud kui kaheraudne suhu pista. Nii eluaeg kui peale surmagi hurjutab teda “õige Eesti mees”, ta oma lihane isa.
Raamatut lugedes meenus pidevalt venelaste valveküsimus: “A tantsõ budut?”
“Budut, budut,” võin veendunult vastata.
Igavene lahe suvelugemine on, saab mürtsu ja puha. Ja mis kõige tähtsam – nagu Kalevipojaski – ei mingit talve, lund ega lörtsi, mis jalad märjaks teeb ja inimesi jooma ajab.