MEIE OMA SIGATÜÜKA LOSS: Riigikogu ekskursioonijuht ja ajaloolane Archibald Kald jätkab Eesti parlamendihoone tutvustamist, mis on mitmekesine ja arhitektuuriliselt ootamatu ning üllatav justkui kohalik Sigatüüka loss. Tänane ekskursioon (nr 4) viib meid Toompeale Pika Hermanni ja Landskrone tornidesse.
Me oleme lugenud nii muinasjuttudest, ajalooraamatutest kui ka näinud filmides palju uhkeid ja erilisi keskaegseid losse ja linnuseid. Ka Tallinn on üks tõeline tornide linn, on olnud siin ju nii ringmüür vanalinna ümber kui ka mitmeid kirikuid. Toompeas linnus, kus praegu töötab meie parlament, on olnud torne täis. Seekord proovimegi nende tornide saatust lugejatele veidi lähemale tuua.
Juba eelmistes KesKus’i väljaannetes oleme nendest põgusalt rääkinud, kuid nüüd pööraksime nendele lähemat tähelepanu. Milleks on neid torne kasutatud ja millises seisus on nad tänapäeval? Täna alustamegi esimese osaga, kirjeldades tornide lugu ja saatust.
Toompea linnuse viis torni
Liivimaa ordu rüütlid jõudsid 14. sajandi teisel poolel veendumusele, et taanlaste poolt Toompeale rajatud linnus ei vasta enam kaitsenõuetele. Linnusemüüre tugevdati ning suunati need lähemale Toompea järsakule. Tänapäevani on nii mõnedeski läänemüüri-äärses tööruumis seetõttu mitme meetri paksused seinad. Lisaks ehitas Liivi ordu mitu erineva suuruse ja funktsiooniga torni, et need kaitseks linnuse kõiki nurkasid. Samuti rajati nii linnuse ette kui ka sisse vallikraave, et vaenlase sissetungimist aeglustada.
- aastal toimunud Visby rüüstamise järel süvenes kriis erinevate riikide vahel ja hansalinnade vahel toimus mitmeid sõdu. Samuti oli see aeg, kus võeti kasutusele tulirelvad. See kõik omakorda nõudis Toompea linnuse kindlustamist. Ordukrooniku Hermann von Wartberge andmeil alustati ordumeister Wilhelmi juhtimisel töid linnuse tugevdamiseks kahe torni ja kõrgete müüride ehitamisega. Tegelikud uuringud aga toovad välja, et sellel ajal alustati hulga ulatuslikumat tööd ning hakati rajama täielikult uut väliskaitseringi – ringmüüri, Pika Hermanni, Pilstickeri ja Landskrone torni, rekonstrueeriti kaguvärav ja ehitati välja uus põhjavärav ning rajati ka suur dansker.
Toompea linnus, mille ehitamist alustasid taanlased ning mida 14. sajandi keskpaigas laiendasid ja täiendasid Liivi ordurüütlid, oli algselt aga viie torniga. Loodenurgas silmame tänaseni säilinud pisikest konsooltorni Pilstickerit, edelast vaadates näeme kõrguvat Pika Hermanni torni. Liikudes Toompea lossi poole, saame näha praegu kirdenurgas asuvat Landskrone torni. Need on ka Toompea linnuse kolm tänaseni säilinud linnusetorni. Veel on aga Toompeal olnud Stür den Kerl (saksa keeles tõrju vaenlast) ja konvendihoones valdustorn. Milline on aga nende tornide lugu ja saatus, seda nüüd lähemalt uurimegi.
Pikk Hermann – tähtis tänase päevani
Kui nüüd vaadelda torne Toompea linnusel, siis esimesena jääb vaatajale silma kõrge Pika Hermanni torn lossikompleksi edelanurgas. Kuberneri aiast ja Falgi teelt vaadelduna mõjub see torn eriti massiivselt. Praegu on torni kõrguseks 2018. aasta viimaste mõõtmiste tulemusel saadud 83,1 meetrit merepinnast, linnusehoovist aga 45,5 meetrit. Torni tippu jõudmiseks tuleb läbida 215 trepiastet, millest 165 asuvad torni sees.
Pika Hermanni lugu on tornidest vast kõige erilisem ja seda on uuritud põhjalikumalt kui teisi linnuse torne. Nüüdseks üheks tähtsamaks riiklikuks sümboliks olev torn, mille tipus lehvib iga päev sinimustvalge lipp, oli ka ajalooliselt oluline torn, täites nii kaitse- kui ka valvefunktsiooni. Keskajal oli tegemist Läänemere maade kõige kõrgema torniga üldse. Alates 1991. aastast heisatakse torni tippu päikesetõusul Eesti lipp, kuid mitte varem kui kell 7.00, mängides Eesti hümni muusikat, ja igal õhtul päikeseloojangul, kui lipp langetatakse, kõlab signatuur Gustav Ernesaksa viisistatud laulust “Mu isamaa on minu arm”. Kõiki lippe arhiveeritakse riigikogus ja aastas vahetatakse umbes kuus lippu.
Pika Hermann, “tähtis pealik”
Pika Hermanni nimi tuleneb alamsaksi keelest ja tähendab pikka sõdalast või tähtsat pealikku. Legendina on räägitud ka sellest, et nimetus – Pikk Hermann – on tulnud sellest, et 9. aastal pKr võitsid germaanlased pealetungivaid Rooma leegione Teutoburgi lahingus, kus nende pikk väejuht nimega Lange Hermann oli saksa rahva esimene sõjasangar.
Pika Hermanni torni on ehitatud suisa kolmes etapis. Huvitav on täheldada, et kui Falgi teelt vaadelda torni jalamit, saab aimu, et torn ei olnud esialgu mõeldud silindrikujulisena, vaid neljakandilisena, mis on ka säilinud u 4,5 meetri ulatuses. Silindrikujulisus võeti kasutusele sõjalise kaitse eesmärgil selleks, et vaenlasel oleks raskem torni kaudu linnust ja seal varjul olevaid inimesi rünnata. Samuti olid sirgetahulised tornid heaks märklauaks suurtükkidele, mida oli kergem purustada. Esialgu on oletatud, et torn oli mõeldud ehitada kaheksatahulisena nagu ka kagunurgas paiknev Stür den Kerli torn, millest räägime järgmises osas.
Niisiis, Pikk Hermann ehitati teadaolevalt kolmes järgus, mida teravam silm eristab nii väljast, aga eriti hästi seest. Saab öelda, et torni alumine osa oli külm hoiuruum, kus tavaliselt hoiti küttepuid. Sissepääs torni muide toimuski sealt, sest tänaseni on laes ümmargune luuk, mille kaudu sai üles minna. Tavaliselt tehti seda nööri kaudu, sest torn pidi olema hästi kaitstud ka seest. Teisele korrusel luugist välja ronides jõuti valvemeeste ruumi, kus oli seinakoopas asuv munakividega kalorifeer ehk hüpokaust, mille kaudu torni läbi lagedesse uuristatud avade soojus edasi kanti. Samuti on teisel korrusel ka praegu nähtav, osaliselt tornist eenduv, latriini dansker ehk käimla.
Aja jooksul ehitati Hermann kõrgemaks
Nagu nähtub Rein Zobeli joonistest, oli torn esialgu viiekorruseline, kuid vaadates 1859. aastast pärit arhitekt Christoph August Gableri jooniseid, kui ta kavandas muuta torni kubermangu arhiiviks, siis seal on selgesti eristatav kaheksa erinevat tasandit. Seda saab järeldada ka sellest, et kivist vahetasandeid oli esialgu kokku kaks ning vajadusel sai puitlaudadest ehitada uusi tasandeid juurde. Sellele viitavad ka seintes paiknevad avaused, mis olid selliste talade jaoks mõeldud.
On oletatud, et esimese Pika Hermanni torni kõrgus võis olla samal kõrgusel, kus võime näha praegust linnuse läänemüüri osa ehk umbes 64 meetri kõrgusel merepinnast. Siinkohal tasub mainida, et ka linnuse müüri on aja jooksul kõrgemaks ehitatud. Ja just lossi kõrgemaks ehitamisega kõrgendati Pika Hermanni torni 15. sajandi teisel poolel. Selle käigus lisati tornile kaitsekorrus, mis oli mõeldud suurtükkidele. Lisaks tehti sõjameestele puhkamiseks puitlavats ning vee- ja pommikindel põrand. Ehitati välja ka praegu nähtav tornikroon 26 kaarfriisiga.
Liivi sõja ajal sai aga praeguse Kuberneriaia poolne tornipea kannatada ning renoveeriti alles 1998. aastal. Praegu ilmastiku- ja libedusekindlast materjalist tehtud vaateplatvormi põrand oli esialgu aga kaetud munakividega.
Praegu torni tipus olev ruum tekkis Nõukogude ajal ning eelnevalt oli seal vaid lipuvarras. Nüüd on see aga hoidlaks, kus hoitakse lehvivat lippu ning heliseadmeid, millega igal hommikul ja õhtul hümni mängitakse.
Landskrone torn – peidetud kroon
Nii nagu Pika Hermanni torn oli ka Landskrone torn bergfriedi[1] tüüpi. Bergfriedi stiilis torn on ruudu-, sõõri- või hulknurkse põhiplaaniga kõrge kindlustatud torn linnuses, mida kasutati vahitorni ja viimse vastupanu kohana. Neil tornidel oli ka palju sarnaseid elemente: all olev kõrge laoruum, hüpokaustseade kütmiseks, laskekambrid ja nende suudmed, keerdtrepid ja dansker. Laskekambrite suuruse ja olemasolu põhjal saab järeldada, et tegemist oli raskete tulirelvade/suurtükikahurite jaoks kavandatud torniga.
Oma asukoha poolest on oletatud, et tegemist oli tõenäoliselt ka vahitorniga, mille vaade oli suunatud Tallinna lahele, et olla valmis juhul, kui mõni vaenlane oli oma laevadega Tallinnale lähenemas. Landskrone torni läbimõõt on 9,9 meetrit (Pikk Hermann 9,3 meetrit) ning tema kõrgus maapinnast 39 meetrit. Torni müüride paksus on 2,3 meetrit. Sellel ajal olid nii Landskrone kui ka Pika Hermanni torn peaaegu ühekõrgused. Torni ülemine osa (oletatavasti sarnane siiani säilinud Pika Hermanni torni omaga) on tänaseks lammutatud. Tornide lõplik valmisehitamise aeg jääb umbes 14. sajandi lõppu või 15. sajandi algusesse.
Ka Landskrone torni esimesel korrusel asus sügav võlvitud ruum hüpokaustiga (õhkküttesüsteem). Korruseplaanidest selgub, et müüritreppide ja laskeavade ehitusvõtted on peaaegu identsed. Iseäranis huvitav on see, et Landskrone torn tundub olevat valminud varem kui Pikk Hermann, mis peegeldab ordu ja piiskopi vahelisi pingelisi suhteid. Seetõttu oli Toompeal asunud piiskopi valdustega piirnevas linnusenurgas vaja torn kiiremini valmis saada kui edelanurga välismüüris. Pilstickeri nurgatorn, millest tuleb juttu hiljem, rajati samuti sellel perioodil. Järgmine suhteliselt ulatuslik ümberehitus sai alguse 15. sajandi lõpul, mil kõikidele tornidele ehitati üks korrus juurde.
Landskrone oli ka filmihoidla
Pikka aega kasutati torni laona. Tsaariajal kasutati Landskrone torni kuberneride veinikeldrina. 1927. aastal anti torn üle Sõjaministeeriumile ning 1929. aastal rajati torni ja kõrvalolevasse Toom-Kooli 9 majja Eesti kaitseväe geodeetiline mõõtejaam, selle märk on nähtav torni tipus praegugi. Lisaks oli 1929. aastal arutelu all Nevski katedraali mahavõtmise järel taastada Toompea esialgne ilme ning sellest tulenevalt oli plaanis ka Landskrone torni lammutamine, et idaküljel valitseks ainult lossilik välisilme.
- aastate teise poole ümber- ja juurdeehituste käigus jäi torn ilma kindla funktsioonita. 1935. aastal korraldas Toompea, sealhulgas Landskrone torni renoveerimist tollane Teedeministeeriumi avalike tööde osakond.
- aasta maikuus Toompeale kolinud Riigiarhiiv võttis Landskrone torni kasutusele filmiarhiivina.
Ajalehes Uus Eesti nr 103 13. aprillist 1938 on mainitud järgmist: “Keldrikorrale oleks wõimalik paigutada kõige wäärtuslikumad dokumendid, kuna sinna juurdepääs raskendatud./…/ Selgub, et filmid hoiduwad alal ainult umbes 15 aastat. Siis tuleb tähtsamad neist kopeerida, teised aga häwinewad.”
Filmihoidlate jaoks kohandati kaks korrust Landskrone tornis, mille seinte äärde ehitati erilised filmide hoidmiseks konstrueeritud riiulid, ühtekokku pidid need mahutama 600 filmikarpi. Nagu ühelt torni sisemust jäädvustavalt fotolt näha, seisid filmid neil riiulitel vertikaalselt nagu raamatud, mitte horisontaalselt, nagu hiljem normiks kujunes. Tuleohu tõttu ei olnud tornis ei küttekollet ega ka elektrijuhtmeid ning valgus pääses sinna “kõrvalruumist läbi tugeva klaasi”, mis pidi filmilintidele olema sobilik hoiustamise koht. 1940. aastaks oli Riigiarhiivi kogunenud ligikaudu 700 fotot ja 800 filmikarpi, mida hoiti Toompea lossis Landskrone tornis.
- aastal Toompea kaitsmisel oli see torn varitsuskohaks valvuritele.
Enim uuritud tornid
Torn restaureeriti 2008. aastaks ning praegu on seal riigikogu kantselei abiruumid. Omal ajal riigikogu aseesimeheks olnud Rein Lang on mõelnud selle torni keldrist teha veinikeldri, kus oleks võimalik pakkuda spetsiaalselt parlamendi veini. Idee jäi sellisel kujul teostamata.
Landskrone torni on olnud mõttes kasutada ka kunsti- ja/või näituseruumina, kuid sisekliima tõttu pole see fotode ega maalide hoidmiseks ja eksponeerimiseks piisavalt hea koht, sest teosed saaksid sellisel juhul kahjustada. Lisaks on pääs torni küllalt keerukas.
Need kaks torni on olnud kõige enam uuritud tornideks, millest on ka enim säilinud allikaid.
Järgnevates KesKus’i numbrites räägime kolmest ülejäänud tornist – valdustornist, Pilstickerist ja Stür den Kerlist –, mis on samuti Toompea linnuse juures olulist funktsiooni täitnud.
[1] Bergfried – ruudu-, sõõri- või hulknurgakujulise põhiplaaniga peatorn keskaegse linnuse keskel.
